05.04.2007, 00:00
Enn Tarto pressis Isamaaliidult raha välja
Arhiividokumendid paljastavad, kuidas tuntud poliitikud müüsid ennast 1996. aastal õlletöösturitele ja läksid raha pärast kisklema.;NB! Originaaldokumentide vaatamiseks kliki artiklis olevatele linkidele
MA LÕBUS ÕLLEPRUULIJA, HÕISSA! 11 aasta eest õllevandenõus osalenud Indrek Kannik töötab nüüd president Toomas Hendrik Ilvese julgeolekunõunikuna ja Enn Tarto veedab pensionipäevi Tartu linnavolikogu Isamaa fraktsioonis.
“Peame täna otsustama, kui suure summa
näitame valimiskulude aruandes, mis on kohustuseks igale
erakonnale,” teatab Sulev Alajõe.
Alajõe on Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakonna aseesimees. Koos üheteistkümne kamraadiga istub ta 18. novembri õhtul 1996 Toompeal Rahukohtu tänaval riigikogu hoones.
Juhuslikult asub samas majas vabariigi valimiskomisjon, mis ootab kõigilt erakondadelt äsja lõppenud kohalike valimiste kulutuste aruannet.
“Näidata kõik legaalsed annetused,” soovitab endine justiits- ja siseminister Kaido Kama.
Kas Kama teeb nalja või on Parempoolsete kaubamärki pruukival parteil ka põrandaaluseid annetusi? Ilmselt on, sest miks muidu ütleb Alajõe: “Lepime kokku summas, mida deklareerime. Sponsorlus on olnud 100 000 krooni. Palju me sellele lisame jooksvaid kulutusi?”
Koosolijad otsustavad lisada 30 000 krooni. Ametlikus aruandes näidatakse seda summat partei juhatuse liikmete annetustena. Erandina jäetakse “annetajate nimekirjast” välja Kama ja küüditatute ühenduse Memento tegelane Anne Eenpalu.
Kolm päeva hiljem koostab Alajõe ametliku valimiskulutuste aruande. Paarist leheküljest koosnev paber väidab, et Vootele Hansen, Indrek Kannik, Mart Nutt ja Enn Tarto andsid igaüks erakonnale 4000 krooni.
Henrik Hololei, Illar Hallaste ja Tõnu Kõiv aga tegid 3000kroonised annetused. Ka Alajõe ise kinkis parteile sama suure summa.
Kas tuntud poliitikud võltsisid valimiskulutuste aruannet? Partei juhatuse koosoleku protokolli ja valimiskulutuste aruannet kõrvutades tundub see väga tõenäoline.
Mõlema dokumendi koopiad on täna Eesti Ekspressi käsutuses, ning nende ehtsuses pole kahtlust. Kumbki kannab Alajõe omakäelist allkirja.
Esimese dokumendi leidis Eesti Ekspress riigiarhiivist, teise saime teabenõudega vabariigi valimiskomisjonist. Harva on ühe erakonna mustad rahaasjad leidnud nii selget kinnitust.
“Kolmandik rahast meile!”
Parempoolsete olukord oli pärast 1996. aasta kohalikke valimisi kriitiline, sest nad võlgnesid Isamaaliidule ühise kampaania eest 100 000 krooni. Heldeid rahastajaid ei paistnud kusagilt.
“Argumendid, mis veenaksid meie erakonda toetama, on üsna nõrgad,” kaebas Sulev Alajõe ühel koosolekul. Riigikogus oli parempoolseid kõigest neli, mis ei lubanud neil isegi mitte oma fraktsiooni moodustada.
Kuna ise ei suudetud raha hankida, otsustas partei seda jõuga teistelt võtta. Esimest korda tuli väljapressimine jutuks 4. novembril 1996 peetud juhatuse koosolekul. Parempoolsetele oli saanud teatavaks saladus, et õlletöösturid on tellinud Isamaaliidult alkoholiaktsiisi seaduse muutmise eelnõu.
