Talvel tegin pliidi alla tule. Aga nüüd on koer, eks ole. Väike taks Ruudi, kes tuleb hommikuti kuidagi jalule saada. Ta on mugavam kui mina! Ei ole nii, et ta tahaks seitse või kaheksa juba välja minna - tema magaks hea meelega lõunani. Alguses oli päris nii, et ma pidin teda süles välja vedama, ta täiesti keeldus minemast - või panin ta rihma otsa. Ülbe koer on.

Venitan Ruudi välja, kui on ilus ilm, juba kaheksa-üheksa paiku. Mõnuleme. Kui on teatrisse kokku lepitud koosolek, siis tuleb muidugi paratamatult varem minema hakata. Või kui on Tallinnasse sõitmise päev. Või Tartusse sõitmise päev – praegu on just Emajõe Suveteatrile "Hulkur Rasmus" lõpetamisel.

Kui ma veel Tallinnas elasin, oli hommikune mõte, saaks linnast rutem minema. Aga siin käid tiiru metsas, ja selline tunne on, et mille pagana pärast ma pean küll tööl käima! Meil on metsade sisse ehitatud majake, 25 kilomeetrit Rakverest, väike Bullerby maja, nagu ma ise ütlen. Talvel on mõnus, lükkad teed lumest lahti - praegu ma lõhun mõnikord hommikuti puid.

Edasi silkab Ruudi juba ise, mina käin sel ajal duši all. Hommikul ma ikkagi üritan putru keeta - riisihelbepuder on väga hea -, paar-kolm korda nädalas ikka õnnestub. Ja siis mul on selline väike kaasaskantav televiisor, kust ma vaatan hommikuti Eesti Televisiooni - sellel on 12 x 15 ekraan -, ja teisi kanaleid peale ETV ei näitagi. Ostsin ta Selverist - sest ma ei uskunud, et ta pilti näitab! See oli nii absurdselt odav. Ja näitab paremini kui mu antenniga suur telekas.

Kevade poole jääb vabamate päevade hommikutesse bussisõit. Autoga sõites on tekkinud mõtlemise harjumus. Bussis on väga palju huvitavaid inimesi ja ei suuda nii hästi süveneda. Vaatan inimesi. Boobi (etendus "Boob teab" - toim) kirjutades tuli see inimeste vaatamise harjumus. Vahel hakkab päris piinlik, kui mõtled, et ta vist nägi, et ma vahin.

Rakvere teatris on tore see, et siin ei ole normeeritud tööaega. Alguses muidugi oli raske, pidi ennast distsiplineerima. Eks ma praegu ka venitan - miskipärast tulevad kõige paremad mõtted viimasel hetkel.

Päeval on väga mõnus, kui istud oma pugerikku - remondi ajal on meil ajutine kabinet kolme peale, selline pansionaadituba, kolm korda neli ruutu - maha arvuti taha. Meil on kolm kirjutuslauda ja nende vahel me laveerime. Mõnikord kahe inimese jutuvadina vahel kirjutan ma näidendit kokku. Aga hommikupoole ma tavaliselt suhtlen inimestega meilitsi, see on see admistratiivne pool, aga ka mingitpidimine nõu küsimine... Selle peale kulub palju energiat, et järjest rohkem tuleb kaaluda argumente lavastuse väljatoomiseks. Järjest rohkem materjali saab läbi sõelutud, ja järjest rohkem materiali jääb sõelale. Siis hakkab pihta strateegiline tuhnimine, kuidas on meil müügipool...

Kui hommikused kiired asjad on aetud, siis pärast lõunat on väike jõudeaeg. Kui veel teatri vana kohvik töötas, käisin ma kahe-kolme ajal päeval paar-kolm korda nädalas seal söömas. Praegu kui kõht täis süüa, siis oled selline uimane. Jõuetu olek on. Rakveres on need praed ka nii suured või kulub siin energiat vähem. Tallinnas ma tajusin, et võid täiesti rahulikult käia korralikku sööki pakkuvas kohas söömas, aga pärast sa oled ikka võimeline tööd tegema.

Rakveres ma enne õhtut eriti ei söögi.

Muidugi ma luban endale väga palju puhkepause. Ma tahaksin saada sisse mingit distsipliini, et teeksin intensiivselt mingid tunnid ära ja siis ülejäänud oleksin vabalt. Võibolla ma vanemaks saades selleni ikkka jõuan. Praegu töötan ma, jah, hajusalt, ja ta venib siin ikka õhtul 12ni välja see päev. Ja kui olid proovid, siis ma tilbendasin majas veel kella 10 ajal õhtul.

Kuna ma olen sellise kidura kehaga, siis selle peale ma eriti ei panusta, et päeval joon õlut ja õhtul sõidan koju. Või vähemalt seni ei panusta, kuni mul autos alkomeetrit ei ole. Varem oli selline enesepetmine, teed olemise mõnusaks ja siis on lihtsam tööle hakata. Praegu kodu ja teatri vahet sibades - jääd siia õhtul istuma, inimestega juttu ajama, ja siis võtad ka alkoholivaba õlut.

Need autosõiduajad - hommikul tööle ja õhtul koju - ongi mõtlemise ajad. Mõnikord üksinda söömise ajal ma mõtlen oma näidendite peale. Ma saan aru, et kuskil peas midagi kogu aeg toimub. Mul on paarkümmend lugu, mida ma olen hakanud kirjutama, ja siis nad vedelevad seal failidena - mõnest sünnib midagi, mõnest ei hakkagi midagi tulema.

Ja banaanikooremõtteid on muidugi ka. Üks lühifilm oli, kus teadlane tahtis narkootikume proovida, et mis siis toimub. Proovis - jube hea mõte tuli. Toibus, aga enam ei mäletanud. Proovis veel, jälle - jube hea mõte tuli! Kaineks saades uuesti läinud. Ja kui temast lõpuks narkomaan oli saanud, meenus ühel kainemal hetkel, et see mõte oli: banaanikoor on suurem kui banaan ise. Mõnikord avastad, et neid banaanikooremõtteid on küll.     

Õhtusöök tuleb, kui kellelgi tuleb nälg peale - minul või elukaaslasel.

Ja kuna meil on välikäimla ka, on väga mõnus minna õhtul hilja või öösel, istuda seal kolm tundi ja vahtida tähti. Oled kohutavalt väsinud, aga valgust ümberringi ei ole, tähed siravad ja kuulad, ümberringi käivad hääled. Põdrad, öökullid.

Aga Ruudi muidugi viskab pikali maha, isegi kui rebane hoovi peale tuleb. Tema ei haugu öösiti kunagi."