ORAVATE OAAS: Majja jooksvad kaablid on erilised lemmikud oravatele, kes neid kiirtee pähe tarvitavad. Helen Urbanik

Mari ema ostis mõne aja eest Nõmmele maja. Alumise korruse endale, ülemise tütrele. Maja on ehitatud 1960ndatel. Üsna suur. Kaks korrust, kelder, garaaž, pööning, kaunis aed. Akna taga jooksevad oravad.

Pealtnäha maja nagu maja ikka.

Kui ema maja vaatama läks, hakkas talle ülemisel korrusel siiski silma midagi iseäralikku. Juhtmed, juhtmed, juhtmed. Kõikjal – seintel, kappides, aknalaudade all – oli kümneid juhtmeid ja lüliteid.

Värsked majaomanikud lootsid siiski, et sisse kolides on seinad juhtmetest tühjad. Asjata. Neid pole võimalik maha võtta, sest siis jääb suur osa hoonest üldse ilma vooluta. Juhtmeid on nii palju sellepärast, et tegu on nõukogude ajal tegutsenud leiduri Helmut Renniti loodud intelligentse majaga.

Omaaegsetes paberites kirjeldas Rennit üle kümne marsruudi majas ja maja ümber, millest igaüks tagas marsruudi läbijale tema teel automaatse valgustuse.

Abikaasa Eve räägib, et 1919. aastal sündinud Helmutil oli leiutamine veres – juba 15aastaselt pani ta oma toonasesse koju üles sisetelefoni, et saaks ülemiselt korruselt emaga vestelda. Sarnane, kuid mitu korda suuremate võimalustega süsteem töötas ka Rennitite pere Nõmme elamises.

Venelased küüditasid Helmuti Siberisse, kust ta naasis alles 1960ndatel naasis. Helmut ostis Nõmmele pool maja ja jäi pensionile ning pühendus ihu ja hingega oma hobile. Kogu valgustus töötas releedel.

Postkast andis akustilise või optilise signaali abil teada uuest saadetisest. Keskküttesüsteem töötas mitmel režiimil ning seda sai juhtida telefoni abil. Telefon andis ka vastava signaali abil teada, kas auto on garaažis või mitte. Väravale kavatses Rennit panna koodluku, mille koodi iga päev vahetatakse. Jne. Jne.

Teostus on oma aja võimaluste kohaselt rohmakas ja võtab tohutult ruumi. Tänapäeval teeks sama töö ilmselt ära pisike arvuti.

Kõigi seadmete kohta on Renniti paberites kirjutusmasinal löödud põhjalikud manuaalid. Kohati kumab tekstist läbi üleolev iroonia tavakasutaja mõistmatuse suhtes.

Helmut oli tõenäoliselt ainus inimene, kes oma loomingu kõiki võimalusi tundis ja neid kasutada oskas. Kui mees 1990ndate alguses suri, pidas Eve nende majas vastu veel 13 aastat. Proua ütleb, et kardab kohutavalt elektrit. Selleks, et majas kuidagi ära elada, vedas ta paljudesse kohtadesse oma juhtmed.

Geeniuse loomingu mõistmiseks peaks ilmselt olema sama suur fanaatik ja asjatundja. Tavalisele inimesele ajavad juhtmerägastikud aga hirmu nahka.

Värsked majaomanikud Mari ja tema ema on püsti hädas, sest neil ootab ees uue elektrisüsteemi paigaldamine. Esimene elektrik, kellele nad Helmuti loomingut näitasid, ei julgenud küll ühtki juhet puutuda ja palus otsida mõne targema mehe.

-----------

Veel pilte majast.

Targad majad

Kes ei oleks unistanud elamisest, mis kõik kodutööd ette-taha ära teeks või lihtsalt meiega aktiivsemalt läviks? Antiutoopiana meenub esmalt kakskümmend aastat vana multifilm armsast mutionust, keda leiduri ülitehnoloogiline maja alul hulluks ajas.

Tegelikult kasutati juba sajandeid tagasi aadlipaleedes sageli kavalaid mehhanisme, mille abil näiteks alt köögist kaetud söögilaud nagu nõiaväel tuppa vinnata, igasugu vallatutest purskkaevudest ja salakäikudest rääkimata.

Modernismi varamust peaks olema paljudele tuttav funktsionalismi karismaatiline isake Le Corbusier, kes teatas, et kodu tuleks vabastada sentimentaalsest taagast ning et maja peaks toimima nagu masin. Sarnase tehnitsitliku esteetika jätkumist võis näha ka 1950.–60. aastatel, siis kandus see edasi kohati veidi naiivseteski hi-tech-kosmoseulmades. Alates 1970ndatest on seoses keskkonnateadlikkuse tõusuga otsitud uusi inim- ja loodussõbralikke lahendusi.

Uuema Eesti ökoarhitektuuri vahest kõige ilmekam näide on disainer Heikki Zoova elamu Muhus, kus on arvestatud nii ilmakaarte kui ka aastaaegadega. Ühendatud on esivanemate tarkused ja uudsed lahendused. Nii köetakse maja ahjuga, kuid täiendavalt kogub päikeseenergiat kokku klaasseinaga galerii maja lõunaküljel ja seda salvestab savisein. Kui temperatuur seal toa omast kõrgemaks tõuseb, tuleb lihtsalt uks lahti teha ja soe tuppa lasta.

Võib tõdeda, et kõrgtehnoloogiliste arukate lahenduste buum ei ole sellegipoolest üle läinud, vaid pigem vastupidi – alles algamas. Kuna suur osa meie keskkonnast on seotud elektriga – valgustus, küte, turvasüsteemid, kommunikatsioonid jne –, siis on targalt ehitatud majadel olemas tehnoloogia, mis seda kõike kontrollib. Selline maja on justkui suhtluspartner, keda saab suunata programmeeritud lülitite ja andurite (termostaadid, niiskusandurid, liikumisandurid jne) abil, aga ka juhendada näiteks interneti kaudu, sõnumite või telefonikõnedega.

Refereerinud Karin Paulus