Enesetapp helesinisel ekraanil

Margit Tõnson lahkab spetsialistide abiga kollase meediasügise kõige mürgisemat teemat – telemängu “Tõehetk”.

Läinud nädalal vahendasid meele­lahutusportaalid uudist, et üks neiu pani oma neitsilikkuse oksjonile. ““Mul ei ole sellega probleemi. Elame kapitalistlikus ühiskonnas ja arvan, et miks mitte see “varandus” rahaks teha,” selgitas ameeriklanna” (Elu24). Idee, et kõik saab ja tulebki rahaks teha, ka häbi, avalik alandus ja armutu enesepaljastamine, läbib ka Kanal 2 pühapäevaõhtust telemängu, vaadatavuse edetabelis esikohal troonivat “Tõehetke”. Isegi kui suurem osa inimesi foorumites ja kommentaariumites nõustub, et see on haige meelelahutus, ei ole see mingi argument teletootjatele.  Produtsent Teet Margna poolt maale toodud, Colombiast alguse saanud ja seejärel kümnete riikide kommerts­telekanalitesse ostetud telemängu formaadi sisu on lihtne ja külmalt küüniline. Tule saatesse, ole julge ja aus, ning võida miljon. (Margna seisukohti ja vaateid loe www.ekspress.ee)

See on esimene telemäng, kus küsimused ja vastused on osalejal enne teada – inimene on neile küsimustele valedetektori all juba enne saatelindistust vastanud, ta teab, mis teda ootab. Miljoni saamiseks tuleb vastata 21-le küsimusele. “Põnevust” lisab tõsiasi, et seda tuleb teha sugulaste, sõprade ja abikaasa juuresolekul.

“Kas sa alati pesed käsi ­pärast tualeti külastamist?”

Saate kodulehelt näeme, et saates osalemiseks tuli täita ankeet, mis sisaldas ohtralt küsimusi inimese eraeluliste detailide, suhtumiste ja juhtumiste kohta. Kas su elus on juhtunud midagi, mille pärast sul on häbi? Kes on sinu praeguse töökoha kõige ebameeldivam kaastöötaja? Kirjelda oma läbisaamist partneri, ema, isa, ülemusega? Kas oled käinud kohtamas rohkem kui ühe inimesega samal ajal? Kas tead kõigi inimeste nimesid, kellega sa maganud oled? Kas oled kunagi tarvitanud narkootikume? Kui jah, siis milliseid? Kas sind on kunagi vahistatud? Kui jah, siis mis põhjusel ja millal see juhtus (kuupäevaliselt)? Jne jne jne.

Ankeedis tuli üles anda ka kolme perekonnaliikme ja kolme hea tuttava andmed ning otsese ülemuse kontakt. Ka info tervise kohta (operatsioonid, ravimid) tuli kirja panna. Ning eriti irooniliselt on ankeedi lõpus kirjas, et “Kõik sooviavalduses avaldatud info ja Teie isikuandmed on rangelt kaitstud ega kuulu avalikustamisele”. Ligi 300 000 televaatajat ja ma ei tea kui palju “Reporteri” vaatajaid ja kõik Õhtulehe lugejad ei saanud ju teada, et keegi Kalev Tais basseini pissis, ega ju?

Lisaks infole, mis osaleda sooviv inimene ise enda kohta vabatahtlikult annab, uuritakse ka üles antud heade tuttavate käest, mida konkreetselt ohvril võiks varjata olla. Rääkida siinkohal, et pealekaebamises on midagi väga eestlaslikku, on lihtsalt rumal, sest saade töötab sama hästi Ameerikast Austraaliani, Iisraelist Itaaliani ning isegi lõunanaabrid lätlased ja põhjanaabrid soomlased on “Tõehetke” kütkes. Ning kõikjal on reaktsioonid vastuolulised – seda jälestatakse, aga seda vaadatakse.

Kolme saate järel on tabloidmeedia saanud ribadeks järada “uued värsked kangelased”, kellest esimesel läks suhe lörri, teine kaotas töö, kolmas peab taluma Õhtulehe üleskutseid saata Irene alastipildid toimetusele. Ning saatejuht Hannes Võrno lubab, et see kõik on alles piknik, hullemad draamad alles ootavad eetrisse jõudmist. Margna sõnul on osalemistaotlusi saabunud juba üle tuhande ja neid tuleb juurde.

“Tõehetke”-taoline saateformaat kuulub nn rämpstelevisiooni hulka, mille sis uks on inimese eraelu, paljastused, saladused, perverssused, skandaalid, konfliktid, pettumused.

Eesmärgiks pigistada päriselust välja kõik, milles dramaatilist potentsiaali. Ja kuna see kõik toimub vabatahtlikkuse alusel, siis polegi nagu midagi kobiseda.

Tavalise inimese argimuredest halli eksistentsi uueks narkootikumiks on saanud eetriaeg, ning tuhandetele seal ekraani taga annab see täiesti legaalse teiste ellu piilumise kogemuse. Vastasmaja akna taga toimuva salvestamine võib osutuda kriminaalseks tegevuseks, aga suure telekanali vahendusel osa saada võõra inimese voodielusaladustest ei ole seda mitte. Mida see ütleb meile moodsa ühiskonna kohta?

