Emersoni heliarsenal annab klahvide turmtuld

Rokkmuusika ajaloo üks tuntumaid klahvpilli­virtuoose Keith Emerson (63) ei tahaks oma legendaarse Moogi sündi ja Hammondi orelita üldse lavale minna.

Mister Emerson, tere ja väga lahe, et Eestisse mängima tulete.

Mul endal on ka väga hea meel selle kontserdi üle, sest me ei ole kunagi varem teie kandis käinud.

 
Millist muusikat kavatsete Tallinna kontserdil esitada? Kas kuuleme ka Emerson, Lake & Palmeri asju, lugusid Nice’i ajast või klassikalist klaverimängu?

Kindlasti kuulete palju seda muusikat, mida kirjutasin koos Nice’ga ja muide, ma kasutan ikka veel samu klahvpille, mida mängisin Nice’i ja Emerson, Lake & Palmeri ajal. Kuid mul on täienduseks väga erilised muusikud. Marc Bonilla – kitarr ja vokaal, Travis Davis mängib bassi ja Tony Pia on löökriistadel.

Kõik mu bändi liikmed on väga erilise kogemusega. Nad on mänginud igasugust muusikat ning nende pagas aitab ka minu esituse veelgi progressiivsemaks muuta.

Muidugi me mängime muusikat oma uuelt plaadilt, mis on väga-väga proge, järgib vanu Emerson, Lake & Palmeri ning Nice’i traditsioone, kuid samas liigub nendega võrreldes edasi.

Meie repertuaaris on mõned ELP asjad, samuti mõned tükid 60ndatest. Aga see kõik kõlab mõnevõrra uuemas vormis. Ma mõtlen, et isegi paremini kui tol ajal, eelkõige tänu sellele, et tehnika on nii palju uuenenud. Igatahes loodan, et see kuulajatele meeldib, kui me kohale jõuame.

Kui suur meeskond teil kaasas on?

Ma sõidan koos oma bändi ja saatemeeskonnaga. Saundimehi on mul kaks, Keith Wexler ja Marc-André Berthiaume.

Ja toote kohale oma suurejoonelised klahvpillisüsteemid?

Kindlasti võtan kaasa algupärase Moogi süntesaatori ja orginaalse Hammondi oreli. Need on alati minu muusika kõlaline keskpunkt olnud. Aga lisaks on meil kaasaegsemat tehnikat eri firmadelt, alates Korgist ja lõpetades Yamahaga. Tänapäeval on klahvpillimängijatel lihtsalt nii suured võimalused oma saundi suuremaks kasvatada.

Te olite laval ka Led Zeppelini taasühinemiskontserdil läinud aasta detsembris, kui koos Yesi meestega esitasite Aaron Coplandi majesteetliku “Fanfare for the Common Man”.

Kuidas see juhtus?

Asi oli selles, et me kõik oleme plaadifirma Atlantic muusikud ja kontsert oli pühendatud Atlanticu endisele presidendile Ahmet Ertegünile. Tulu läks kõik temanimelisse heategevusfondi. Keegi esinejatest sentigi raha selle kontserdiga ei teeninud ega tahtnudki teenida. Mängisime Ahmeti auks, kes meie meelest oli maailma parim plaadikompanii president.

Igatahes oli väga hea meel mängida seal koos Chris Squire ja Alan White’iga Yesist ning Simon Kirke’iga Bad Companyst. Meil oli ka vägev puhkpillisektsioon abiks. See oli päris suur üritus.

Kõige sobivam lugu seda kontserti avama oligi minu meelest just “Fanfare for the Common Man”. Omal ajal oli see Emerson, Lake & Palmeri suur hittlugu.

“Fanfare for the Common Man” on ju ainult üks teie klassikatöötlustest, näib et olete nende seadmist täiega nautinud?

Jah, mulle meeldib klassikat adapteerida, kuid meeldib ka näiteks džässilugusid mängida ning muidugi omaenda muusikat esitada. Muide, viimasel ajal olen Ameerikas kuulanud, kuidas klassikalised pianistid mängivad koos orkestriga minu klaverikontserti, seda mis oli Emerson, Lake & Palmeri albumil “Works”.

