16.01.2009, 00:00
Elu väikesel ekraanil
Ühe igapäevase koristuse käigus ajas Liina meie teleka aluselt
maha ja sestsaadik see enam ei tööta. Kuna pangaarve ei soosinud
kohustusliku lameekraani ostu, tõime asemele kümne aasta vanuse,
17tollise ekraaniga aparaadi, millel on kaheharuline antenn.
Vaadanud kaks nädalat “Reporterit” ja “Laulud
tähtedega”, olen jõudnud järeldusele, et Kanal 2 ja TV 3
saated ei sobi väikesele ekraanile. Digitaalne ruumiheli ja neli hektarit
ekraanipinda on hädavajalikud: piisavalt valjuks keeratud heli ja
küllalt suure pildi abil on võimalik laskuda hüpnoosi ja mitte
märgata, mida näidatakse. Meie väike ekraan lihtsalt ei tule
sellega toime: miskipärast paneb see tähelepanu pöörama
saadete sisule.
“Reporter” on mu lemmik. Katkisest
saunaaknast seitsmeminutiline lõik teha on tõeline kunst.
Saame teada, et armukade mees tulistas selle puruks (aga muidu tore
vend, ütleb naaber), et kedagi ei olnud majas (ei lapsi ega ega loomi,
jumal tänatud), ja et sauna omanik oli naine (mõistagi see, keda
laskja ihaldas). Või vähemasti tundus mulle, et see oli loo
mõte. Mu eesti keel ei ole perfektne ja vahel ma ei ole päris
kindel, kas “Reporter” ikka tõesti toodab niisugust jama,
nagu mulle näib.
Krimidraamad on populaarsed nii Kanal 2s kui
ka TV 3s, ja paljudes neist mängib mõni noorematest vendadest
Baldwinitest, mis tähendab, et tähelepanelikule vaatajale on
mõrvar teada esimese kahe minutiga.
Ja siis need filmid.
Kanal 2 näitab teoseid nagu “Jobud palliplatsil 5” ja
“Politseiakadeemia 17”.
Enamik neist on
lääneriikides Genfi konventsiooni alusel keelatud ja Ameerika uurijad
avastasid hiljaaegu, et CIA on neid kasutanud Guantanamos ja Abu Ghraibis
vangide töötlemiseks.
Enamik ülejäänud
Kanal 2 saateid on kvaliteedilt sellised, mida ameeriklased nimetavad
“community access cable” ehk vaba stuudio, kus eeter on lahti
kõigile elusolenditele, kes soovivad rääkida 20 minutit
noaheitmiskonkursside tulevikust või siis esitada kohaliku vaimuhaigla
patsientidega “Kuningas Leari” lühiversiooni. TV 3 on
mõnevõrra parem ja saated nagu “Meie Annid” peaaegu
rehabiliteerivad selle kanali. Ma ütlen “peaaegu”, sest vahel
paneb saatejuht Anni seajala ahju ja läheb samal ajal kaamera saatel tai
massaažile. Ma ei saa kuidagi aru, mis on massaažil pistmist kokandusega,
seetõttu lehkab eetriaja andmine mingitele spaadele minu jaoks alati
Ida-Euroopas levinud saastajakirjanduse liigi –
“tellitud” loo või saate järele.
Liina
väidab mulle, et Eesti kanalitel ei jää muud üle. Ta
ütleb, et nende eelarve on piiratud ja ilmselt on nad viletsad
läbirääkijad. Ma näen vaimusilmas Hollywoodi agendi
vestlust Eesti ostjaga: “Muidugi meil on see Anthony Hopkinsiga film, mis
teile meeldib, aga et seda saada, peate ostma veel üksteist tükki
Goldie Hawniga.”
Liina teise teooria kohaselt juhib Eesti
telekanaleid salaja mõni vana kommunist, kes inglise keelest aru ei saa
ja seetõttu laseb Janno Buschmannil filme valida. Buschmann, kes on
Eesti kõige laiema haardega filmitõlkija, vahendab eesti keelde
ka Stephen Kingi, sestap ei kahtle ma hetkegi selle mehe mustas
huumorisoones.
Liina ütleb, et kui mulle need kanalid ei
meeldi, siis ma ärgu vaadaku neid, ja et ma irvitan saadete nagu
“Tantsud tähtedega” üle lihtsalt kadedusest. “Kui
sind ennast oleks sinna kutsutud, siis need oleksid sinu meelest jumala
toredad,” pahvatas ta ükskord.
“Kindel see
,” vastasin. “Minu elu unistus ongi Ester Tuiksooga tantsida ja
Tantsu-Vello nime all kuulsaks saada.”
“Lollpea,”
ütles Liina. “Ester laulab! Ta ei tantsi.”
“Aga ainult sel hooajal,” tulistasin vastu. “Küll nad
viimaks kõik tantsima pannakse.”
Aga Liina jutus
võib ka iva olla. Mul tõesti ei oleks midagi kutse vastu
“Vabariigi kodanikesse”, kus ma istuksin sirge seljaga ebamugaval
toolil ning jagaksin oma lonkavas, aga armsas eesti keeles imehäid
majanduspoliitilisi tarkuseteri. Võibolla vaatab ka president Ilves, kes
helistab oma Brüsseli sõpradele ja leiab mulle töö
mõnes ajutrustis, kus viski joomise ja tõe kuulutamise eest
makstakse 200 000 eurot aastapalka.
Kõik mu probleemid
lahenevad peagi iseenesest, kui Eesti telekanalid muutuvad digitaalseteks: siis
ma ei näe neid enam. Kuidas ma seda päeva ootan. Muidugi hakkan ma
ETVst puudust tundma, aga ülejäänutest ilmajäämine
tuleb meile Liinaga ainult kasuks. Tema ei näe enam “Vapraid ja
ilusaid” ega “Kirgede tormi”. Minult võetakse
“Teadmata kadunud” ja Galakontsert James Bond. Me oleme sunnitud
raamatute juurde tagasi pöörduma. Ja muidugi YouTube’i. Veel
üks väike ekraan, mida me pole veel avastama hakanudki.