Zafira aga polnudki õlekõrs, vaid tormisel konkurentsiookeanil liikumiseks sobilik liinilaev. Ostjatele Zafira meeldis ja Opel teenis selle menu pealt kõvasti raha. Enamgi veel. Scénicu ilmimise järel asusid ka Volkswagen ja Ford sarnase kontseptsiooniga sõidukeid välja töötama. 1999. aasta algul olid autod juba peaaegu valmis. Zafira ilmumine aga lennutas projektid suure kaarega prügikasti, sest ühtäkki olid nii maht-Golf kui ka maht-Focus lootusetult out. Millega siis Zafira publikut võlus ja konkurente kõrvaldas?

Õnnenumber seitse

Nimelt mahutati Zafira keresse kolm istmerida seitsme istekohaga. Vähe sellest. Kolmas istmerida paistis silma seninägematult lihtsa ja tõhusa kokkuklappimisvõimalusega. Vaid paari käeliigutusega sukeldusid tagaistmed põrandasse ning nende tagaküljed moodustasid pakiruumi sileda põhja.

Sama mehaanika võttis loomulikult koha sisse ka teise põlvkonna Zafiras. Iseküsimus, kui palju päriselus seitset istekohta tarvis läheb. Sest, olegem ausad, suhteliselt väikeses keres on sellel lahendusel ka rida miinuseid. Raske juurdepääs, kitsukesed istmed, ebamugav istumisasend, minimaalne pakiruumi maht. Ent  v õ i m a l u s  on olemas ja selle eest ollakse nõus maksma.

Põlvkonnavahetus muutis miinusmärgid lühemaks. Kuna ukseava on laiem ja keskmine istmerida pikisuunas liigutatav, pääseb tagapingile ka keerukate akrobaatikaharjutusteta. Istmete laiuse üle kurta ei saa ning keskmise rea mõistliku asendi korral ei tule ka jalaruumist puudu. Peatoed on olemas, kuid nimetamisväärset külgtuge iste ei paku. Pealegi asub istmepadi põrandale nii ligidal, et põlvi krõnkus hoidev täiskasvanu seal pikemat aega istuda ei soovi. Pakiruumiga on lood endiselt räbalad: kolmanda rea taha topib äärmisel juhul ära kaks kõhnemat sorti spordikotti.

Ent pruugib vaid kaks tagumist istet põrandasse uputada, kui – hopp! – avardub pakiruum 645-liitriseks. Ja kui keskmise rea istmed veel kokku voltida, tekib auto tagaossa 1820-liitrine sileda põrandaga laadungiruum. Tänu 174sentimeetrisele pikkusele ja 107sentimeetrisele laiusele annab sinna korraldada isegi magamisaseme.

Istmetega manipuleerimine ei nõua küll sõrmega kasutamisjuhendis järje ajamist, kuid pisut harjumist siiski. Kasutatavaid kange ja hoobasid on üksjagu palju ning mõne liigutuse juures tuleb ka jõudu rakendada. Ent ma julgen siiski väita, et kasutamislihtsust ja tõhusat ruumijaotust kokku võttes ületab Zafira enamikku võistlejaid.

Opeli omapärad

Juhtimisasend on Zafiras ebatavaliselt püstine, sest istuda tuleb põranda suhtes üsna kõrgel. Silmaga vaadates lubab iste head külgtuge, aga vaid keskmisest kerekamatele kodanikele. Minu jaoks oli seljatugi lihtsalt liiga lai.

Rooli paigutus meenutab pigem bussi kui sõiduautot, ent sellega harjub vaevata. Sama lugu on käsipiduriga: tavalise hoova asemel ilutseb Zafira keskkonsoolis sangakujuline käepide. Tänu sellisele lahendusele jäi kahe istme vaheline ruum tervenisti panipaikade tarvis. Ja seda oli hädasti tarvis, sest esiistmete ümber neid kohti eriti palju ei leia. Uksesahtlid on küll sügavad, ent A4-formaadis teedeatlast on sinna raske sisse punnitada. Istmeküljel asuval sahtlil jagub pikkust, kuid napib sügavust. Teises ja kolmandas reas on seis natuke parem. Sealt leiab pisemaid panipaiku ja tervelt kuus joogitopsihoidikut. Kui teises reas istub vaid kaks inimest, saab keskmise koha seljatoe ettepoole maha keerata. Selle seest ilmub välja pehme polstriga käetugi ja – loomulikult – kaks topsihoidikut.

Juhikohale tagasi. Armatuurlaud oma kahe suure ja ühe väikese ümmarguse “kellaga” hiilgab lakoonilisuse ja eeskujuliku loetavusega. Nupustik meenutab teistelt Opelitelt tuttavat, siingi on võtmesõnadeks tagasihoidlikkus ja selgus.

Kes mõnd muud marki autolt Zafirale ümber kolib, sellel on esialgu kindlasti raskusi suunatule ja kojameeste lülitiga. Opel on nimelt otsustanud, et need ei pea mehaaniliselt fikseeruma. Suunatuledega on asi suhteliselt lihtne. Lükkad kangi lõpuni, jääb suunatuli vilkuma. Lükkad ainult natuke, vilgub suunatuli kolm korda. Pöörde järel lülitub suunatuli ise välja, kangi poole peale lükkamisega saab seda ka juht teha. Tegelikkuses on see märksa lihtsam kui siintoodud lausetes. Seevastu kojameeste juhtkangi toimimise loogika jäi mulle hämaraks. Pikema sõidu ja rohkemate sademete korral on juht paratamatult sunnitud selle omandama.

Mahtauto pole buss

Veelgi kiiremini jõuab kohale arusaamine Zafira hiilgavatest sõiduomadustest. Tõepoolest, mahtuniversaal ei pea olema pehmelt õõtsuv halva juhitavusega kolakas. Zafira laseb end roolida sama hästi kui tema baasiks olnud Astra. Ehk isegi paremini, sest Astrale iseloomulikku ülejuhitavust ei õnnestunud mul esile kutsuda. Tunnistan siiski, et päris “hullu panna” ma ei tihanud ja seetõttu jäi üht-teist ehk kogemata. Ka sõidumugavusega on kõik korras, ehkki proovisõidu auto veeres 16tollistel rehvidel. Vaid kruusateel tuli ettevaatlik olla, sest lahtistel kividel osutus pidamine väga nigelaks.

Prooviauto 2,2liitrine mootor kujutab endast muidugi luksust – enamik Zafira ostjaid piirdub ilmselt 1,8liitrise töömahuga jõuallikaga. Sel puhul jääb ka hind mõõdukaks, 259 624 krooni pole ju paha. Paraku on Opel jälle tagasi pöördunud “vana hea” hinnapoliitika juurde, kus iga väiksemgi pisiasi kuulub lisavarustuse hulka. Minule jäi küll arusaamatuks, kuidas proovisõiduauto ligi 320 000kroonise hinna sisse ei mahtunud näiteks tempomaat, reisiarvuti, istmesoojendus ja tulepesurid. Nimetatud neli maksavad kokku üle 13 000 krooni.

Valik on teie ja Zafira põhiväärtuste eest lisatasu ei küsita.

Opel Zafira 2.2 Enjoy

 Disain 4
 Tehnika 4
 Kiirus 3
 Nauding 5
 Praktilisus 5
 Hind 3

Mulje: Praktilise kasutusväärtuse ja sõidumõnu rahulik kooseksisteerimine.