Enesekindel mees
Sajandialgus on olnud lennufirmadele raske aeg, ent Estonian Air on suutnud jääda kasumit teenivate kompaniide hulka. Tänavu sügisel vaatab jõuliselt oma turuosa suurendanud firma siiski vastu faktile, et kütus on kaks korda kallim kui mullu ja osa pikemaid marsruute võib vaadata vastu sulgemisele.
Ekspressi reisitoimetajana saan ma keskmiselt ühe Estonian Airi peale pahandava kirja nädalas. Kui väga need pagasi kaotanud, lennukist maha jäänud või võileivas pettunud inimesed ka ei sooviks – pääseda Erki Urvale näost näkku oma muret kurtma on neil tegelikult võimatu. Estonian Airi tumesinine hoone lennujaama sügavustes on nagu kindlus. Sadakond meetrit enne peakontorit algab tollitsoon (kuhu pääseb vaid isikut tõendava dokumendiga) ning hoonesse saab üksnes personaalse magnetkaardiga. Hoone neljandal korrusel on aga avar, skandinaaviapärase kargusega sisustatud kabinet, mille tugitoolis istub firma president ise. Aknast avaneb oivaline vaade kolletavale metsale ja hoovõturajale.
Pealiskaudsel kohtumisel võib Erki Urva jätta enesekindla, koguni ülbe mulje, vallates hästi kergelt halvakspanevat näoilmet, millega antakse mõista, et vestluspartner ei tea lennundusest absoluutselt midagi. “Mina küll ei arva, et see päev kuidagi eriliselt peaks kirja minema. Konkurente on ju kogu aeg juurde tulnud,” tähendab ta, kui küsin, kas Inglise odavlennuhiiu Easyjet saabumine Eesti turule läheb Urva kalendrisse kirja musta päevana. Mõni aeg hiljem möönab ta siiski, et Londoni marsruut, millel nüüd hakkab lendama ka konkurent, on siiani olnud Estonian Airile üks väheseid edukaid pikki liine. Näiteks Pariisiga “on probleeme”. Ja, nagu vihjab Urva: “Kui lennust saadava tuluga ei õnnestu katta lennuga kaasnevaid otsekulusid, siis on mõistlikum lennuk parkida ja mitte lennata.”
Urvat lähemalt tundvad inimesed maalivad pildi hoopis teisest persoonist. See pole iseteadlik juht, kes kärbib tulutuid marsruute, leiutab üheeuroseid Berliini pileteid (mis maksavad pärast maksude ja teenustasude lisamist siiski 20 korda rohkem) ning litsub ühte lennukisse istmeridu juurde seni, kuni reisijad enam ei ägise, vaid hoopis “soe, mõnus ja väga perekeskne inimene”, kes käib alati koos oma lasteaednikust abikaasaga ja räägib meeleldi oma kolmest lapsest. Persoon, kes oli reisibüroo juhina valmis oma töötajatele perekondlike tragöödiate puhul rahalist abi andma ning kes on Estraveli turundusjuhi Jüri Toomeli arvates “veidike liiga inimlik”, et teha oma töötajate huve riivavaid otsuseid. Mees, kelle meelest pole parim puhkus välismaale sõitmine, vaid hoopis võimalus oma Türisalu maja aias raamatut lugeda (linnakoduks on muide viietaoline korter Õismäe paneelmajas).
Ta on õppinud majandust. Kahel korral – nii TPIs kui ka Tartus. Kui jätta kõrvale väike kõrvalehüpe pangandusse – sajandivahetuse paiku oli Urva Optiva Pangas jae- ja personaalpanganduse juht –, on kogu tema karjäär iseseisvas Eestis möödunud turismis (iseseisvumise-eelsed ametikohad olid, nagu Urva teatud tõrksusega möönab, “punased”, näiteks plaanikomitees). Estonian Holidaysi ja Wrisi ajast tunneb Urva isiklikult enamikku Eesti turismi võtmetegijatest, kuid see pole takistanud teda langetamast ebapopulaarseid otsuseid. Kui lennufirma läinud sügisel teatas, et lõpetab oma agentidele piletite müügi eest maksmise, oli esialgne reaktsioon väga valuline. Reispassi juht Mariann Vips meenutab, et osa väiksemaid reisibüroosid tahtsid koguni minna Toompeale protesteerima.
