Elvi teab, kust tervis tuleb. Sangpommist!

Miks juhtus nii, et 28 lapsega Pisisaare algkoolis käidi üksvahe;isegi vahetundidel võimlas sangpomme sikutamas? Süüdi on maailma parim sangpommitõstja, õpetaja Elvi Bender!

Esimene pilt. Lillade ukseliistudega talumaja Palamusel.

Jahedavõitu kõrvalruumis on näha kartuleid ja veidi õunu – aga ka kolakat tõstekangi ja hunnikut sangpomme: kollaseid, rohelisi, punaseid.

Keset põrandat vedrutab põlvedega Ülo Kuusk (61), puuvillane dressipluus seljas, jalad harkis ja 24kilone pomm käe otsas.

“Pff,” puhib Ülo. “Hirmus võhm, raisk.”

“Nii. Läheb üles. Hopp-jaa-hopp!” See on Ülo elukaaslane ja silmapaistev sangpommiõpilane Elvi Bender (59), kes sealtsamast kõrvalt sekkub.

Pomm õõtsub edasi-tagasi, nõksatab Ülo pea kohale, jääb sekundisajandikuks sinna rippuma ja siis – tšahh! – alla tagasi. Ja nii mitu korda.

“Ma ütlen, sangpomm tahab kõvasti võhma. Siin pole muud kui tempo-tempo!” Ülo laseb randmega piki otsaesist ja haarab nüüd kõige suurema – 32kilose malmjuraka.

“Ära sa külmalt... See on hirmus raske,” manitseb Elvi.

“Nooh, ei... Vaadake nüüd, kuidas läheb see ka üles. Hpfff!”

Läheb, läheb. Ja Ülol on samasugune nägu nagu mehel, kes sattus elus esimest korda lauta ning tunneb äkitselt sõnnikuhaisu.

Ülo on sangpomminduses vana tegija: veab oma rahaga üleriigilist alaliitu (Eesti Sangpommisektsioon), noppinud veteranide tiitlivõistlustelt 11(!) kuldmedalit.

Elvi – korralikul tasemel kergejõustikuveteran – hakkas mehe kõrvalt tõsisemalt pomme sikutama mõni aasta tagasi, kui tohter tal südamelihase põletiku tõttu jooksmise-hüppamise ära keelas.

“Ja neid jurakaid ei tohi te  ü l d s e  puutuda!” arvanud arst sangpommide kohta.

Aga ei kannata Elvi niisama istumist – ja tänavu sügiseks jõudsid asjad niikaugele, et sai koos Üloga sõidetud Arhangelskisse veteranide MMile, kus neljaliikmeline Eesti koondis tegi puhta töö.

Ja kus korraldajatel õnnestus enne autasustamist Eesti hümn ära kaotada.

“Mina seisan ja ootan, et millal hakkab,” jutustab Elvi. “Aga ei hakanudki! Pandi hoopis mingi muu teos – no ta polnud küll päris tilulilu, aga...”

Ja ikkagi oli Elvi Bender nüüdsest maailmameister, kes viie minuti jooksul tõstis kaheksakilost pommi 125 korda!

Elvi räägib, et tööpäevadel – mil ta mugavuse huvides elab Põltsamaal – käib pommitrenn  televiisori ees. Ning et esialgu olnud väga raske pommi hetkeks pea kohale seisma jätta.

“Lihtsalt oma raudse tahtmise pealt õppisin selle ära!” seletab Elvi. “Aga Ülo kõrval olen ma muidugi päris poisike...”

Tõesti, Ülo tahtmine oli raudne juba noorest peast, kui ta jäähokiväravate meisterdamiseks kanalast õrsi varastas ja sõjaväes “mingit tihket švammi” taskus hoidis, et sõrmi treenida.

Aga kui Ülo ja Elvi teevad kahekesi koos trenni Palamusel, siis mingit telekat ei ole. Isegi juttu mitte. Tund aega ainult üks hirmus tõstmine ja lõõtsutamine.

Teine pilt. 28 õpilasega algkool Jõgevamaal.

“Kehalise kasvatuse õpetaja! Neljas ja viies klass tunniks üles rivistatud. Kohal on kaheksa õpilast. Rivistas Kristiina!”

Spordisaal kuueklassilises Pisisaare algkoolis on nii väike, et kaheksa õpilase pulksirge rivi ulatub poolde põrandasse. Rohelise dressiga õpe taja Elvi Bender paneb kaela punase vile, lükkab õlad rõhutatult – et mitte öelda eesrindlikult – taha, ja...

“Samm-mu marss!”

“Ümm-ber pöörd!”

“Galopp-galopp-galopp-galopp! Nüüd sulghüpped! Sulg-sulg-sulg-sulg! Jaa. Küll.”

Väike võimlemine, ja edasi läheb käima hirmus möll: kaks poissi põrgatavad palli, kaks poissi kargavad pruuni pingi peal edasi-tagasi, kaks poissi teevad ahju najal kätelseisu.

Ja kaks ainsat tüdrukut sikutavad sangpomme, mille käikulaskmiseni ei kulunud tunni algusest viitteist minutitki.

“Hopp! Ei hakka rinna kõrguselt lükkama!” hõikab Elvi. “Katsu kohe üles välja saada... Ja stopp!”