Nimelt oli riigikogu võtnud hiljuti vastu seaduse, mis tõotas Eesti õlleäris suuri muutusi. Varem maksustas riik iga välismaalt toodud liitrit õlut kuue kuni üheksa krooniga. Alates 1. detsembrist ei teinud riik enam kesvamärjukese kodumaal vahet, võttes nii Eesti kui välismaa õlle liitri pealt 2,5–3 krooni aktsiisi.
“Kas on õige, et Eesti õlletootjatele hakkab kehtima sama aktsiis nagu Euroopa õlletootjatele?” küsis Alajõe. Saku, Tartu ja Pärnu õlletehased mõjusid oma Soome ja Saksa konkurentide kõrval kä& ; ; ; ; ;aum l;bustena. Sestap pooldas Alajõe väiksematele tootjatele kaks korda väiksemat aktsiisi. Aga miks teha tasuta heategu?
“Me võiks nõuda enne eelnõu heakskiitmis t kohtumist õlletootjatega,” arvas Vootele Hansen.
“Me võiks nõuda, et kolmandik sponsorsummadest laekuks meile,” soovitas Indrek Kannik.
Nii läkski Parempoolsete protokolli kirja: “Enn Tarto on volitatud esindama meie erakonna juhatuse seisukohta sponsorsummade jagamisest.”
Riigikogus kaitsepolitsei kontrollkomisjoni aseesimehena töötanud Tarto võttis ühendust Isamaaliidu esimehe Toivo Jürgensoniga. 18. novembril kandis ta parteikaaslastele ette: “Jürgenson väitis, et seda teemat on võimalik arutada.”
Kaido Kama soovitas rauda edasi taguda: “Kui Isamaaliit läheb seda teed, et tahab õlletootjatest teha ainukesed riigi kaitse all olevad tootjad, siis peame meie olema oma nõudmistes väga kategoorilised.”
Jürgenson ja Hansen algatasidki ühise eelnõu õlle aktsiisi muutmiseks ja riigikogu võttis selle vastu aprillis 1997. Mingit raha aga Parempoolsed Isamaaliidult ei saanud.
“Poliitika on raha, raha, raha”
Parempoolsete tegevust vaadates osutuvad nende valimisreklaamid küüniliseks katseks rahvast lollitada. Näiteks Vootele Hansen kandideeris 1995 riigikogusse loosungiga “Eestlastest peab taas saama ausameelne ja kristlik rahvas”.
Paradoksaalsel kombel oli üleskutse “üldisest seaduste täitmisest” uue partei loomise üks kõige popimaid põhjendusi. Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakond sündis 1994. aastal, kui kaitseminister Indrek Kannik läks Isamaas tülli peaminister Mart Laariga.
Mässaja arvates kuulas peaminister riigi juhtimisel liiga palju suurettevõtjaid esindava Maksumaksjate Klubi nõuandeid. Kannik ja tema toetajad ei suutnud partei sees Laarist jagu saada ja lahkusid.
Uue partei esimeheks sai Karin Jaani. Partei protokollidest ilmneb, et tegelikult suunasid mõttevahetust suuresti Kannik ja Illar Hallaste.
Uuest parteist pidi saama korrumpeerunud Isamaa aus vastand. Tegelikult kehtestasid parempoolsed üsna kohe Isamaast tuntud praktika, mille kohaselt erakonna kassasse raha toojat ootas vahendustasu. Erakonna liikmel oli õigus kümnendikule annetusest. Alates 100 000 kroonisest annetusest maksti vahendustasu viis protsenti.
1994. aasta lõpul koostatud eelarve nägi veidi rohkem kui aastaseks tegevuseks ette 4,2 miljonit krooni. Tolle aja poliitikas oli see meeletu papp.
Rahanumber ise eksisteeris vaid paberil. Näiteks arutas Parempoolsete juhatus annetuse tegemist Estonia laevahuku ohvrite fondi. Kuna raha üle ei olnud, annetust ei tehtud.
Parempoolsed lootsid saada 1995. aasta riigikogu valimistel vähemalt 7, optimistlikult aga 14–15 kohta. Tegelikult sai neist üle noatera sisse viis inimest.
