ELU ÜHES PÄEVAS: Ansambel The Cardigans
"Võib juhtuda, et äratus on kell neli või kell viis või kell kuus. Aga seda trummar Bengtil, sest temal on kodus väike beebi.
Meie teised ärkame, nagu juhtub. Tuleb kas pesupäev või suurem šoping või süveneme meilidesse. See on siis, kui meil tuuri ei ole.
Me räägime nüüd sellest ajast, kui oleme tuuril. Siis saabub uus päev ratastel. Õigemini saabume sellesse juba öösel. Pimedas ja bussis. Enne keskööd vurab tuuribuss järgmisse kontsertpaika.
Edasi läheb elu nagu mullis. Nagu puhkusele minneski – siin on mingi võrdlusmoment, eks – lesid kaks nädalat rannas ja kui tagasi jõuad, oled maha jäänud kõigest, mis maailmas on vahepeal juhtunud.
Sa ei loe lehti. Ei vaata televiisorit. Ei kasuta internetti (okei, Peter räägib siin enda eest). Aga ikkagi. Me oleme kolm-neli nädalat tuuril ja tagasi jõudes avastame: Milosevi? on surnud. See juhtus samal päeval – aga oleks võinud juhtuda nädal tagasi, ilma et keegi meist oleks sellest midagi teadnud! Ikka läheb nii – tuuril elad nagu mullis. Muu maailm sammub kuskil mujal.
Äratus. Uus päev, uus koht.
Kui hästi läheb, ei pea me millegi pärast muretsema ja saame linnas teha pika jalutuskäigu. Et saada kätte mingi fiiling. Üldiselt jääb meil pärast hommikusööki soundcheck’ini, mis on nelja-viie ajal, vaba aeg – meil on voli kasutada seda, kuidas tahame.
Ja muidugi vahepeal natuke harjutamist. Selleta ei saa, see tuleb lihtsalt ära teha. Tavaliselt keskpäeva paiku.
Mis puutub intervjuudesse – siis kõik, mis kestab liiga kaua, muutub tüütuks. Isegi stuudios olemine läheb lõpuks tüütuks, kui olla seal liiga kaua. Või lõpmatult pikaks venitatud tuuritamine. Samamoodi on ajakirjanike ja intervjuudega. Me pole vabad nagu liblikad. Pärastlõuna tuleb tihti veeta nendega.
Muidugi oleks teine asi, kui saaks teha kõike vaheldumisi – mida süda lustib –, ent elu näitab, see ei ole võimalik. Ikka tuleb, ütleme, arvestada aasta aega asju ette – neli kuud stuudios, neli kuud tuuril jne jne jne. But it could have been worse! (Lõbusalt) Parem ikka kui nõusid pesta! Vähe on asju, mida me rohkem vihkame... (Või õigemini räägib selle koha peal enda eest Bengt.)
Edasi? Mõni bänd kasutab akustilist kitarri ja harjutab sellel poolteist tundi enne, kui astub publiku ette. Me pole seda kunagi teinud, võib-olla peaks. Kui meil tuuri ei ole, siis harjutame veel vähem. Kui kontsertreis on tulemas – või plaat –, siis harjutame nädalas ehk korra. Kõik peale Peteri elame Malmös, nii et kokkusaamine pole probleem. Igatahes hoolitsetakse nüüd enne kontserti selle eest, et segajaid ei oleks liiga palju.
Koguneme. Meikap Ninale. Teised vaatavad igaüks ise, et toimuks alati mingi väike muutus. Vastasel juhul lähed ja teed midagi automaatselt ära. Aga kui vahetada riideid, kingi... siis see ei ole ainult väline vaheldus. Palju tähtsam on, et vaimselt ja emotsinaalselt valmistab see eelseisvaks ette.
Viimased kümme minutit. Viimane ühine kallistus. Ja šõu algab!
Umbes üheksa ajal on kõik läbi. Kiire dušš, arutelu (kuidas oli kontsert, kuidas oli publik). Seejärel – ohtrasti õlut. Hängime väljas. Malmös elame pereelu – välja arvatud bassimees Magnus –, nii et enam ei möödu meie õhtud seal ühiselt baaris nagu varem. Mis on muidugi ääretult kurb – pole kedagi, kes aitaks Magnusel rahakotti tühjendada! Siin läheb natuke teisiti.
Ja siis, kui kontsert on läinud hästi, valdab mingil hetkel tunne, et võiks teha kohe otsa veel ühe. See on õnne hetk. Pole raske ära arvata, mis on kontsertreisi kõige vaimustavam osa. Kogu päev on sellele üles ehitatud ja, so to speak, selle pärast sa üldse tegutsedki.
Ja siis, nagu öeldud, enne südaööd viib buss meid järgmisse kohta edasi. Ja on väike lootus, et me pole veel muust maailmast päris lootusetult maha jäänud. Unenäod aga viivad sel ajal kohtadesse, mis pole hästi seletatavad. Huuh. Weird places... Ja mõnikord mängib kõrvus kontsert omatahtsi edasi."
