Endine tippmõrvauurija nägi politsei praaki

Kahtlusaluse peksmises süüdi mõistetud ja politseist minema saadetud Tallinna kriminaalpolitsei mõrvarühma juhi Artur Tšulitski sõnul polnud siinne politsei Eestit väisanud Peterburi “predatorite” tabamiseks küllalt professionaalne.

Olete paar kuud töötanud laevafirma Hansatee sisekontrolli osakonnas. Ilmselt erineb see töö palju politseitööst. Kuidas olete uude ametisse sisse elanud?

Tegelikult on ju sisekontroll firmas sama, mis politsei riigis. Sisekontroll tegutseb ettevõtte huvides. Firma eesmärk on teenida paremini klienti, minu asi on kontrollida, et firma töötajad kliente paremini teenindaksid.

Ja tunnete end uues kohas hästi?
Rahulikult. Ma saan öösel normaalselt magada. Politseis töötades elasin režimis, et kui kusagil toimus näiteks mõrv, ükskõik mis kellaajal, pidin sündmuskohale jõudma 20-30 minuti jooksul. Minu arvates on väga oluline, kui kõrgema astme politseinik ise esimesena sündmuskohale jõuab.
Esiteks näitab see rahvale, et politsei tahab seda kuritegu avastada. Teisalt distsiplineerib ja motiveerib see alluvaid. Nad näevad, et ülemus on ise kohal ja üritavad teha võimalikult head tööd. See on oluline.

Kuidas te väidetava sarimõrvari Juri Ustimenko jälitamist jälgisite – nagu Hansatee töötaja või nagu politseinik?
Igal hommikul, kui tööle läksin, lugesin ajalehtedest, mis toimub.

Mis mulje jäi?
Ma toon näite. Kaks aastat tagasi maikuus tapeti Tallinnas üks taksojuht. Teine taksojuht leiti tapetuna juunis. Tapja oli sama inimene. Karistasin toona oma alluvaid selle eest, et nad ei avastanud esimest tapmist kuu aja jooksul ja mõrvar sai sooritada veel ühe kuriteo. Alati saab tuua põhjuseid, miks ei saanud teda kohe leida. Tegelikult on see meie töö praak.
Nüüd, kui ma jälgin praegust juhtumit, tekib mul küsimusi. Inimesed (Ustimenko ja Medvedjev – toim) elasid pool aastat Sillamäel. Nende tutvusringkond, kellega nad seal suhtlesid, olid varem karistatud persoonid – traditsiooniline seltskond, kust politseinikud saavad omad infoallikaid. Paraku ei liikunud mingit infot, et Sillamäel elavad võõrad Peterburist, kellel on relvad. Kriminaalpolitseinikel polnud infot. Otse öeldult – see on praak politseinike töös.
Kui ma oleksin siseminister või politseiameti peadirektor, siis korraldaksin ametialase juurdluse ja vaataksin, kuidas toimus Ustimenko ja Medvedjevi kuritegude uurimine.

Teile tundub, et seda ei tehtud hästi? 
Jah, on tunne, et neid uurimisi ei tehtud professionaalselt.
Kuu jooksul tapeti ju neli inimest ja lisaks üks Lätis. Nad elasid ju linnas, mitte kusagil metsas.

Ka keskkriminaalpolitsei, kes selle asja hiljem üles võttis,  ei töötanud teie arvates professionaalselt?
Seda mitte, nendega on kõik OK. Pidasin eelneva jutuga silmas just kohalike politseinike tööd.

Muide, kuidas suhtute sellesse, et teid ajakirjanduses peksjakomissariks tituleeritakse? Kohus tunnistas teid süüdi kodanik Margus Pavelilt tunnistuse väljapeksmises ning teid saadeti selle eest ära.
Teate – ükskõik, mida minust ajalehes kirjutatakse, hästi või halvasti, on see mingis mõttes reklaam.
Politsei pole sotsiaalministeerium, kus kõik on kenad ja aitavad. Politsei peab tagama riigis korra ja kaitsma kodanikke. Aga kaitsta ei saa, kui räägid ainult ilusaid sõnu. 
Kui politseinik töötab kohusetundlikult, mitte ei mängi päev otsa arvutimänge, peab ta olema valmis ka selleks, et keegi kirjutab tema kohta avalduse ning prokuratuur algatab kriminaalasja.

Kuidas te suhtute sellesse kohtumõistmisse? Oli see ebaõiglane? Te ju ise ei tunnistanud end süüdi?
Keegi Hiina filosoof ütles, et... ma ütleksin seda vene keeles: “Sud, eto ne spravedlivost, eto mest i nakazanje (kohus pole õiglus, vaid kättemaks ja karistus).

Aga peksmine eeluurimise ajal?
Kurjategija kinnivõtmisel võib muidugi juhtuda, et keegi saab löögi. Eeluurimise ajal… ma ei usu, et tänapäeval seda tehakse.

Aga see kutt, Margus Pavel, kes teie peale kaebas, oli siniseid plekke täis. Sai ta need kinnipidamisel?
Ma ei kommenteeriks seda.