On arutletud, et kollaste saadete populaarsuse taga on ka jõuetusetunne, mida inimene kogeb kõvade teemade kohtamisel. Pehmed teemad lasevad mõelda, et siiski on siin maailmas miski, mida ma saan muuta. Ma ei saa nafta hinna tõusu takistada, aga ma saan välja hääletada selle jobu, kes ei oska laulda.

Kes sellistes saadetes osaleb?

Oliver James, psühholoog, kes on intervjueerinud reality-show’des osalejaid Inglismaal, leidis, et see on keskmisest madalama enesehinnanguga wannabe, kellele läheb meeletult korda, mida teised temast arvavad. Ehk siis, esialgu oled sa mitte keegi. Sa oled tavaline.

Sa ei ole täiuslik. Sul ole mingisuguseid erilisi oskusi ega andeid, aga miks neid peakski vaja olema, kui võid osaleda “Hirmu faktoris”, mugida vaklasid ja sa saadki kuulsaks ja rikkaks.

Või vastata mõnele küsimusele ausalt! Lihtne!

Theodor W. Adorno ja teised Frankfurdi koolkonna kultuuriuurijad hakkasid esimeste hulgas televisiooni näppima, enne oli see miski, mis korraliku akadeemiku jaoks liiga vängelt haises. Valevajaduste tekitaja ja platvormina tuleks tänapäeval teleseepide asemel tähelepanelikult uurida just reality-TV ja teiste samal edevuse-laada põhimõttel toimivate jutusaadete ja telemängude toimemehhanisme ja mõjusid, nii osalejatele kui vaatajatele.

Ja kui ¾ kõigist uurimustest, mis televisiooni puudutavad, tegelevad vägivaldsuse temaatikaga, siis Jamesi arvates on viimane aeg hakata uurima ka televisiooni mõju meie vaimsele tervisele, emotsionaalsele heaolule. Nagu ma juba eelmises Areeni kaaneloos mainisin, ideoloogilisel tasandil on rämpstelevisiooni varjatud eesmärk ühiskonna sidusust vähendada, mitte suurendada. Klassivahesid ja rahulolematust oma eluga kasvatada, mitte kahandada. Sest rahulolematu inimene leiab kompensatsiooni tarbimises.

Selge on see, et mida rohkem me veedame aega tõsielutelevisiooniga, millel tõsieluga on vaid nii palju pistmist, et need inimesed seal on (harilikult) päris inimesed, mitte professionaalsed näitlejad, seda vähem jääb meil endal aega oma elu elada. Ja mulle meeldis üks Wiredi artikkel, kus rõhutati, et väga hea on teha vahet nii – kui reaalselt, tänaval, oleme me sunnitud olema viisakad ja tolereerima enda ümber erinevusi, sest muidu tunneme omal nahal, et oleme piiri ületanud, siis telestuudio turvalises keskkonnas või tõsielusarja päriselust eraldatud vaakumis ning pihitoolis lubatakse endale rahulikult üle ühiskondliku normi piiride minemist. Telekast reaalsusmänge jälgides võib jäädagi mulje, et miks mitte ka tänaval lõpuni aus olla.

Seda depressiooni, mis järgneb siis, kui ellu tagasi minnes respekt vapra ja ausa inimese vastu hoopis vähenenud on, enam kaamerad ei jälgi. Pealegi ei ole tänases ühiskonnas popp tunnistada, et eksisin, kahetsen, olin loll. Vastupidi, öeldakse veel viimase jõuga, et läheks uuesti! Kindlasti!

Praegu on õige hetk igaühel enda käest küsida, miks me vaatame kallil pühapäevaõhtul kaaskodaniku virtuaalset enesetappu helesinisel ekraanil.

Mis sa oskad kosta?

Jan Kaus, kirjanik

Kuigi ma pole saadet vaadanud, on mõned mõtted mul sellega seoses tekkinud. Nagu ma aru saan, rõhuvad saate tegijad aususele ja avatusele – keegi neist olevat ühes artiklis öelnud, et nüüdseks on inimesed juba valmis sedasi ennast avama. Minu arust kasutatakse sel juhul sõna “avatus” imelikus kontekstis – mulle tundub, et tegu on pigem ahnusega, avatusega ahnusele. Ja mitte ainult või eelkõige rahaahnusele, vaid tähelepanuahnusele.

Olen seda juba mitu korda kirjutanud, et üha tugevamalt kaob või ähmastub paljude inimeste jaoks kuulsuse ja populaarsuse vahe. Kapitalistliku konkurentsi loogika on tunginud ka avalikku suhtlemisse – kui turumajanduses võimaldab ja soodustab vaba konkurents rahaahnust ükskõik mis hinnaga, siis tänapäeva meedia mõtleb välja üha uusi formaate, kus saab rahuldada tähelepanuvajadust ükskõik mis hinnaga. Miks läheb 18aastane koolitüdruk voodisse kuulsa, ent rumala mehega ning annab seejärel bikiinide väel Kroonikale intervjuu? Teise inimese sisse ei näe, aga tundub, et ta järgib teatud sotsiaalset käitumismudelit – saada kuulsaks ükskõik mis hinnaga, olla tähtsam kui parasjagu ollakse.

