Enne, kui saabub buldooser
Päikeselise ilmaga paistab Niina valge suvemüts kaugele nagu tormilatern. Kõige tuulevaiksemas kohas Harku järve äärses metsaservas kobestab sarmikas daam oma peenramaad. Varem töötas ta poes, kus müüdi raadioid ja televiisoreid, ja käis kolm korda päevas Narva kohvikus saia söömas.
Nüüd rohib oma sibulapeenrad nii puhtaks, et seal pole ainustki rohuliblet, siin-seal loob meeleolu peenrasse torgatud plastmassist lill. Sellest, et peenramaadest varsti suur magistraal üle tehakse, ei tea Niina midagi. Kui talle miski tuska teeb, siis ehk naabrinaine, kes arvab, et peenarde vahel paljalt promeneerimine pole sünnis. “No mis see tema asi on, gospodi, bože moi!”
***
Mihhaili aiamaal on kõvasti varandust – vanad aknaraamid ja uksed, naelu täis lauadprussid ja muu kola. Aga vargad siin ei käi, sest siin on valvur, keda Suur-Sõjamäe pätid ja kaabakad kardavad nagu tuumaõnnetust – Mihhaili kukk Petka. Silmade särades jutustab Mihhail, kuidas keegi razgildjai oli Petka käest koslepi saanud.
“Oi, vabandage, et meil on siin korralagedus!” Prusside vahelt ilmub, külg ees, välja Mihhaili teinepool. “Pole jõudnud pärast talve veel maasikaid ära rohida!” Moskvast pärit Mihhail tuli Eestisse sõjaväkke, õppis Nõmme miilitsakoolis, töötas erikomandantuuri ülemana (tegeles vangidega) ja vahepeal tegutses Moskvas. Moskva eluga Mihhail aga enam ei harju – Eesti on Mihhaili ära rikkunud. “Mul oli Tallinnas südameoperatsioon. Kõik läks hästi, ja naine tahtis meelehead teha…”
Naine: “Pakkusin arstile raha, aga tema vastu ei võta!”
Mihhail: “Moskvas pane automaatidega mehed kõrvale valvama, ta võtab ikka raha! Mentaliteet on hoopis midagi muud!” Kui buldooserid aiamaa siledaks lükkavad, kingib Mihhail kuke ja kanad ära. Suppi ta nendest ei tee.
***
“Mina olen okupant!” Savva Štork, moldova ja ungari juurtega tõmmu mees, tuleb kasvuhoone tagant välja, tugev nagu karu. Pühib käed dresside külge, millel on sinimustvalge lipuke.
60ndate alguses tuli Eestisse sõjaväkke. Oli spordiroodus ja siia ta jäi. Kolmekordne Eesti meister moodsas viievõistluses, Nõukogude Liidu hõbe 1972. aastast.
Praegu kaevab Savva Harku järve lähistel küüslauku, püüab kala ja sõidab unnates musta Žiguliga, mille ta korvpalliässalt Anatoli Krikunilt ühe krooniga ostis. “Krikun helistas, et isa suri Tartus ära, Žiguli jäi üle, kas ma ei taha. Auto jumala korras, alt õliga töödeldud! Allar Levandi istus sees, ja ütles ka – küll on ikka mõnus, kunagi sai sellisega Venemaa vahet käidud!”
Kui jaanipäev tuleb, mängib akordioni, ja võetakse õlut ja süüakse Savva püütud kala. “Kui mina kalalt tuleb, ümberringi kõik praelõhn!Oh, ma olen vana ja kole. Noorest peast olin ma nagu Alain Delon!”
***
Svetlana oli kakskümmend, kui Lääne-Ukrainast Eestisse tuli. Abikaasa, kuldsete kätega meistrimees, ehitas veel enne surma siia aiamaale mitu linnupesakasti ja püstitas peldiku (õigupoolest vesikloseti). Nüüd tuleb Svetlane töölt, kastab oma lillekesi ja vaatab, kuidas linnukene
puuvõras säutsub.
