04.10.2007, 00:00
Energiat on soodsam säästa kui toota
Selle asemel, et valutada pead küsimuse üle, kuidas
energiat tulevikus rohkem toota, oleks meil kasulikum mõelda sellele,
kuidas energiat säästa.
Riikides, kus puudub energiamahukas rasketööstus, kulub ligi 40 protsenti energiast ehitistele. Meie ehitised on peamiselt nõukogudeaegsed “külmad” majad, soojus-, elektri- jm tehnovõrgud lekivad ning on suurte kadudega. Samuti ei hiilga soojapidavuse poolest eelmise Eesti ajal ehitatud majad.
Kortermajade puhul on laialt levinud otsaseinte ja katuste soojustamine ning soojussõlmede renoveerimine. Nii on võimalik säästa maksimaalselt 20–30 protsenti energiast, juhul kui majasisene soojusjaotuse süsteem on reguleeritav. Aga see on poolik lahendus, sest enamik piirdeid jääb soojustamata. Loomuliku õhuvahetuse teel ventileeritakse välja 40 protsenti soojusest. Kui lahendada maja energiaprobleemid terviklikult – soojustatada kõik välispiirded, vahetada aknad, ümber ehitada soojuse jaotussüsteem majas täielikult reguleeritavaks, ehitada mehhaaniline juba köetud õhu väljatõmbeventilatsioon koos soojusvahetiga jne –, on võimalik säästa üle 50 protsendi energiast.
Tehnikaülikooli kütte- ja ventilatsioonispetsialistide hinnangul väheneks selliselt renoveeritud külmas kortermajas soojuse erikulu aastas ligi kolm korda. 20aastase arvestusliku perioodi puhul oleks elanikkonna soojakulu sääst 20 aasta keskmisena 50 m2 korteri puhul 500 krooni kuus.
Hoonete energiasäästlikuks renoveerimise investeering tasuks ära 13–15 aastaga. Samas on energiatootmisse tehtavate investeeringute tasuvusaeg üle 20 aasta. Viimase puhul ei ole seejuures arvesse võetud kõiki kaudseid (välis-) kulusid.
Siinjuures on oluline rõhutada, et majade soojaprobleemi osaline lahendamine ei anna tulemust. Vajalik on kompleksne lahendus kõikide loetletud mõjurite osas.
Ilmekalt illustreerib seda järgmine näide. Ühes kortermajas pandi osale korteritest uued aknad ja temperatuur nendes korterites tõusis kolme-nelja kraadi võrra. Kuna majas aga puudus soojusjaotussüsteemi reguleerimise võimalus, olid korterivaldajad sunnitud liigse soojuse aknast välja laskma, sest küttetase majas peab tagama elamisväärse soojuse ka nendes korterites, kus on säilinud vanad aknad, mille väljavahetamist pensionäri õhuke rahakott ei võimalda.
Et tasakaalustada tulevikus energia nõudlust ja vajadusi, plaanib valitsus suurendada elektritootmist 20–25 protsendi võrra. Samal ajal annab ehitiste energiasäästlik renoveerimine sama suure säästu märksa väiksemate kulutustega. Ettevõtja mõistab hästi, et kasumi suurendamiseks on kaks teed. Kas suurendada tulusid või vähendada kulusid. Valiku nende vahel annab majanduslik kaalutlus. Analoogselt ei ole elektri tootmise suurendamine eesmärk omaette. Seda enam, et energiadefitsiidile lahenduse otsimisel ainult tootmise suurendamise kaudu jäetakse tähelepanuta elanikkond, kelle kulud küttele ja soojale veele kasvavad katastroofilise kiirusega. Tallinnas prognoositakse soojuse kallinemist lähema kolme aasta jooksul üle kahe korra – see on optimistlik stsenaarium.
Niinimetatud “külmi” hooneid on Eestis üle 10 miljoni ruutmeetri, mistõttu pole tark ignoreerida energiasäästmisele suunatud tulevikustsenaariume. Riik peab toetama hoonete rekonstrueerimisprojekte, mille puhul korteriühistud või eramuomanikud võtavad sihtotstarbeliselt laenu.
Praegune ehitusbuum Eestis ei kesta ilmselt igavesti, olgugi et Euro opa Liidu keskmise näitajani – 40 ruutmeetrit elamispinda inimese kohta – on meil veel pikk tee. Ehitussektori tellimuste vähenemise korral võiks riik käivitada hoonete rekonstrueerimise kava, lahendades sellega ühel hoobil nii energiaprobleemi kui ka ehitusest vabaneva tööjõu hõiveprobleemi.
