"Talaaril on oma statuut ja sinna kuulub siis:... ilma seadust vaatamata 'teagi – see näitab, kuivõrd vähe ma olen kursis tulevase töökoha vorminõuetega."

Küll aga on Rask hästi kursis talaari tekkelooga. Aastal 1990 tulnud üks naiskohtunik suvisel ajal tööle sügavalt dekolteeritud kleidiga ja kohtulaua taga toimikut lugedes lummanud mitu kuud vahi all viibinud meeskohtualust selliselt, et vaeseke kaotas kõnevõime. Sellest juhtumist tekkinud arusaamatusi, mispeale otsustati kõigile kohtunikele mustad talaarid selga anda.

Raski advokaadiametist pärinev oskus veenvalt lennukaid fraase leiutada on teda valijale kahtlemata hea poliitikuna paista lasknud. Samas juhivad omaaegsed kolleegid Justiitsministeeriumist tähelepanu, et Raski sõnaosavuses väljendub ka advokaadi rikutus, mees kipub iga juttu enda kasuks pöörama. Humoorikaim näide sellest pärineb mõne aasta taguselt õiguskeelepäevalt, kus ta noorte juristide julgustuseks püha litsameelsuse kehastusena deklareeris: "Mõte saab otsa, kuid lause läheb edasi!"

Ka vestluses Ekspressiga ei tule Raskil sisukatest lendlausetest puudu. "Poliitikud on maalinud tondi poliitikust ja nüüd ise seda kartma hakanud," sõnastab ta ühte lausesse vastuse küsimustelaviinile, millega Isamaaliit Raski riigi esikohtunikuks nimetamist demokraatiale ohtlikuks poliit- ja kohtuvõimu sidumiseks kuulutas. "Telefoniõigust (kus kohtunikule kõrgemalt helistati ja otsuse asjus korraldus anti) ei mõisteta enam ammu. Nii rumal ei ole ükski kohtunik, et otsustada nii, nagu riigikohus, või veel vähem riigikohtu esimees arvab, sest vahepeal on tuhat võimalust, et see tark arvamus lükatakse ümber."

Rask on Maksumaksjate Ühingu asutajaliige, ärevate 90ndate keskel asus ta siseministrina pankuritest sõprade turvalisuse heaks riigis valitseva pätihirmuga võitlema. Hilisemas retoorikas võitles ta juba uute hirmudega. 90ndate lõpust levitab seisukohta, et ametnikule peab kindlasti jääma maailmavaate vabadus.

"Poliitikast ei ole võimalik lahkuda, siis lahkuks ma ühiskondlikust elust. Inimene on ju sotsiaalne olend." Arvamusartikleid riigikohtu esimehena Rask siiski kirjutama ei hakka. "Teame kahte Riigikohtu esimeest: Rait Marustet, kes kirjutas ja kelle sõltumatuses hakati seepeale kiiresti kahtlema; ning Uno Lõhmust, kes ei kirjutanud ja ega temast suurt midagi teata kah. Valiku küsimus."

Raski riigi esikohtunikuks saamise ühiskondlik taust oli kevadiselt pakiline. Senine riigikohtu esimees Uno Lõhmus lahkus ametist 13. aprillil ennetähtaegselt, seoses asumisega Euroopa Ühenduste Kohtu kohtunikuks. Seaduse järgi võinuks president Arnold Rüütel leida uue kandidaadi alles augustiks, aga asjaga taheti enne suve ühele poole saada.

Konsultatsioonide käigus pakkus Riigikohus küll oma kandidaate, aga presidendile anti poliitringkondadest mõista, et need ei leiaks Riigikogus kiireks läbiminekuks toetust. Raski taha oli samal ajal koondunud mitu poliitilist jõudu ning riigipea kohtumistel erakonnajuhtidega paistis, et see mees saaks parlamendis kindlasti tugeva toetuse.

