Emmeliine võluvad nõrkused

Aino Perviku loodud Kunksmoor oli tõeline superkangelane. Ta päästis suure reisilennuki kokkupõrkest hiiglasliku linnuparvega ja likvideeris üksipäini oma isikliku saare ümbert suure õlireostuse. Ta ravis terveks inimesi ja linde ning jõudis kõige selle juures hoolitseda ka oma kalli kapten ­Trummi eest.

Aga rõõmsameelsel ja elutargal Kunksmooril oli ka palju nõrkusi, millele ta jäägitult andus. Just need teevad ta armastusväärsemaks, kaunimaks ja inimlikumaks mis tahes teistest maailma lastekirjanduse naissuperkangelastest!

Kirglik enesehaletseja: kuigi Kunksmoor ravitses põhiliselt teisi, oli see lihtsalt tohutult armas, kui ta kord ise haige oli. Eit võttis seda kohe mõnuga! Kunksmoorile meeldis nii väga oma kohutava olukorra üle haliseda ja haiguse lõppu võimalikult kaua edasi lükata.

“Oh sa vaene Kunksmoorike, küll sul on kõrge palavik,” ütles ta endale magusa murega.

“Oh sa vaene Kunksmoorike,” haletses ta rõõmsa õhinaga. “See nohu sind viib!”

Nõiamoor hoidis alles isegi oma “paremate” palavikega kraadiklaasid ja vaatas neid haiguse ajal heldimusega. Ning kui haigus lõpuks üle läks, oli Kunksmoor äärmiselt pettunud.

Kunksmoor kui šopahoolik: Kunksmoori juuksed olid alati sakris ja kasimata nagu harakapesa.

Üleüldse oli ta üks pikk luine vanaeit. Kui ta aga kapten Trummiga kohtus ja semmima hakkas, viis armunud kapten moori kaubamajja ostlema.

Algul ei tahtnud Kunksmoor sealt mitte kui midagi. Tal lihtsalt polnud midagi tarvis! Ikkagi ostis Trumm talle ühe kena kübara.

“Noh, seda ma poleks küll uskunud, et ma nii ilus olen!” tõdes Kunksmoor end peeglist imetledes. “Ma pean oma välimusele tõepoolest natuke rohkem tähelepanu pöörama,” arvas ta ja leidis, et nüüd oleks ka uut kleiti vaja.

Ja lahti läks tõeline šoping! Ilmnes, et kleit vajab roosasid läikivaid saapaid, kuldilustustega käekotti, roosat mantlit, pitsiga taskurätikuid, kindaid ja salle, hõbedasi kilinaid ja kulinaid, kuldvarrega vihmavarju, suurte roosade klaasidega prille, hästi palju lõhnaõli ja puudrit...

Ablas maiasmokk: pärast meeletut ostlemist viis Trumm Kunksmoori kohvikusse. Te ei usu, mida kõike ta seal sõi! Jäätist, vahukoort, napooleonikooke, aleksandrikooke, marjakooke, kreemitorusid, igasuguseid torte pähklite ja vahukoorega, šokolaadi ja puuviljaga pugis Kunksmoor seal nii palju, et kohvikupidajal said isegi toorained otsa!

Ja muidugi pistis eit nahka ka koogid, mis olid mõeldud Trummile.

Edevuse etalon: linnavurle elu viis Kunksmoori nii ülevasse meeleollu, et ta lendas sealtsamast kohvikust oma õhupalliga välja ja kiljatas: “Mind hüüavad kõrgused!” (Tavaliselt lendas ta oma palliga ainult pimedal ajal.)

Muidugi järgnes sellele inimeste tähelepanu – aga Kunksmoor oli sellest ülimalt vaimustatud.

Talle meeldis kohutavalt, et teda vaadatakse!

Nüüd läks tal hommikuti riidesse panemise ja mukkimise peale nii palju aega, et nad pääsesid Trummiga kohvilauda alles siis, kui kohv oli juba täiesti jahtunud.

Kord, kui Kunksmoor päästis reisilennuki linnuparve sisse lendamisest, hakkasid vanadaami vastu huvi tundma ajakirjanikud. Kunksmoor kutsus nad Trummi juurde koju täiskuuneljapäevaks, mil oli kavas ravida kapteni jalahäda.

Moor korraldas meediale tõeli selt võimsa telešõu – ehtis end näkineiuks, tõi tuppa vinged merelained ja ravis Trummi fantastilise dramaatika saatel terveks.

Muidugi juba järgmisel päeval oli ta morn ja tujust ära. “Kuidas ma olen küll võinud nii madalale langeda, ma õnnetu Kunksmoor! Mind tuleb tuleriidal põletada, nagu tehti vanal ajal nõidadega, kes ei mõistnud olla küllalt tagasihoidlikud!”

Ja lendaski Kunksmoor tagasi oma saarele.

Kirglik hasartmängur: Kunksmooril lõi välja veel üks vahva kirg – hasartne lauamängu “Reis ümber maailma” mängimine. Loomulikult tahtis ta alati võita ja seepärast juhtus sageli, et Trumm veeretas kogu aeg täringuga kahtesid, Kunksmooril tuli aga kuus kuue järel.

Kui Trumm seepeale solvus ja minema läks, jäi Kunksmoor koju nutma. “Vaene hüljatud Kunksmoor,” ulus ta käpuli põrandal ringi tuiates. “Kas nüüd ongi su üürike õnn otsas?

Mängukirg tõi sulle hukatust!”

“Ma olen sulle paljas õhk!” Trumm – igipõline linnainimene – hakkas Kunksmoori saarel elades pühendunult takjaid kasvatama. Moor jäi tagaplaanile ja vajus päev-päevalt üha enam mossi.

“Noh,” ütles ta ühel päeval Trummile. “Paistab, et mina olen sulle paljas õhk!” Ah et takjad olid Trummi meelest tähtsamad kui tema!

Ja lendaski Kunksmoor saarelt oma õhupalliga uisapäisa minema, sattus vihmapilve sisse ja kirus: “Las ma külmetan endale kopsupõletiku! Küll Trumm siis näeb! Paras Trummile, kui välk mind maha lööb!”

Hiljem hakkas ta oma tormilisust muidugi kahetsema. “Oled ikka tulisaba küll, Kunksmoorike. Kui vähegi miski ei meeldi, tormad sa otsemaid kas või pea ees leekidesse!”