“On juhtunud halvim võimalik,” kommenteeris esimees Jaani. Ta nimetas kohe ka lüüasaamise põhjuse: “Olen välismaal olles kogenud – poliitika on raha, raha, raha...”
Ajakirjandusse tilkus mitmeid vihjeid Parempoolsete tohutust võlakoormast. Näiteks augustis 1995 arutas partei juha tus Po stimehe artiklit, kus nende rahastajaks peeti kõmulist Soome ärimeest Carl Danhammerit. “Tõenäoliselt on selle taga Hans H. Luik,” arvas Jaani.
Kuna partei raamatupidamisdokumente riigiarhiivis ei ole, jääb võlgade suurus lahtiseks. 1997. aasta eelarve kohasel t võlgnes partei maksuametile ligi 40 000 krooni sotsiaal- ja tulumaksu. Eratelekanalile RTV võlgneti 80 000 krooni, mille tasumiseks võeti laenu. Võlgu oli veel, näiteks üliõpilaskorporatsioon Vironia ees.
“Võiks ju minna seda teed, et kui pole nõutud, siis ei maksa,” filosofeeris Kannik, “samas võidakse järgmistel valimistel meile seda ette heita.”
Proua Jaani suur hirm
Augustis 1997 saatis Karin Jaani oma vanadele parteikaaslastele mureliku kirja. Endine Parempoolsete juht oli valinud diplomaatilise karjääri, esindades Eestit Strasbourg’is Euroopa Nõukogus. Jaani kirjutas oma kirjas Rahvarinde isast Edgar Savisaarest.
Muuhulgas pihtis ta: “Mul on HIRM. Mul on hirm, mida ma ei ole tundnud ei vene ajal ega ka hiljem. Kas meil jätkub jõudu, tarkust ja mõttekaaslasi, et praegusele hullusele – põhimõttelagedusele, saama- ja võimuihale vastu seista.”
Sama hästi oleks Jaani võinud kirjutada omaenda partei muutumisest maffiaks. Noortest platsipuhastajatest Indrek Kannikust, Vootele Hansenist ja isegi nõukogudeaegsest vabadusvõitlejast Enn Tartost olid saanud poliitilised väljapressijad.
Alajõe on Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakonna aseesimees. Koos üheteistkümne kamraadiga istub ta 18. novembri õhtul 1996 Toompeal Rahukohtu tänaval riigikogu hoones.
Juhuslikult asub samas majas vabariigi valimiskomisjon, mis ootab kõigilt erakondadelt äsja lõppenud kohalike valimiste kulutuste aruannet.
“Näidata kõik legaalsed annetused,” soovitab endine justiits- ja siseminister Kaido Kama.
Kas Kama teeb nalja või on Parempoolsete kaubamärki pruukival parteil ka põrandaaluseid annetusi? Ilmselt on, sest miks muidu ütleb Alajõe: “Lepime kokku summas, mida deklareerime. Sponsorlus on olnud 100 000 krooni. Palju me sellele lisame jooksvaid kulutusi?”
Koosolijad otsustavad lisada 30 000 krooni. Ametlikus aruandes näidatakse seda summat partei juhatuse liikmete annetustena. Erandina jäetakse “annetajate nimekirjast” välja Kama ja küüditatute ühenduse Memento tegelane Anne Eenpalu.
Kolm päeva hiljem koostab Alajõe ametliku valimiskulutuste aruande. Paarist leheküljest koosnev paber väidab, et Vootele Hansen, Indrek Kannik, Mart Nutt ja Enn Tarto andsid igaüks erakonnale 4000 krooni.
Henrik Hololei, Illar Hallaste ja Tõnu Kõiv aga tegid 3000kroonised annetused. Ka Alajõe ise kinkis parteile sama suure summa.
Kas tuntud poliitikud võltsisid valimiskulutuste aruannet? Partei juhatuse koosoleku protokolli ja valimiskulutuste aruannet kõrvutades tundub see väga tõenäoline.
Mõlema dokumendi koopiad on täna Eesti Ekspressi käsutuses, ning nende ehtsuses pole kahtlust. Kumbki kannab Alajõe omakäelist allkirja.
