Enamlevinud kelmused masu ajal

Kelmus on kummaline kuritegu. Kui varas tegutseb salaja, abiks vilets lukk või lahti unustatud uks ning röövli viib sihile füüsiline üleolek – kiirus, jõud, arvuline enamus või relv, siis kelmusega läheb kannatanu ise rõõmuga kaasa. Pärast oma varast ilmajäämist tunneb ohver end alati võidumehena, kasvõi ainult hetkeks.

„Kelm on hea psühholoog. Vaadake või Liis Haavelit – kui rääkima hakkas, sai kõik, mida tahtis,“ ütleb Põhja prefektuuri majanduskuritegude talituse juht

Rain Kuus

. Päevas jõuab tema lauale keskmiselt viis avaldust kelmuseohvritelt. Kui nende avalduste põhjal maalida pilt keskmisest eestimaalasest, on tulemus trööstitu: tüüpiline kelmuse kannatanu on kas naiivne, vähese lugemusega või kerget ja kiiret kasu lootev inimene. Nii mõnestki avaldusest on näha, et ohver lootis hoopis teist poolt tüssata. Suur osa avaldustest ajavad kogenud politseiniku hämmeldunult ohkama. “Siin on sõna otseses mõttes kõike. On vanaema, kes maksis libapolitseinikele sadu tuhandeid. On kaupmees, kes võttis ostjalt vastu kupüüri “tuhat tänu” ja kogenud ärimees, kes lootis, et kelm müübki talle Statoili kütust hinnaga kuus krooni liiter.” Tänavuse viie kuuga on Põhja prefektuuri majanduspolitseile tehtud ligi 700 avaldust. Umbes 400 puhul alustati uurimist, üle 250 avalduse puhul jäeti kriminaalmenetlus alustamata. Kogu Eestis on viie kuu jooksul registreeritud üle 1100 kelmuse. Viimased neli aastat on igal aastal registreeritud stabiilselt 2500 kelmuse ringis. Missugused on enamlevinud kelmused ja millised on kõige paremad viisid neid vältida?