Tom (4,5) on täiesti tavaline Tallinna lasteaialaps. Ainult et kui Tom läheb hommikul lasteaeda, paneb ema Eve talle kaasa karbi toiduga, mida poiss lasteaias sööb. Näiteks kui teistele lastele keedab söögitädi putru lehmapiimaga, siis Tomile soojendab ta ema tehtud samasuguse sojapiimaga pudru.

Ema Eve Suiste näeb peaaegu iga päev nii palju vaeva selle pärast, et Tom on allergik. Poiss on tundlik väga paljude toiduainete suhtes - piim, muna, kartul, nisu, oder, porgand, küüslauk, banaan, õun, pähklid. Mõne asja söömist ei talu Tom üldse, mõnda saab ta süüa ainult piiratud koguse – näiteks sarapuupähkleid viis tükki.

Allergikuid 30 protsenti

Tom on erand ainult selles mõttes, et ta on allergiline nii paljude toiduainete suhtes. Eesti Allergialiidu andmetel on juba üle 30 protsendi Eesti lastest viiendaks eluaastaks põdenud või põeb mingit allergiahaigust. Seega läheb lasteadadesse üha rohkem lapsi, kes on tundlikud kas mingi toiduaine või keskkonna suhtes. 

Eve Suiste kogemus näitab, et lapsevanemad ise peavad tegema kõige rohkem selgitustööd ja ka muidu kõige rohkem vaeva nägema. Juba siis, kui Tom Mustamäel asuvasse Vesiroosi lasteaeda järjekorda pandi, rääkis Eve juhataja Pille Siimpojale Tomi allergiast. Juhataja suunas ta lasteaia tervisetöötaja ja peakoka ning lõpuks Tomi rühma kasvatajate ja söögitädi juurde.

"Saan igal reedel järgneva nädala menüü, mille põhjal ma siis otsustan, mida laps saab lasteaias süüa, mida mitte," räägib Eve lahendusest, mis ühiselt Tomi jaoks leiti. "Igaks päevaks teen ma pojale kaasa eraldi toidud." Samuti saab Tom iga päev kaasa kirja, mida ta võib "ühisest katlast" süüa, mida mitte.

Kasvatajatega on kokku lepitud, et ema käest küsitakse, kui tekib mingi uus olukord. Ka teised lapsed ja lapsevanemad on olnud väga mõistvad – koosolekul otsustati ühiselt, et lapsed söövad maiustused ära enne lasteaia uksest sissetulemist. Erand on sünnipäevad, aga siis annavad kasvatajad pärast emale teada, kas Tom sõi midagi ebatavalist või mitte.

Lasteaia uus kogemus

Kuna Tomi allergia on nii mitmekesine, ei tulnud emale pähegi nõuda, et tema pojale hakataks lasteaias eraldi toite valmistama. Eve ise arvab, et Tomil oli lasteaeda sulanduda üsna lihtne sellepärast, et tal ei ole keskkonnaallergiat (näiteks tundlikkus elamutolmu või mõne mööblitööstuses kasutatava kemikaali suhtes) – Eesti lasteaedade ehitamisel ja sisustamisel ei ole selliste lastega ju arvestatud.

Samas oli Tom Vesiroosi lasteaiale täiesti uus kogemus - seal käib küll veel paar allergikust last, kuid nemad on tundlikud vaid mõne üksiku toiduaine suhtes. "Allergiline laps ei ole lasteaia probleem, vaid pigem võimalus," ütleb Vesiroosi juhataja Pille Siimpoeg. Ta on tänulik Tomi vanematele, kes lasteaia arengupüüdlustesse nii mõistvalt suhtuvad. Koolieelse lasteasutuse seadus kohustab lasteaeda küll arvestama iga lapse individuaalsusega, kuid kui lasteaias on 210 last nagu Vesiroosis, siis peaks rühmas olema kas vähem lapsi või rohkem kasvatajaid, et näiteks Tomi vajadustega veel paremini arvestada.

Tõenäoliselt tuleb allergiahaigeid lapsi Eestis üha juurde. Allergialiidu esindaja Maie Jürissoni sõnul ei ole lasteaiad praegu veel erilist huvi tundnud, kuidas nendega paremini toime tulla. "Seni on koolitus olnud ebapiisav ja sõltunud lasteaedade töötajate enda tahtest ja ettevõtlikkusest," ütleb Jürisson. "Mina pidasin loengut allergiast lasteaednikele palju aastaid tagasi ja minule teadaolevalt ei ole vähemalt Allergialiidu kaudu selliseid koolitusi toimunud."

