Margus Järv

Endistes Moskvale allunud maades kasvab hirm suure naabri ees. Riigid nagu Ukraina või Eesti näitasid Kaukaasia sõja ajal Gruusia suhtes üles suurt solidaarsust. Nüüd suureneb kartus, et ka nendega võib midagi sarnast juhtuda. Krimmis alustavad paljud oma rahade välismaale paigutamist.

Nad olid esimesed, kes Gruusiasse jõudsid ja nad on selle üle uhked. "See ei ole küll olümpia," ütleb Ain Tähiste, "aga nii kiired kui meie ei olnud keegi. Kus on vabatahtlikud abistajad üle kogu maailma? Ja eelkõige, kus olete teie, sakslased?"

Tähiste räägib 50-liikmelise aktivistide grupi nimel, kes möödunud neljapäeval Eestist Tbilisisse reisisid, et olla abiks põgenikelaagri ülesehitamisel, abisaadetiste laialijagamisel, transpordi organiseerimisel. Ja et demonstreerida Gruusiale oma solidaarsust.

Nii nagu läbi Eesti, lähevad ka läbi teiste endiste Nõukogude Liidu maade alates 8. augustist kaastundelained väikesele gruusia rahvale. Kaastunne - ja hirm, et Moskva võib tulevikuski üritada mõnd naaberriiki destabiliseerida. Sest pärast vene versiooni kohaselt "edukat sekkumist" Lõuna-Osseetias võib duo Medjedev/Putin ehk tunda end õigusjärgselt kohustatuna ka mujal vene vähemusi "kaitsma" - ja selliseid vähemusi on endise tsaaririigi ümbruses küllalt.

Ümmarguselt 11 miljonit etnilist venelast elavad ainuüksi Ukrainas, enamus neist Krimmi poolsaarel, kus asub Venemaa Musta mere laevastik. Moskval on Kiieviga 2017. aastani rendileping ühe Sevastoopoli sadama osa peale. "Kuid meil ei ole mingit kontrolli selle üle, mida venelased seal tegelikult teevad. Kui palju aluseid ankrus on, mis sadamas toimub, missugused relvi seal ladustatakse," ütleb president Viktor Justšenko endine kabinetiülem Oleg Rybachuk.

Moskva on läbipääsu sadamale juba aastate eest keelanud. Sevastoopol on justkui igavene tüliõun kahe valitsuse vahel. Kiiev reageeris rabatult, kui Moskva oma laevad nädala alguses Krimmist Gruusia rannikule saatis - siiski on Ukraina valitsus põhimõtteliselt võimetu midagi ette võtma, olenemata Justšenko reedel avaldatud ettepanekust sadama rendileping uuesti läbi arutada.

Kaasvastutust selle eest, et Moskva Gruusias õnnestunud eksperimenti ka mujal korrata tahab/võib, kannab eestlaste, ukrainlaste ja poolakate silmis "vana Euroopa", eelkõige Prantsusmaa ja Saksamaa. Igaüks, kes 20.sajandil Nõukogude ülemvõimu tunda sai, tahab luua uut Euroopat, mis ei viska kõigepealt arglikku pilku Moskva energiakraanidele, et siis nõutult õlgu kehitada. "Meie õiguses oma suveräänsust nõuda kaheldakse. Meid ei lubata NATOsse, et Venemaad mitte ärritada. Kas me peaksime siis jälle nõukogudeaja "Väike-Venemaaks" muutuma?"" kurdab ukrainlane Rybachuk.

Fakti, et Venemaa naabermaid ikka veel kui "väikesi vendi" näeb, toetab ka tema sõjaväepoliitika. USA-Poola kokkulepe Poola aladele raketikilbi loomiseks "ei jää karistamata" , teatas kindral Anatoli Nogovitšin.

Äärmuslikul juhul võib see tähendada isegi Venemaa poolset tuumarünnakut.

"Me peaksime end ähvardatuna tundma," ütleb Aleksandra Delemensuk, kes

ukraina inimõiguslaste grupiga Gruusias käis. "Aga me peame Gruusia juhtumist ka õppima: vähemusrahvastele suunatud poliitika riikides peab paranema." Muidu võib nõukogudejärgne julgeolekuvaakum veelgi suureneda. "Me oleme nii kaua hoiatanud, et venelased võivad igal silmapilgul alustada. Nüüd arvavad nad, et see moment on saabunud," ütleb eestlane Ain.

 

Originaalartikkel Die Weltis: http://www.welt.de/politik/article2315672/Die-Angst-vorm-grossen-Bruder-Russland.html

Tõlge: Juuli-Ann Tähiste