Elvi vajutab stopperi kinni. Kaks ja pool minutit on täis.

“Parem pool! Uude jaama marss!”

Nüüd sikutavad sangpommi juba poisid.

Ükskord käis inspektor Elvi tundi inspekteerimas. Ta oli varem kogu aeg mõelnud, mismoodi Pisisaare alailma igasuguseid võistlusi ära võidab, ja pidi nüüd pikali kukkuma: lastel selline tamp peal!

“Aga muidu nad tüdinevad ära!” seletab Elvi. “Ja teine asi on rivi – kui ma seda ei õpetaks, siis nad seisaks niimoodi  l ö d a l t...”

Ja Elvi räägib, kuidas arvutiajastu lastel õlad kössi vajuvad ja igaüks ei jaksa isegi poolt minutit sirgelt vastu seina seista.

(Vahemärkusena: peaaegu sedasama räägib hiljem ka Ülo oma naistemaitsest kõneledes. Naine küll “võib olla paks”, aga peab end ikkagi liigutama ja mitte diivani peale “lödaks” jääma.)

Elvi õpetab Pisisaares veel ka matemaatikat ja joonistamist (ja juhendab kunsti- ning spordiringi). Ega väikeses koolis muud moodi ei saagi, seletab ta.

Igal juhul on suurem osa koolimaja seintest tema juhendamisel tehtud kunsti täis. On pilt sellest, kuidas tihased ja leevikesed vaatavad kuuseoksa pealt pisikest maja. Ja kitsedest, kes vaatavad ­öösel maja juures omaenese jälgi. Ja sellest, kuidas sinise mütsiga suusapoiss vaatab mäest alla, kus on punase mütsiga poiss.

“Püüame kuidagi selle  l o o v u s e  kätte saada!” räägib Elvi.

Kui Elvi tuli maailmameistriks, saadi loovus kätte nii, et lapsed joonistasid temast hunniku sangpommitõstmise-pilte. Ja Ülo tõi Palamuselt kooli omatehtud kaheksakilosed pommid – needsamad, mida sikutati kehalise kasvatuse tunnnis.

“Mõni ehmatas esialgu ära, et nii raske,” meenutab Elvi. “Eks nad siis proovisid kahe käega ja... Käisid isegi vahetundide ajal võimlas tõstmas!”

Ja lapsed meenutavad, et praeguseks on kooli rekord 32 tõstet. Ning et Elvi ise – kes olla viimasel ajal “rõõmsamaks muutunud” – hakanud pärast tiitlivõitu ükskord koolis nutma. Rõõmust!

Kolmas pilt. Ülo lükkab Palamusel varba vastu pommi ja lööb käed puusa.

“Vaata, kui palju raadios ja televiisoris kurdetakse, kuidas inimestel on tervis korrast ära,” mõtiskleb ta. “Et rasedatel seljad valutavad ja. Aga ma ütlen, pomm on niivõrd hea ala, lihtne, odav...”

Stopp. See tähendab, et peret planeerivatel noortel tuleks endale kõigepealt sangpomm muretseda?!

“No ta arendab kõiki lihaseid! Ei löö lihast vedelaks nagu atleetvõimlemine, vaid annab vastup idavuse ja treenib kogu keha!”

1443 korda tunnis!

Umbes sada aastat tagasi hakkasid noored Tsaari-Venemaa poisid viljaaitades oma lõbuks poole- kuni kahepuudaseid kaaluvihtasid sikutama (üks puud on 16 kilo). Hiljem tehti spetsiaalsed spordipommid – suure käepidemega, seest õõnsad – ning sangpommindusest kujunes jaanitule-spordiala.

Ja ega seda praegugi eriti tõsisemalt võeta.

“Ei teagi, miks!” imestab Ülo. “Ma isegi rääkisin Tiit Karuksile – et teeme midagi raadiosse –, aga teda huvitab rohkem hoki. No ma olen ise ka kõvasti hokit teinud, aga...”

Mõtteaineks härra Karuksile veidi sangpomminumbreid:

• Paari aasta eest tõstis Ülo sangpommi tunni aja jooksul ilma pausita pea kohale 1443 korda. (Elvi istus kõrval ja kirjutas kõik märkmikusse üles.)

• Ühe treeningu jooksul – nii 500–700 tõstet eri pommidega – liigutab Ülo edasi-tagasi kokku kaks tonni raskust. Elvi mõnevõrra vähem.

• Kui veteranid välja jätta, teevad sangpomminduses ilma Venemaa ja Ukraina. Näiteks: 16aastane Eesti poiss tõstis tänavu Jõgeval pommi 30 korda. Aga sama vana idanaaber sai tulemuseks 205.

• Ja üks Venemaa jõujuurikas on 16kilost malmkera üles-alla lennutanud neli ja pool (!) tundi järjest. Umbes 4500 korda.

• Korraliku malmpommi saab poest kätte 650 krooniga. “Ma ei tea, miks nad nii kalllid on,” ütleb Ülo, kes pomme ka ise teeb. “See on samamoodi, et Palamuse poes maksab viilutatud juust 177 krooni kilo, aga Maximast sa saad Leedu juustu 71 krooniga...”