Energiasõja järgmine peatükk: Türgi oma liitlaste vastu

Ehkki debatt energiamajanduse tuleviku üle on selgelt rohelist värvi, pole ka fossiilsed kütused kaotanud oma geopoliitilist tähtsust. Võidujooks Vahemere gaasimaardlatele on toonud Euroopa Liidu välispiirile sõjaohu.

Türgi ja Kreeka sõjalaevad Küprose ümber, piiritüli Iisraeli ja Liibanoni vahel ning kindrali püüdlused saavutada ülemvõim Liibüas. See pole kirjeldus külmast sõjast 1960ndatel, vaid 2020. aastast Vahemere idaosas. Konkurents energiaallikate üle on viinud kogu piirkonna ohtlikult lähedale tõsise konflikti puhkemisele. 

„Me ei saa neid enam poputada. Türgi on lõplikult loobunud läänelikest väärtustest. Järeleandmine peab lõppema.“ Nõnda sajatavad ajakirjandusega suhtlevad Kreeka diplomaadid, kui räägivad oma kurikuulsast naabrist. Aga Ateenale tundub, et neid ei kuulata. Trots liitlaste vastu, kes Kreeka muret tõsiselt ei võta, on sedavõrd suur, et mõjutab sündmusi kohe Eesti külje all. Just kreeklaste vastuseisu tõttu jäi kinnitamata Euroopa Liidu välisministrite ühisavaldus Valgevene kohta. „Kui tahate jõulist sõnastust Lukašenka suhtes, mõistke hukka ka Erdoğan,“ selgitas Kreeka. Aga mida siis Ankara tegi, et kreeklased tagajalgadele ajada?