Ene Rämmeld: "'Mul hakkas paha, nähes basseini kaldal kommuniste sinimustvalgetes ujumispükstes"'
Mõne aja pärast (1974 - toim.) sain pakkumise sõita Poola turismituusikuga, millest ma rõõmuga kinni haarasin. Töötasin siis vineeri- ja mööblikombinaadi klubis, mille direktor Jüri Kevade oli aktiivne komsomolitegelane ja hankis selle tuusiku tänu oma sidemetele komsomoli keskkomitees.
Sõit oli ootamatult vaheldusrikas ja huvitav, käisime nii Varssavis, Krakovis kui ka Zakopanes. Varssavis olin esimest korda elus striptiisibaaris, koos Ando Keskkülaga. Tänu tolleaegse Varssavi TV pealavastaja tutvustele külastasin paljusid huvitavaid paiku. Esimest korda elus tundsin ennast vaba ja õnnelikuna. Nautisin seda, kuidas poola mehed mu kätt suudlesid ja mind komplimentidega üle külvasid. Ehkki see oli nii harjumatu, sest eesti mehed ei oska naisi hellitada, olen sellest Eestis elades alati puudust tundnud.
/-/
Ei läinudki kaua aega mööda (pärast abikaasa Karasjov-Orgussaare Prantsusmaale "kargamist" 1976. a - toim.), kui helistati otse KGBst ja paluti tulla jutule. Kuna mind Tallinnas tunti, siis kujutasin ette, kuidas juhuslikult keegi näeb mind sealt uksest sisse astumas ja siis järgnevad jutud, et ma olen koputaja. See oleks neile muidugi meeldinud.
Vastasin, et ma ei taha sinna majja minna. Mees telefoni otsas hakkas kauplema. Lõpuks kutsusin ta enda poole koju. Helistajaks osutus Viktor Raus, KuKu klubi igapäevane külastaja, kes oli loominguliste inimeste seltskonnas tuntud. Mina kohtusin temaga esimest korda, selle ajani ei teadnud ma midagi isegi tema olemasolust.
Ta oli väga meeldiv maheda olemisega tumedate lokkis juustega mees - moositaja. Polnud karta, et ta hakkaks mind piinama, nõelu küünte alla ajama.
Alustasime mängu, kus me mõlemad teineteisele pidevalt valetasime. Ma ei rääkinud talle kunagi, mida ma tegelikult mõtlesin ja tundsin. Ajapikku sain aru, et ta teadis minust peaaegu kõike. Aeg-ajalt kutsus ta mind lõunat sööma ja jutu käigus selguski, et ta teadis minust palju rohkem, kui ma oleksin tahtnud.
Mõne aja pärast sõitis Pariisi Mark Soosaar, kes meelitas Vovkat tagasi tulema teatega, et ootan last. See oli vale. Tõsi on see, et olin käinud arsti juures.
Hiiul opereeriti mul esimene tsüst emakast. Hiljem on mul samasugune operatsioon olnud veel kolmel korral.
/-/
Pariisis elab ka juba mõned aastad Aarne Vahtra, kes Eestis oli kuulus kui üliõpilaste töömaleva juht, seejärel Noorsooteatri direktor ja hiljem kultuuriministeeriumi teatriosakonna juhataja. --- Ma hakkasin üha rohkem mõtlema, kust Vahtra elamiseks raha saab ja mis selle kõige taga on. Siis kuulutas ta korraga ennast kunstnikuks ja esines isegi ühes galeriis oma näitusega, kus olid välja pandud enamasti Nõukogude Liidu vastased karikatuurid ja kollaažid. Ametlikult on ta siin aastaid ilma tööta elanud.
Ta elas ajuti vist ka Vahur Linnuste juures (kes õpetab siin INALCOs prantslastele eesti keelt, leides endale õpilaste hulgast noori naisi) ja aitas tal välja ehitada keldrit. Seal peetakse tihti pidusid peremehe poolt Hispaaniast toodud naturaalveiniga. Mina võtan mõnikord nüüd salaja kaasa oma pudeli ja puhta klaasi, sest seal on üle mõistuse MUSTUS ja kui ma tema veine joon, siis olen alati mitu päeva haige, vabandust... sest kõht on lahti. Olen sinna alati kutsutud, sest tunnen peaaegu kõiki Eestist tulnud inim esi, kes tema juurest läbi astuvad ja seal mõnikord ka ööbivad (Jaan Kaplinski, Mark Soosaar, Jüri Arrak, Jaak Allik, Kalju Komissarov jpt).
Sealsamas keldris hooples kord Vahtra purjuspäi kaasmaalaste ees, et on Eestis maganud kõigi kuulsate ja ilusate naistega, mille peale kõigi pilgud minu poole pöördusid ja mina punastades kogelesin: "Õnneks pole mina kunagi ilus olnud! Ja seepärast ei kuulu mina sellesse Vahtra ilusate eesti naiste nimekirja."
Seal peol olid ka sinule tundmatud, aga siin tuntud väliseestlased nagu Toomas Ilves, Jüri Estam, Hellar Grabbi jt.
/-/
"Olen niisiis tagasi Austraaliast (ESTO 1989 - toim.), kus oli eriliselt imelik olla, sest ühelt poolt tundsin hästi kodueestlasi ja teisalt tundsin väliseestlastele kaasa selle raske pealelennu pärast, mida kodueestlased seekord tegid!