Kuid on kõik need uuendused ikka Urva välja mõeldud? Ehk hoopis ettekirjutused peremeestelt Skandinaavias, kellega Urva iga paari nädala tagant Kopenhaagenisse ja Stockholmi suhtlema sõidab? Leidub neidki, kelle meelest on Estonian Airis ohjad suuresti võimuka asepresidendi Leela Lilloru käes. “Mulle isiklikult on jäänud mulje, et Leela juhib ja härra teeb tähtsat nägu,” usaldab anonüümseks jääda sooviv lennundustöötaja.
Oskus oma mõtteid jõuliselt ja selgelt edastada on Urval igatahes hästi arenenud. Ta pole inimene, kes taluks vastuvaidlemist. “Ei ole m õ e l d a v, et me võtaksime näiteks Boeing 757, mis oleks väikseim, millega üle Atlandi lennata saaks – selleks on konkurents liiga suur siin regioonis,” teatab ta mõningase tõredusega, kui edastan populaarse küsimuse, kas Estonian Airil pole kavas avada Tallinn - New Yorgi otseliini.
Hetk hiljem tunnistab Urva siiski, et senistest pisikestest Boeingitest veidi suurema lennuki soetamist on kaalutud. Selline sõiduk annaks võimaluse veelgi agaramalt kaasa mängida magusal tšarteriturul. Neid öid on juba praegu päris palju, mis päeval liinilende tegevad lennukid veedavad kuukumas Kreekasse või Türki lennates, kuid Urva arvab, et kapatsiteeti oleks rohkemaks. Ta tahaks näha, et iga lennuk veedaks õhus 11 tundi ööpäevas (praegune näitaja on ca 10,5), ja rügama ei pea mõistagi ainult masinad. Kui küsin, kas Estonian Airi ei kummita sama süüdistus mis mõni aeg tagasi Ryanairi (piloodid on ületöötanud ja stressis, paljastasid Briti ajalehed), vastab Urva unistavalt: “Mina tahaksin küll näha, et nad veelgi rohkem teeksid seda tööd.”
Teine põhjus on praktilisem. Ehkki Estonian Air deklareerib, et nende lennukipargi keskmine vanus on “allpool Euroopa keskmist” (väljend, mida armastavad kasutada küll peaaegu kõik Euroopa lennufirmad), on vanim Eesti lippu kandev Boeing 737-500 juba 12aastane. Inimikka ümber arvestades on see enam mitte nii väga kuldne keskiga ning mida rohkem tõuse ja laskumisi, seda kiiremini väsib tehnika. Viimase, Estonian Airile tehniliste probleemide poolest üldse iseäralikult raske kuu jooksul (ainuüksi Londoni Gatwicki lennujaamas mõlkisid hooletud autojuhid firma lennukeid kahel korral) on piloodikabiini klaas välja vahetatud kahel Boeingil, sest nendesse tekkinud mõrad hakkasid muutuma suuremaks, “kui normid ette näevad”. Ilmselt meeldiks igale lennureisijale, et neid üle mere toimetava lennuki klaasides poleks üldse pragusid, olgu need siis normide piires või mitte – kuid see pole teema, mis Urvat väga jutukaks muudaks. Ta kordab, et kui lennuk pole korras, siis sellega ei sõideta.
Mida ütleb Urva neile, kes leiavad, et Estonian Airi teenindusstandardid on alla käinud? Mulle tundub, et eestlased kaebavad Urva meelest veidike liiga palju, igatahes rohkem kui teistest rahvustest kliendid. Kuid ega Urva pole ise mingi erand. Turismiringkondades liigub legend, kuidas Urva läks Turismifirmade Liidu presidendina aastaid tagasi Maltale aastakoosolekut pidama. Broneeritud nelja tärni hotell osutus tasemelt üsna nigelaks. Ja mida Urva iga kord uksest välja astudes reisikaaslastele ütles? “Kangesti tahaks kaks tärni siit seina pealt koju kaasa viia.”
Saatuslik autosõit
Kursusekaaslane Jüri Toomel: Erki Urva torkas juba ülikoolis silma oma põhjalike majandusteadmiste poolest - vastupidiselt esmaüliõpilastele muutusid tolle kursuse seminarid tihti üsna asjalikeks ja küpseteks arutlusteks.
Ilmselt tänu sellele heale muljele ning ka Erki valmisolekule proovida uusi väljakutseid olengi süüdi Erki saatuse kallutamises turismi poole - kui olin 1991. aastal siirdumas Inturisti asejuhataja kohalt värskeltloodud turismiameti nõunikuks ja otsisin endale asendajat, asusin ühel autosõidul Tartust Tallinnasse veenma toonast riigiametnikku Erki Urvat, et tema edasine koht on turismis. Kahe ja poole tunni jooksul sain sellega ka hakkama.