Eriline menüü

Mõnes lasteaias riputavad kasvatajad seinale nimekirja, milline laps mida ei tohi, et meelest ei läheks. On lasteaedu, kus toidutegemisel arvestatakse allergiku menüüga, aga sugugi mitte kõikjal. Ja praegu on Eestis ainult üks allergilistele lastele mõeldud lasteaiarühm.

Nahahaiguste arst Terje Kukk uuris aastatel 1996-1997 doktoritöö tarvis atoopilise nahapõletiku esinemist väikestel lastel ning avastas kahe tuhande Tartu lapse läbivaatamisel, et seda haigust põeb ligikaudu kümme protsenti põngerjatest. Atoopiline nahapõletik on allergia, mis väljendub nahalööbena põskedel, kätel ning jalgadel, kaasneda võib krooniline nohu või isegi astma.
Avastusest sündis mõte asutada mõnda linna lasteaeda erirühm just allergilistele lastele. "Hellikus juhtus olema üks vahva medõde ja tore lasteaiajuhataja," põhjendab Kukk, miks see rühm tegutseb just Tartu äärelinnas füüsikainstituudi külje all.

Rühma kasutada olevates ruumides ei leidu midagi silmatorkavalt eripärast võrreldes tavalise rõõmsa ja koduse lasteaiatoaga. Erinevused peituvad pisiasjades: looduslikud värvid ja kattematerjalid, puidust mööbel, allergikutele sobiv voodipesu, tolmu üleskeerutamist vältivad tolmulapid, allveelaevadelt tsiviiltootmisse jõudnud õhupuhastid, spetsiaalsed pesuvahendid, lausa eraldi pesumasin jne.
"Tegelikult võiks olla ka selline tolmuimeja, mis imab tolmu koos niiskusega, aga see maksaks 40 000 krooni," muigab Kukk. "Kuid samas olen kohanud allergilise lapse vanemat, kellel on selline tolmuimeja olemas. Vanemad on oma lapse nimel kõigeks võimelised."

Looduslähedane lapsepõlv

Atoopilise nahapõletiku põdejad ei kannata muna- ja piimavalke ning kala - need hõrgutised ongi toidusedelist kõrvaldatud. Kui rühma tuleb mõne teise allergiaga lapsi, arvestatakse individuaalselt temagi vajadusi - või pigem vastunäidustusi - mahlade, puuviljade jms osas. Kuid 19liikmelises rühmas käib ka päris terveid lapsi. Oma menüüd teiste laste menüüga võrreldes saavad
allergilised lapsed harjuda mõttega, et teatud toiduained ei ole nendele soovitavad. Teisalt tingis tervete juurdevõtmise ka rühma algne alatäituvus. "Rühmale ei joostudki alguses tormi, alles nüüd on lapsevanemate teadlikkus hakanud tõusma," ütleb Kukk. Lasteaia juhataja Maie Kurul kinnitab: algava lastebuumi tõttu leidub vakantseid kohti vaid alates 2007. aastast.
Kõiges muus on allergikute rühma kodukord ja päevakava täpselt samasugune nagu tavalistes lasteaiarühmades. "Me ei saa öelda, et me võtame siin allergia lapselt ära, aga me lihtsalt vähendame allergeenide koormust," sõnab Kukk.
Allergikute erirühma loomine ei ole juhataja Kuruli sõnul lasteaiale märkimisväärseid lisakulutusi toonud ning ka lasteaiatasu on sama mis muudes rühmades. Miks ei võiks siis kõik rühmad lähtuda samasugustest looduslähedastest põhimõtetest?
"Jah, miks mitte!" vastab Kukk. "Lasteaiad peaksidki võimalusel kasutama eriti looduslähedasi materjale."

Järgmine selline erirühm peaks Allergialiidu abiga peagi loodama Tallinna.

Allergikute vanematel oma foorum

Tomi väiksem vend Siim (aasta ja neli kuud) on samuti allergiline. Ema Eve Suistel seisab seega palju selgitustööd alles ees. Tema meelest võiksid olemas olla mingid esmased infomaterjalid, mida vanemad saaksid näiteks lasteaias jagada ja mis aitaksid lastega tegelevaid inimesi allergia teemal harida.

Eve ise toimetab kodulehte http://allergialaps.kolhoos.ee/, kus lisaks mitmesugusele teabele allergiast on ka allergiliste laste vanemate foorum.