Enelin Meiusi oli jõuline ja glamuurne, lausa ekstravagantne. Ta käis iga päev maani kleidis, armastas kanda puhevil kasukaid isegi suvel.

Enelini ema Maimu Kass panekski Enelini eluloole punkti just sellel kohal. Ta tahab mäletada oma tütart just niisugusena.

Järgnenud 16 aasta, haiguse, operatsioonide, halvatuse ja lõputute haiglasolekute kohta ütleb Maimu: „Hea tahtmine oli tal elada sellises seisus. Oleks ma teadnud, et pean oma lapsega niimoodi vaeva nägema, poleks ma Moskvasse tema juurde läinudki.“

Aga Maimu läks, kümnepäevase viisaga, ja jäi Venamaale kaheks aastaks. Kuni tütre surmani.

Enelin Meiusi kadus avalikkuse eest oma 40. sünnipäeva eel, 1995. aasta mais. Veel päev varem arutas ta lähedastega, et tuleb suur pidu, kuid järgmisel päeval oli ta kadunud. Kolm kuud varem oli Sotsiaalpank esitanud Enelin Meiusiga seotud firmadele pankrotihoiatuse  - põhjuseks 12 miljoni kroonise võla tagasimaksmise tähtaja möödumine. Pankrot oli tollal uus nähtus, lõpuks jäi Meiusist maha ligi 23 miljoni krooni eest võlgu.

Meiusi pages Moskvasse ja asus elama Eesti saatkonna majas asuvasse 2-toalisse korterisse. 

Meiusil oli kindel plaan võlad kunagi tagasi maksta ja nii rõhutas ta igale tuttavale, et „Moskvas saan rikkaks, seal hoitakse mind.“

2011. aasta veebruari lõpul saabus Maimu kahe kohvri ja tuhaurniga Balti jaama. Poeg tuli talle otse kupeesse vastu, sest ema silmanägemine, mille pärast ta Moskvasse tegelikult kunagi läks, oli veelgi kehvemaks muutunud.

Tütre soovil maeti Enelin Meiusi kaks kuud hiljem, 30. aprillil salaja Pärnamäe kalmistule. Surmakuulutuse pani tütar lehte alles pärast matuseid.

Enelinil oli palju plaane, kuid kõik jäid paberile.

Loe täismahus artiklit Eesti Ekspressi tasulisest versioonist