Tegelikult mängime oma praeguse bändiga ka sedasama klaverikontserti, aga oleme sellest mõnevõrra rokilikuma seade teinud.

Miks asusite omaenda vana head lugu töötlema?

See klaverikontserdi viimane osa kõlab tõepoolest nagu tüüpline rokkmuusika. See on mõnes mõttes kättemaks või puhastumine – kui ma suudan omaenda klassikapalast rokki teha, siis arvan, et tulen toime ka teiste klassikalugude töötlemisega. Kõik see aeg olen töötlusi teinud Coplandi, Šoštakovitsi, Mussorgski jt teemadest, nüüd mõtlesin, et miks mitte sedasama teha ka omaenda muusikaga. See ju ongi üks progeroki eesmärke, et asju arendatakse edasi.

Kuulate heameelega ka praeguse progerocki lipulaeva Dream Theaterit?

Jaa, loomulikult. [Dream Theateri klahvpillimängija] Jordan Rudess on mu väga hea sõber, ehkki me ei ole kunagi koos midagi mänginud. Ühe korra olen ka ise Dream Theateri kontserti kuulanud, see oli küll väga vali!

Jordan Rudess kaverdas oma sooloplaadil teie üht tuntumat lugu “Tarkus”?

Ta tegi sellega väga head tööd. Tunnen end alati väga meelitatuna, kui teised muusikud minu lugusid mängivad. Olgu siis Rudess või keegi muu. Üks klassikapianistist Jaapani daam, Aki Kuroda tegi väga-väga hea klassikatöötluse “Tarkusest”, tasub üles otsida ja kuulata.

Olete ka Bob Moogi fondi juhatuse liige. See mees ja tema süntesaator on teid läbi aja väga palju mõjutanud?

Bob oli võluv, humoorikas ja muidugi innovatiivne mees. Teda tunda ja temaga väga lähedalt koos töötada oli mulle suur au. Ta nägi, kuidas tema leiutis üle maailma levis ja seda hakkasid kasutama väga paljud kuulsad muusikud, nii et tema töö ei kao, vaid jääb alatiseks. Ja Moog kõlab täna täpselt sama hästi kui vanasti.

Ilma Moogi sündi ja Hammondi orelita ma lihtsalt ei tahakski üldse lavale minna. Ehkki jah, võin ka lihtsalt akustilist klaverit mängida, kuid siiski on kogu minu arsenal see, mis annab helide turmtuld ja sellega on fantastiline mängida.

Mida arvate tänapäeva digitaalsetest süntesaatoritest?

Muidugi ma kasutan ka digitaalseid süntesaatoreid, ent nad ei oma siiski nii olulist kohta.

Mõned keelpillihelid ja muud taolist teen nende abil. Digitaalsed süntesaatorid on imelised asjad, aga teate, nendega ei ole võimalik asendada algupäraseid instrumente. Kuid nad on abiks, et saavutada seda suurt, võimast kõla, mida olen otsinud juba alates 60ndatest.

Nüüd kui oleme 2000. aastates, ma arvan, et inimesed tahavad kuulda originaale, aga täiendatuna uue tehnoloogiaga, mida kasutab kogu muusikatööstus. Kuid me mängime kõike, mida te lavalt kuulete, otse. Midagi ei ole ette programmeeritud, ainult mõned väga pisikesed momendid.

Mida peate oma karjääri kõige tähtsamaks tööks?

Kõik, mida olen teinud. Kui ma ei ole millegagi rahul, siis ma lihtsalt ei avalda seda. Ma naudin kõiki erinevaid muusikavorme ning mul on olnud õnn mängida koos nii paljude fantastiliste muusikutega. Omaenda lood meeldivad mulle ka kõik, aga igaüks ise põhjusel.

(Keith Emersoni usutlus toimus telefoni teel.)