Elate seda raskelt üle, et politseist eemal olete?
Muidugi mõtlen ma sellele. Ja sellele, et minu tasemel spetsialiste on riigis paar-kolm.

Mulle meenubki üks hiljutine artikkel, kus politseipealik Harri Tuul ja siseminister Ain Seppik kurtsid, et Tallinnas on kuritegude avastamise protsent viimaste aastate madalaim. Mis on valesti?
Politsei on korporatiivne organisatsioon. Ameti peadirektor, prefekt, komissar ja nooreminspektor peavad tunnetama, et nad töötavad ühise eesmärgi nimel. Minu arvates on Tallinnas see tunne puudu.
Tallinnas saab parandada olukorda ainult juhul, kui kõik töötavad aasta jooksul vähemalt 25 tundi ööpäevas, s.t rohkem kui võimalik. Teisalt peavad ülemused nõudma tulemusi. Kui politseinik ei anna tulemusi, peab ta lahkuma.

Kas Tallinnas on siis palju selliseid politseinike, kes ei taha või ei oska oma tööd?
Võibolla polegi neid nii palju. Aga piisab kümnendikust sellistest, kui see juba mõjutab teiste tööd. Kui üks, kes muidu töötab iga päev, näeb, et teine mängib päev otsa arvutimänge, küsib ta paratamatult mingil hetkel endalt, mida ma siin pingutan.

Tavaliselt märgitakse ära, et politseinikel on palk vilets ja seetõttu pole ka tulemusi. Kas väike palk on probleem?
Mitte kusagil maailmas pole politseinikud oma palgaga päris rahul. Eestis on politseinike palgad seotud töötulemustega. Mina näiteks olin vägagi kõrgepalgaline töötaja. Arvan, et sain Eesti politseikomissaridest kõige rohkem palka. Aga see tulenes otseselt mu töötulemustest.

Oskate öelda, miks pole siiani leitud Terje Aru meest? Te ju uurisite seda lugu.
Mul oli viis kuni seitse asja, mis seotud teadmata kadunud inimestega – Terje Aru mees, Heidi Homutov ja veel mõned kadunud inimesed. Mul on väga kahju, et ma ei saa enam aidata nende inimeste sugulasi, ei saa leida kurjategijaid.

Terje Aru mehe lugu on siis ikka niiöelda “pime”?
Täiesti.

On ta tapetud?
Ma ei saa sada protsenti öelda, et ta on tapetud, aga 90 protsenti võin.

Aga miks tapeti isa ja poeg Haitovid? 
Marian Haitovi kohta saan ma öelda, et ta oli seotud organiseeritud kuritegevusega ja tema mõrv oli sellega seotud. Seda, kas Vitali ja Marian Haitovi mõrvad on omavahel seotud, ma öelda ei saa. Aga selline tunne on, et mõlemad olid seotud Tallinna allilmaga ja nad mõrvati just seepärast.

Ajaleht Estonija ei puutunud asjasse?
Ka see võib olla. See on üks paljudest versioonidest.

Kui paljud mõrvad Tallinnas on sooritatud narkootikumide pärast?
Mõrvad toimuvad siis, kui narkoärikad jagavad oma mõjusfääre. Narkomaanid sooritavad tapmisi harva. Nemad tavaliselt varastavad.

Olete kuue aasta jooksul uurinud vaid mõrvu. Iga päev näete tapetuid. Kui palju sellised kuriteod painavad, kui palju te ise neid üle elate? 
Kõige raskem tapmiste uurimises on moment, kui tuleb teatada tapetu omastele. Eriti kui on tapetud lapsed ning tuleb teatada vanematele.
Seda saab teha kirja teel või telefonitsi, või minna ise kohale. Mina käisin alati isiklikult kohal. Inimesed peavad tundma, et sa tunned kaasa ja teed kõik, et mõrvar leida. See on neile sel hetkel ehk väike lohutus, aga midagi siiski.

Miks inimesed üldse tapavad?
Statistika järgi 65-70 protsenti tapmistest on olmetapmised – asotsiaalid lähevad omavahel tülli ja tapavad, perekonnatülis tapetakse. Kümnendik tapmistest on seotud organiseeritud kuritegevusega ja 15 protsenti tapetakse isikliku kasu saamise pärast.

Kuidas tundub, kas inimesed tänapäeval tapavad kergemini kui varem?
Kuritegevuse tase sõltub majanduslikust olukorrast riigis. On selge, et alla vaesuspiiri elavad inimesed tapavad kergemini kui varem. Aga ka varem tapeti, ainult siis ei kirjutatud sellest lehtedes. Sellest ei teatud midagi.

Kas on täiesti välistatud, et te kunagi uuesti politseisse tööle lähete?
Seaduse järgi ei saa ma politseisse tagasi minna. Ma olen ju sooritanud tahtlikult kuriteo.

Artur Tšulitski toimik

Töötanud 17 aastat politseis, viimased kuus aastat mõrvaosakonnas.

Varem tegeles väljapressimiste, röövimiste, korterivarguste uurimisega. Alustas SORVVO – midagi praeguse majanduspolitsei taolist – operatiivvolinikuna.