Praegu on paraku poliitikute lemmik kiiret tulu ja kiireid tehinguid pakkuv kinnisvaraturg.
Autor on Tallinna Tehnikaülikooli professor.
Riikides, kus puudub energiamahukas rasketööstus, kulub ligi 40 protsenti energiast ehitistele. Meie ehitised on peamiselt nõukogudeaegsed “külmad” majad, soojus-, elektri- jm tehnovõrgud lekivad ning on suurte kadudega. Samuti ei hiilga soojapidavuse poolest eelmise Eesti ajal ehitatud majad.
Kortermajade puhul on laialt levinud otsaseinte ja katuste soojustamine ning soojussõlmede renoveerimine. Nii on võimalik säästa maksimaalselt 20–30 protsenti energiast, juhul kui majasisene soojusjaotuse süsteem on reguleeritav. Aga see on poolik lahendus, sest enamik piirdeid jääb soojustamata. Loomuliku õhuvahetuse teel ventileeritakse välja 40 protsenti soojusest. Kui lahendada maja energiaprobleemid terviklikult – soojustatada kõik välispiirded, vahetada aknad, ümber ehitada soojuse jaotussüsteem majas täielikult reguleeritavaks, ehitada mehhaaniline juba köetud õhu väljatõmbeventilatsioon koos soojusvahetiga jne –, on võimalik säästa üle 50 protsendi energiast.
Tehnikaülikooli kütte- ja ventilatsioonispetsialistide hinnangul väheneks selliselt renoveeritud külmas kortermajas soojuse erikulu aastas ligi kolm korda. 20aastase arvestusliku perioodi puhul oleks elanikkonna soojakulu sääst 20 aasta keskmisena 50 m2 korteri puhul 500 krooni kuus.
Hoonete energiasäästlikuks renoveerimise investeering tasuks ära 13–15 aastaga. Samas on energiatootmisse tehtavate investeeringute tasuvusaeg üle 20 aasta. Viimase puhul ei ole seejuures arvesse võetud kõiki kaudseid (välis-) kulusid.
Siinjuures on oluline rõhutada, et majade soojaprobleemi osaline lahendamine ei anna tulemust. Vajalik on kompleksne lahendus kõikide loetletud mõjurite osas.
Ilmekalt illustreerib seda järgmine näide. Ühes kortermajas pandi osale korteritest uued aknad ja temperatuur nendes korterites tõusis kolme-nelja kraadi võrra. Kuna majas aga puudus soojusjaotussüsteemi reguleerimise võimalus, olid korterivaldajad sunnitud liigse soojuse aknast välja laskma, sest küttetase majas peab tagama elamisväärse soojuse ka nendes korterites, kus on säilinud vanad aknad, mille väljavahetamist pensionäri õhuke rahakott ei võimalda.
Et tasakaalustada tulevikus energia nõudlust ja vajadusi, plaanib valitsus suurendada elektritootmist 20–25 protsendi võrra. Samal ajal annab ehitiste energiasäästlik renoveerimine sama suure säästu märksa väiksemate kulutustega. Ettevõtja mõistab hästi, et kasumi suurendamiseks on kaks teed. Kas suurendada tulusid või vähendada kulusid. Valiku nende vahel annab majanduslik kaalutlus. Analoogselt ei ole elektri tootmise suurendamine eesmärk omaette. Seda enam, et energiadefitsiidile lahenduse otsimisel ainult tootmise suurendamise kaudu jäetakse tähelepanuta elanikkond, kelle kulud küttele ja soojale veele kasvavad katastroofilise kiirusega. Tallinnas prognoositakse soojuse kallinemist lähema kolme aasta jooksul üle kahe korra – see on optimistlik stsenaarium.
Niinimetatud “külmi” hooneid on Eestis üle 10 miljoni ruutmeetri, mistõttu pole tark ignoreerida energiasäästmisele suunatud tulevikustsenaariume. Riik peab toetama hoonete rekonstrueerimisprojekte, mille puhul korteriühistud või eramuomanikud võtavad sihtotstarbeliselt laenu.
Praegune ehitusbuum Eestis ei kesta ilmselt igavesti, olgugi et Euro opa Liidu keskmise näitajani – 40 ruutmeetrit elamispinda inimese kohta – on meil veel pikk tee. Ehitussektori tellimuste vähenemise korral võiks riik käivitada hoonete rekonstrueerimise kava, lahendades sellega ühel hoobil nii energiaprobleemi kui ka ehitusest vabaneva tööjõu hõiveprobleemi.
Praegu on paraku poliitikute lemmik kiiret tulu ja kiireid tehinguid pakkuv kinnisvaraturg.
Autor on Tallinna Tehnikaülikooli professor.