Esimese dokumendi leidis Eesti Ekspress riigiarhiivist, teise saime teabenõudega vabariigi valimiskomisjonist. Harva on ühe erakonna mustad rahaasjad leidnud nii selget kinnitust.
“Kolmandik rahast meile!”
Parempoolsete olukord oli pärast 1996. aasta kohalikke valimisi kriitiline, sest nad võlgnesid Isamaaliidule ühise kampaania eest 100 000 krooni. Heldeid rahastajaid ei paistnud kusagilt.
“Argumendid, mis veenaksid meie erakonda toetama, on üsna nõrgad,” kaebas Sulev Alajõe ühel koosolekul. Riigikogus oli parempoolseid kõigest neli, mis ei lubanud neil isegi mitte oma fraktsiooni moodustada.
Kuna ise ei suudetud raha hankida, otsustas partei seda jõuga teistelt võtta. Esimest korda tuli väljapressimine jutuks 4. novembril 1996 peetud juhatuse koosolekul. Parempoolsetele oli saanud teatavaks saladus, et õlletöösturid on tellinud Isamaaliidult alkoholiaktsiisi seaduse muutmise eelnõu.
Nimelt oli riigikogu võtnud hiljuti vastu seaduse, mis tõotas Eesti õlleäris suuri muutusi. Varem maksustas riik iga välismaalt toodud liitrit õlut kuue kuni üheksa krooniga. Alates 1. detsembrist ei teinud riik enam kesvamärjukese kodumaal vahet, võttes nii Eesti kui välismaa õlle liitri pealt 2,5–3 krooni aktsiisi.
“Kas on õige, et Eesti õlletootjatele hakkab kehtima sama aktsiis nagu Euroopa õlletootjatele?” küsis Alajõe. Saku, Tartu ja Pärnu õlletehased mõjusid oma Soome ja Saksa konkurentide kõrval kä& ; ; ; ; ;aum l;bustena. Sestap pooldas Alajõe väiksematele tootjatele kaks korda väiksemat aktsiisi. Aga miks teha tasuta heategu?
“Me võiks nõuda enne eelnõu heakskiitmis t kohtumist õlletootjatega,” arvas Vootele Hansen.
“Me võiks nõuda, et kolmandik sponsorsummadest laekuks meile,” soovitas Indrek Kannik.
Nii läkski Parempoolsete protokolli kirja: “Enn Tarto on volitatud esindama meie erakonna juhatuse seisukohta sponsorsummade jagamisest.”
Riigikogus kaitsepolitsei kontrollkomisjoni aseesimehena töötanud Tarto võttis ühendust Isamaaliidu esimehe Toivo Jürgensoniga. 18. novembril kandis ta parteikaaslastele ette: “Jürgenson väitis, et seda teemat on võimalik arutada.”
Kaido Kama soovitas rauda edasi taguda: “Kui Isamaaliit läheb seda teed, et tahab õlletootjatest teha ainukesed riigi kaitse all olevad tootjad, siis peame meie olema oma nõudmistes väga kategoorilised.”
Jürgenson ja Hansen algatasidki ühise eelnõu õlle aktsiisi muutmiseks ja riigikogu võttis selle vastu aprillis 1997. Mingit raha aga Parempoolsed Isamaaliidult ei saanud.
“Poliitika on raha, raha, raha”
Parempoolsete tegevust vaadates osutuvad nende valimisreklaamid küüniliseks katseks rahvast lollitada. Näiteks Vootele Hansen kandideeris 1995 riigikogusse loosungiga “Eestlastest peab taas saama ausameelne ja kristlik rahvas”.
Paradoksaalsel kombel oli üleskutse “üldisest seaduste täitmisest” uue partei loomise üks kõige popimaid põhjendusi. Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakond sündis 1994. aastal, kui kaitseminister Indrek Kannik läks Isamaas tülli peaminister Mart Laariga.
Mässaja arvates kuulas peaminister riigi juhtimisel liiga palju suurettevõtjaid esindava Maksumaksjate Klubi nõuandeid. Kannik ja tema toetajad ei suutnud partei sees Laarist jagu saada ja lahkusid.