Seega – “Tõehetk” on piisk ookeanis, lüli ketis, part of the plan. Seetõttu asi toimibki, et neid inimesi on tuhandeid, kes on nõus vahetama eneseaustuse kuulsuse vastu. Aga miks inimesed tahavad ennast avalikult alandada? Mis neid ajendab? Ehk tuntakse end juba ette alaväärtuslikuna, eeldatavasti teadvustamatult, ent ometi ollakse valmis tegema ükskõik mida, et olemasolevat sotsiaalset staatust muuta. Ning rahulolematus olemasolevaga on turumajandusliku tarbimisühiskonna põhiline mootor – just rahulolematust oma praeguse eluga ongi vaja juurde toota.

Tiina Kaalep, ajakirjanik

Ma ei ole saadet näinud, sest ei ole eesti telejaamade mõjupiirkonnas, aga olen sündmustega kursis ajalehtede ja netiportaalide kaudu. Ja see ongi tegelikult asi, millele tahan tähelepanu juhtida. Mis on talutav suures, tugeva meediaga ühiskonnas, pole seda mitte väikeses ja nõrga tasemega ajakirjanduskeskkonnas.

Tugev ajakirjandus ei kasuta telet nii suure hulga oma veergude täitmiseks. Ta saab ise hakkama. Kui ajakirjandus, ka meelelahutuslik, suudaks leida piisavalt originaalseid teemasid, ei oleks tal vaja telesaadete promole pühendada sedavõrd suurt mahtu, nagu seda teevad eesti lehed. Sellisel juhul saaks saade palju väiksema meediakajastuse ehk võimenduse, muutuks lihtsaks üheks (tähtsusetuks) telesaateks. Ta oleks imelik ja kurioosne, aga mitte oluline.

Asja teeb halvemaks auditooriumi suurus, õieti väiksus. Mida väiksem kogukond, seda karmim on ta kohtumõistmine. Kõik tunnevad kõiki, kaduda pole kuskile.

Ma arvan, et politseiametnikust saatekülaline suutis endale ette kujutada, et ta saab mingil moel kuulsaks. Ehk suutis ette kujutada ka pahandusi tööl. Aga ma ei usu, et ta kujutas ette, et temast saab teibasselöödud võrdkuju liiderlikkusele ja ebalojaalsusele ja et ta lastakse mingi telesaate tõttu lahti.

Inimesed, kes seni on saates käinud, on klassikalised meedias kogenematud inimesed, kelle ärakasutamine saate tootjate poolt on täiesti teadlik.

Mind huvitab tegelikult saate tegijate vastutus. Kes vastutab juhtunu ja juhtuva eest. Ma aiman vastust: eks igaüks ise. Aga kui inimene ei saa aru? Kuidas läheb sellisel juhul kogenematu inimese teadlik kahjustamine kokku näiteks reservohvitseride kogu sisereeglitega. On seal vastuolu? Et ühel päeval kannad paraadil eesti lippu, aga teisel kasutad pahaaimamatuid ära.

Võib ju hetkeks unistada. Et näiteks saatejuht loobub eetilistel põhjustel osalemast. Või keegi teine. Jah, muidugi, naiivne mõte, see oleks ju ilmvõimatu, lepingud, reklaamimüük jne. Aga ikkagi.
 
Airi-Alina Allaste, sotsioloog

“Enese eksponeerimine ja elu jagamine reality-show’s, blogides, internetiportaalides on muutumas igapäevareaalsuse osaks ja paljudele peagu enesestmõistetavaks. Mentaliteet muutub – noorem põlvkond on vanematega võrreldes märgatavalt ekshibitsionistlikum – nad kujunevad sellises keskkonnas ja see muutub loomulikuks käitumiseks.

Ma arvan, et paljud inimesed üritavad oma elu intensiivistada. Seda võib seletada kui kompensatsiooni intiimsuse puudumisele – paljudel ei ole lähedasi inimesi, kellega oma elu sügavuti jagada, ja oma isikliku elu laiadele massidele avalikustamist võib käsitleda selle aseainena.

Muidugi on paljudel inimestel, kelle elu on võib-olla lihtsalt hall ja igav, tähelepanu ja tunnustuse vajadus. Ajal, kui eristav eksponeerimine on jõudnud kõikvõimalike äärmusteni, ei ole see teab kui kerge. Vähemalt Eestis oli nabarõngaga inimene 20 aastat tagasi silmatorkav – praegu ei huvita see suurt kedagi.

Ja muidugi mõtlevad inimesed, kui end sellise asjaga seovad, et nad saavad staariks ja rikkaks! Hoopis vähem arvestatakse võimalusega, et sind lihtsalt avalikult lolliks tehakse.