Ühe igapäevase koristuse käigus ajas Liina meie teleka aluselt maha ja sestsaadik see enam ei tööta. Kuna pangaarve ei soosinud kohustusliku lameekraani ostu, tõime asemele kümne aasta vanuse, 17tollise ekraaniga aparaadi, millel on kaheharuline antenn.


Vaadanud kaks nädalat “Reporterit” ja “Laulud tähtedega”, olen jõudnud järeldusele, et Kanal 2 ja TV 3 saated ei sobi väikesele ekraanile. Digitaalne ruumiheli ja neli hektarit ekraanipinda on hädavajalikud: piisavalt valjuks keeratud heli ja küllalt suure pildi abil on võimalik laskuda hüpnoosi ja mitte märgata, mida näidatakse. Meie väike ekraan lihtsalt ei tule sellega toime: miskipärast paneb see tähelepanu pöörama saadete sisule.


“Reporter” on mu lemmik. Katkisest saunaaknast seitsmeminutiline lõik teha on tõeline kunst.


Saame teada, et armukade mees tulistas selle puruks (aga muidu tore vend, ütleb naaber), et kedagi ei olnud majas (ei lapsi ega ega loomi, jumal tänatud), ja et sauna omanik oli naine (mõistagi see, keda laskja ihaldas). Või vähemasti tundus mulle, et see oli loo mõte. Mu eesti keel ei ole perfektne ja vahel ma ei ole päris kindel, kas “Reporter” ikka tõesti toodab niisugust jama, nagu mulle näib.


Krimidraamad on populaarsed nii Kanal 2s kui ka TV 3s, ja paljudes neist mängib mõni noorematest vendadest Baldwinitest, mis tähendab, et tähelepanelikule vaatajale on mõrvar teada esimese kahe minutiga.


Ja siis need filmid. Kanal 2 näitab teoseid nagu “Jobud palliplatsil 5” ja “Politseiakadeemia 17”.


Enamik neist on lääneriikides Genfi konventsiooni alusel keelatud ja Ameerika uurijad avastasid hiljaaegu, et CIA on neid kasutanud Guantanamos ja Abu Ghraibis vangide töötlemiseks.


Enamik ülejäänud Kanal 2 saateid on kvaliteedilt sellised, mida ameeriklased nimetavad “community access ­cable” ehk vaba stuudio, kus eeter on lahti kõigile elusolenditele, kes soovivad rääkida 20 minutit noaheitmiskonkursside tulevikust või siis esitada kohaliku vaimuhaigla patsientidega “Kuningas Leari” lühiversiooni. TV 3 on mõnevõrra parem ja saated nagu “Meie Annid” peaaegu rehabiliteerivad selle kanali. Ma ütlen “peaaegu”, sest vahel paneb saatejuht Anni seajala ahju ja läheb samal ajal kaamera saatel tai massaažile. Ma ei saa kuidagi aru, mis on massaažil pistmist kokandusega, seetõttu lehkab eetriaja andmine mingitele spaadele minu jaoks alati Ida-Euroopas levinud saastajakirjanduse liigi – “tellitud” loo või saate järele.


Liina väidab mulle, et Eesti kanalitel ei jää muud üle. Ta ütleb, et nende eelarve on piiratud ja ilmselt on nad viletsad läbirääkijad. Ma näen vaimusilmas Hollywoodi agendi vestlust Eesti ostjaga: “Muidugi meil on see Anthony Hopkinsiga film, mis teile meeldib, aga et seda saada, peate ostma veel üksteist tükki Goldie Hawniga.”


Liina teise teooria kohaselt juhib Eesti telekanaleid salaja mõni vana kommunist, kes inglise keelest aru ei saa ja seetõttu laseb Janno Buschmannil filme valida. Buschmann, kes on Eesti kõige laiema haardega filmitõlkija, vahendab eesti keelde ka ­Stephen Kingi, sestap ei kahtle ma hetkegi selle mehe mustas huumorisoones.


Liina ütleb, et kui mulle need kanalid ei meeldi, siis ma ärgu vaadaku neid, ja et ma irvitan saadete nagu “Tantsud tähtedega” üle lihtsalt kadedusest. “Kui sind ennast oleks sinna kutsutud, siis need oleksid sinu meelest jumala toredad,” pahvatas ta ükskord.


“Kindel see ,” vastasin. “Minu elu unistus ongi Ester Tuiksooga tantsida ja Tantsu-Vello nime all kuulsaks saada.”


“Lollpea,” ütles Liina. “Ester laulab! Ta ei tantsi.”


“Aga ainult sel hooajal,” tulistasin vastu. “Küll nad viimaks kõik tantsima pannakse.”


Aga Liina jutus võib ka iva olla. Mul tõesti ei oleks midagi kutse vastu “Vabariigi kodanikesse”, kus ma istuksin sirge seljaga ebamugaval toolil ning jagaksin oma lonkavas, aga armsas eesti keeles imehäid majanduspoliitilisi tarkuseteri. Võibolla vaatab ka president Ilves, kes helistab oma Brüsseli sõpradele ja leiab mulle töö mõnes ajutrustis, kus viski joomise ja tõe kuulutamise eest makstakse 200 000 eurot aastapalka.


Kõik mu probleemid lahenevad peagi iseenesest, kui Eesti telekanalid muutuvad digitaalseteks: siis ma ei näe neid enam. Kuidas ma seda päeva ootan. Muidugi hakkan ma ETVst puudust tundma, aga ülejäänutest ilmajäämine tuleb meile Liinaga ainult kasuks. Tema ei näe enam “Vapraid ja ilusaid” ega “Kirgede tormi”. Minult võetakse “Teadmata kadunud” ja Galakontsert James Bond. Me oleme sunnitud raamatute juurde tagasi pöörduma. Ja muidugi YouTube’i. Veel üks väike ekraan, mida me pole veel avastama hakanudki.