Uue partei esimeheks sai Karin Jaani. Partei protokollidest ilmneb, et tegelikult suunasid mõttevahetust suuresti Kannik ja Illar Hallaste.
Uuest parteist pidi saama korrumpeerunud Isamaa aus vastand. Tegelikult kehtestasid parempoolsed üsna kohe Isamaast tuntud praktika, mille kohaselt erakonna kassasse raha toojat ootas vahendustasu. Erakonna liikmel oli õigus kümnendikule annetusest. Alates 100 000 kroonisest annetusest maksti vahendustasu viis protsenti.
1994. aasta lõpul koostatud eelarve nägi veidi rohkem kui aastaseks tegevuseks ette 4,2 miljonit krooni. Tolle aja poliitikas oli see meeletu papp.
Rahanumber ise eksisteeris vaid paberil. Näiteks arutas Parempoolsete juhatus annetuse tegemist Estonia laevahuku ohvrite fondi. Kuna raha üle ei olnud, annetust ei tehtud.
Parempoolsed lootsid saada 1995. aasta riigikogu valimistel vähemalt 7, optimistlikult aga 14–15 kohta. Tegelikult sai neist üle noatera sisse viis inimest.
“On juhtunud halvim võimalik,” kommenteeris esimees Jaani. Ta nimetas kohe ka lüüasaamise põhjuse: “Olen välismaal olles kogenud – poliitika on raha, raha, raha...”
Ajakirjandusse tilkus mitmeid vihjeid Parempoolsete tohutust võlakoormast. Näiteks augustis 1995 arutas partei juha tus Po stimehe artiklit, kus nende rahastajaks peeti kõmulist Soome ärimeest Carl Danhammerit. “Tõenäoliselt on selle taga Hans H. Luik,” arvas Jaani.
Kuna partei raamatupidamisdokumente riigiarhiivis ei ole, jääb võlgade suurus lahtiseks. 1997. aasta eelarve kohasel t võlgnes partei maksuametile ligi 40 000 krooni sotsiaal- ja tulumaksu. Eratelekanalile RTV võlgneti 80 000 krooni, mille tasumiseks võeti laenu. Võlgu oli veel, näiteks üliõpilaskorporatsioon Vironia ees.
“Võiks ju minna seda teed, et kui pole nõutud, siis ei maksa,” filosofeeris Kannik, “samas võidakse järgmistel valimistel meile seda ette heita.”
Proua Jaani suur hirm
Augustis 1997 saatis Karin Jaani oma vanadele parteikaaslastele mureliku kirja. Endine Parempoolsete juht oli valinud diplomaatilise karjääri, esindades Eestit Strasbourg’is Euroopa Nõukogus. Jaani kirjutas oma kirjas Rahvarinde isast Edgar Savisaarest.
Muuhulgas pihtis ta: “Mul on HIRM. Mul on hirm, mida ma ei ole tundnud ei vene ajal ega ka hiljem. Kas meil jätkub jõudu, tarkust ja mõttekaaslasi, et praegusele hullusele – põhimõttelagedusele, saama- ja võimuihale vastu seista.”
Sama hästi oleks Jaani võinud kirjutada omaenda partei muutumisest maffiaks. Noortest platsipuhastajatest Indrek Kannikust, Vootele Hansenist ja isegi nõukogudeaegsest vabadusvõitlejast Enn Tartost olid saanud poliitilised väljapressijad.
KUS NAD NÜÜD ON?
Parempoolsed
Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakond (1994-1998) tekkis pärast Isamaa lõhenemist. Kuna iseseisvalt edu ei saavutatud, ühines enamik neist lõpuks sotsiaaldemokraatidega.
Indrek Kannik
Presidendi julgeolekunõunik, kaitseministeeriumi nõunik.
Vootele Hansen
Luterliku kiriku misjonikeskuse esimees.
Enn Tarto
Tartu linnavolikogu liige.
Kaido Kama
Kaitseministeeriumi nõunik.
Illar Hallaste
Õigusbüroo omanik.