“Hing lausa laulab sees. Missugune õhk!” Ukrainas on Svetlana andmetel elu väga raske. “Üleliidulised tehased on töö lõpetanud, inimesed on läinud Venemaale. Suured majad on tühjaks jäänud!” Svetlana väristab õlgu. Õudne!
Mis on viga elada Tallinnas Astangul ja töötada raamatupidajana. Sõita siia, kaevata, möllata. “Tegin eile päikesega liiga, selg puha kõik punane!” Svetlana itsitab nagu plikake. Sveta vuntsib oma aialapi suveks korda ja pärast jaanipäeva sõidab Ukraina sanatooriumi kuuks ajaks tervist parandama.
***
Nad abiellusid Valgevenes aastal 1970. “No mis seal pulmas oli – mängiti akordioni ja söödi…” “Viina oli palju!”
Mõni aasta hiljem kolisid Eestisse. Nikolai on eluaeg Harku karjääris sohver olnud. Nikolai paneb õhinal suitsu ette, kui meenutamiseks läheb.
Jadviga, Keila õmblusvabriku kauaaegne töötaja, lööb käega. “Raha ei ole, mis sa siin ikka teed! Kasvatame ise – tomatid, sibulad, kurgid, küüslauk, redis…”
“Läksime nagu jänesed rohu söömise peale üle!!!” Nikolai naerab kärisevat naeru.
Pisikese sinise putkakese ette on laotatud vaibad. Peenarde vahele, sinna, kus pargib auto – ikka aina vaibad. Selline tunne, et kohe astub nurga tagant välja kaamel, õõtsutab küüru, sülitab laraka.
“Eks ta ole. Ela sa Valgevenes või ela sa Eestis, ikka pead sa tööd tegema, ikka pead sa vaeva nägema!” Jadviga käib kuskil ära.
“Näe, siin on teile karulauku. Võtke, võtke. Kui ise ei taha, viige töö juurde. Viige naabrile!”
“Panete koore sisse, saab hea salati!” õpetab Nikolai.
“Mis me suvel teeme? Kuhu reisime? Sõidame Nõvale seeni korjama. Või Loksale. Korjame mustikaid. Keegi ei too sulle midagi. Ise pead järele minema.”
***
“Tööriistad viidi kõik ära, labidas, reha, kõik! Värava viisid ka ära! Mitte midagi ei jätnud alles!”
Mihhail Antonovitš, räbal müts peas, seisab oma räämas aiamaal Suur-Sõjamäel väärikalt nagu senaator.
“Miks te siis politseid ei kutsu, Mihhail Antonovitš, kui pätid vargil käivad?”
“Olete teie aga naiivne! Kus te küll elate?!” Mihhail Antonovitši naeru peale paneb harakas kädinal lendu.
“Eesti politseil on meiesuguseid vaja nagu varesele sadulat! Ei ole meid politseile tarvis! Kus teie küll elate?! Tulge, ma näitan teile parem, kuidas tomatid kasvuhoones kasvavad!”
Mihhail Antonovitš kasvas Odessas, tuli pärast Leningradi Mereinstituudi lõpetamist Eestisse aega teenima, ja siia ta jäi. Elas Tallinnas, tegeles “elavhõbedaga”.
“Ma tahan elada 99aastaseks ja siis voodis surra!” Antonovitšil on nägu nalja täis. “Nagu mu vanaisa – käis Krimmi sõjas, tuli tagasi, võttis 25 aastat noorema naise. Naine suri ära ja vanaisa jäi nii kurvaks, et suri ise ka! Vaat oli ilus elu!”
Kes tahab aga nii hea ja noor välja näha nagu tema, korjaku varakevadel kasepungi, valagu neile viina peale ja saadud tõmmisega puhastagu näonahka. Siis säilite noor nagu Mihhail Antonovitš.
“Võtke tomatitaimi! Võtke,võtke! Nu ladno, sügisel tulete, saate päris tomateid! Tulge Kindlasti