Pärast esimest konsultatsioonideringi, kui erakonnad võtsid mõtlemisaega, asus kaitsepolitsei aegsasti Raski taustakontrolli tegema. Teisest vestlusvoorust erakondade juhtidega aga uusi kandidate ei kerkinudki.

Raski Riigikohtu etteotsa minek on paradoksaalne seetõttu, et uues ametis peab ta asuma kaitsma kohtunike seisukohti, mille vastu justiitsministrina sõdis. Nii ongi idee määrata õigusemõistmisele kindel protsent raha riigieelarvest või SKPst, mida Rask ametisse nimetamise päeval avalikkusele kuulutas, juba vana kohtunikkonna ettepanek. Põnevaks läheb, arvatakse õigusringkondades. Hobi korras kirglik ehitusmeister tahab ka kohtusüsteemi putitada, et veskid kiiremini käiksid. Kas ta

suudab edaspidi vältida vähemasti sõna reform, nüüd kus ta on sellenimelisest parteist lahkunud? Justiitsministeeriumis pealkirjastas ta nõnda isegi talitustesiseseid ümberkorraldusi. See on muidugi vormiline küsimus.

Kolleegid näevad sõnaedeva Raski vastuolulise, ent rahuliku töö peale minekus ka tema poisikeselikku võiduiha, mille seni ehedaim näide oli konflikt Andrus Ansipiga Tartu vanga pärast. Rask jäi peale. Loodetavasti ei valitse Tartus paikneva Riigikohtu seinte vahel eelaimus poliitkõrgustest laskuvast kurjast kättemaksuinglist.

"Tartus käib kell ka aeglasemalt," arvab senise tööelu Tallinnas veetnud Rask. "Vaatan nüüd ja eksperimenteerin, kas on võimalik poliitikast tagasi tõmbuda... Riigikohtu esimees on ametis üheksa aastat. Seejärel saaksin jätkata riigikohtunikuna, see amet on eluaegne, aga samas jõuab täpselt siis kätte ka pensioniiga. Millegipärast kaldun arvama, et Riigikohtu esimees on minu viimane töökoht."

Raski töid ja ütelusi

1978-91 Eesti Advokatuur, vandeadvokaat

"Viimane kriminaalasi oli 1991. aastal, kui suutsin ära kaitsta elektriku, keda süüdistati Draamateatri süütamises." EE 18.02.94

1991-92 justiitsministri I asetäitja

1992 jaanuarist oktoobrini justiitsminister

"Kui ministriportfelli ära andsin, siis märkasin, et elu Eestis on edasi läinud. Kohtutes käivad omandi- ja ärivaidlused." EE 18.02.94

1993-95 Advokaadibüroo Teder ja Rask, vandeadvokaat

"Hea protsess pole mitte show, vaid võit. EE 18.02.94

1993 Maksumaksjate Ühingu asutajaliige

""Maksumaksjate raha" on kõlav fraas, millel aga ei ole pistmist riigiettevõttega EMEX. Kui ma ministeeriumis töötades oleksin väheke tänapäevasemaid võtteid kasutanud, ei oleks meie perekonnal praegu laenuvajadust olnud." EE 18.02.94

1995-96 siseminister

"Suvilarööv, autoakna sisselöömine ja maki vargus, taskuvargused ja korteriröövid - seda juhtub ju praegu igaühega mitu korda aastas, siin ei ole vaja mingit paranoiat põdeda." EE 10.11.95

advokaadibüroo Teder ja Rask 1997-99

1999-2003 justiitsminister

"Kui õigusemõistmine ei toimi, leiab ühiskond vaidlusküsimuste lahendamiseks teistsugused, õigusvälised võimalused omakohtu näol." EE 16.12.99

2003-2004 juuni 10. Riigikogu, õiguskomisjoni esimees

"Kohtuotsuste peale ministrile kaebamine annab omakorda tunnistust sellest, et inimestel on üldse tagasihoidlik ettekujutus võimude lahususest.” EE 11.03.04