Igal juhul ei olnud laul "Eestlane olen ja eestlaseks jään" seal minu laul, kohati oli mul lausa häbi nende purjutavate Eestis elavate kuulsuste pärast. Kõigest ESTO-l toimunust ma sulle rääkida täna veel ei saa. Igatahes oli Eestist tulnud kohale palju kommuniste, kes hakkasid seal julgelt koosolekuid pidama. Siiani oli ESTO olnud väliseestlaste ainuke võimalus ennast maailmale tutvustada, tehes kultuuriüritusi, aga nüüd kiskus asi väga poliitiliseks.
Minu ja Rein Rannapi, kes elas siis USAs Los Angeleses, oli enda juurde kutsunud ja reisikulu välja maksnud Malle Tohver, kellele olen tänaseni selle unikaalse reisi eest väga tänulik. Oli tore tuttavaks saada ka Rein Rannapiga, sest kunagi olime naabrid, elasime üle tänava, aga ei olnud juhust suhelda.
Suure üllatusena palus ooperilaulja Anu Kaal, kas ta võiks osa võtta minu etendusest, sest ta oli oma lapsele lubanud osta värviteleri ja vajas raha. Ega ma ei saanudki meie rahvakunstnikule ära öelda, sest kui ikka oli vaja telerit osta, siis mis parata. Aga kui ma veel lapsega Eestis virelesin, ei tulnud suur eesti koloratuursopran kordagi selle peale, et küsida, kuidas ma hakkama saan ja ehk oleks mul pojaga abi vaja.
Kuna see ettepanek tuli mulle kohe Austraaliasse saabumise alguses, hoidsin sellest ajast silmad lahti, et jälgida kodueestlaste tegevust. Enamik neist olid nomenklatuuri inimesed ja nende hulgas polnud ühtegi eriti vaest. Anu Kaalu värviteleviisori-igatsus tegi mulle lausa nalja, sest siis polnud mul endalgi veel Pariisis head telekat.
Sellelt ESTO-lt puudusid need keskealised väliseestlased, kes olid minu sõpradeks saanud eelnevatel USA-käikudel, ja nii ei olnudki õiget vastukaalu kodueesti eliidile, kes tähtsa näoga vanade ja hästi noorte välieestlaste ees esinesid.
Malle Tohver võttis oma suures majas vastu üha rohkem eestlasi ja mina, kes ma olin alguses saanud endale maja ees oleval paadisillal väikse abimajakese, pidin sealt välja kolima ja loovutama selle Lennart Merile, kellele see ka meeldima hakkas. Sellest päevast jagasin ühte voodit Kariniga, kes oli väga lõbus noor naine Tallinnast.
Üks fantastilisi õhtuid oli Malle Tohveri juures, kui sajad eestlased sealt läbi käisid. Avasin kümneid šampanjapudeleid. See õhtu oli üks õnnestunumaid, sest kõik olid hästi loomulikud ja kenad, lihtsalt pidutseti ega peetud poliitilisi kõnesid.
Minule oli suurim aks elamuseks ESTO avamine, kus ma lugesin Paul-Eerik Rummo "Me hoiame nõnda ühte". Avastasin saalis ennast ajalehe taha peitva luuletaja enda ja suurest ehmatusest unustasin osa teksti. Avamisel tuli minu juurde ka Ivo Linna, kes polnud küll programmis, aga tahtis väga laulda "Eestlane olen ja eestlaseks jään". Kuna tundsin organisaatoreid, siis saigi mehe soov kohe täidetud.
Ei ühendanud mind teiste eestlastega ka lõbus basseinis lauldud lauluke "Kes aias...". Mul hakkas paha, kui nägin basseinikaldal jalutamas kuulsaid eestlasi, kommuniste, sinimustvalgetes ujumispükstes... Seal olnud väliseestlased ei teadnud nende meeste mitmekordseid mänge Eestis, kes esinesid ESTO-l nii, nagu nad oleksid sünnist saati dissidendid.
Kui saabus kätte vana-aasta õhtu, siis ei kippunud ma suurele ballile mitte ainult väga kalli pileti tõttu, vaid ka sellepärast, et eestlased ei anna põsemusi, vaid musitavad otse suule. Kujutasin ette, mis siis toimub, kui saabub uusaastaöö.
Kandsin sellel õhtul musta siidkleiti, mille rinnas oli ehtne orhidee, kui õhtustasin koos Aarand Roosi ja Rein Rannapiga, kes nagu minagi end sel päeval ebamugavalt tundsid. Pärast jalutasime linnas ja kohtusime ikkagi teiste eestlastega, kes olid pärast pidu välja tulnud.
Kodueestlased uurisid algul aktiivselt, keda ma esindan ja mis parteis ma olen, aga mina esindasin seal vaba inimest, kes tegutses oma südametunnistuse järgi.
/-/
Olen oma mõtetega ikka veel Austraalias, kuhu jäin ju peaaegu kuuks ajaks. See reis oli ootamatult õpetlik, kui nägin kodueestlasi suure parvena väliseestlastele peale lendamas - igaüks tegi kõik selleks, et kasu saada. Mina olin läinud sinna, 200 krooni taskus."
Raamatu "Bonjour de Paris!
Tervitus Pariisist!" annab välja kirjastus Tänapäev.
