Keskerakonna valimisjärgsed läbirääkimised sotsidega nagu ka lähenemiskatsed Rahvaliidule on kahepartei-arutlused taas esile kergitanud. Vähe sellest, käivad arutlused ka Roheliste, sotside ja Rahvaliidu maailmavaatelisest lähedusest. 

Kaheparteisüsteemist võib praegu unistada nii palju kui tahes, aga selliseks uuenduseks puudub meil üks vältimatu eeldus – majoritaarne valimissüsteem.

Väga lihtsalt seletades oleks see süsteem, kus Eesti jagatakse 101 valimisringkonnaks. Iga ringkond valiks ühe Riigikogu saadiku. Valimistepäeval esitaks iga erakond selles ringkonnas vaid ühe kandidaadi. 

Oletame, et jutt käib näiteks Viimsi valimisringkonnast, kus Reformierakonna poolt kandideerib pr Orav, Keskerakonna poolt hr Ninasarvik, IRLi poolt 

hr Mõmmi, sotside poolt kodanik Vunts. Valimispäeval saab inimene anda hääle ühele neist. Oletame, et pr Orav sai 40 protsenti häältest, hr Ninasarvik 30 protsenti, hr Mõmmi 20 protsenti ja kodanik Vunts tubli 10 protsenti. 

Majoritaarses süsteemis kehtib põhimõte nagu kunagise popansambli ABBA lauluhitis “winner-takes-all”: kuigi pr Orava poolt andis hääle vaid 40 protsenti kodanikest (tähendab, 60 protsenti olid tema vastu), läheb parlamenti just tema. Ülejäänud kandidaatide seltskond aga jääks jõude. Nende valijaskond oleks muidugi pettunud – hoolimata sellest, et ka nende kandidaadid võtsid vägagi korraliku häältehulga, pole neil riigikogusse asja. 

Paari valimistsükli järel viib loomulik areng selleni, et Ninasarvik ja Vunts panevad seljad kokku ning leiavad teineteist ka Orav ja Mõmmi. 

Sarnane protsess toimuks kõigis ülejäänud sajas valimisringkonnas Virust Valgani ehk siis üleriigilisel tasandil. Ning tulemuseks oleks kaheparteisüsteem, kus võitjaks on see, kes sai rohkem hääli, olgu neid siis 99 protsenti või 50 protsenti + 1 hääl, peaasi on võit. Teise koha omanik on kaotaja, aga kolmandat, neljandat ja muid kohtasid enam üldse pole.

See on lihtne ja arusaadav süsteem, kus häälte kokkulugemine on odav ning valimiste tulemuste pärast tekib vaidlusi harva. 

Üks eelis oleks võib-olla veel. Nimelt leeveneks oluliselt poliitikute ja valijate võõrandumine. Kuna iga parlamendiliige valitakse kindlast ringkonnast, kus tema edu tagatiseks oli just selle ringkonna valijate enamuse tahe, siis tekib olukord, kus valitu on seotud tugevalt oma valijate külge. Nad tunnevad ja teavad teineteist. Seda võib tahtmise korral isegi perekondlikuks sidemeks nimetada. 

Eelkirjeldatud korraldus on kasutusel Suurbritannias ning paljudes endistes Briti asumaades, nagu USA, Kanada, India, Pakistan, Kenya, Nigeeria, Singapur. 

Selle süsteemi heade külgede kõrval on ka halvemused ilmselged. Esiteks võib valijate-valitu “perekondlik lähedus” tähendada seda, et valitu hakkabki mingit lokaalset asja ajama, lükates üleriigilised probleemid tagaplaanile. 

Olulisem vastuväide on aga see, et ühiskond ei jagune kunagi mustvalgelt. Normaalses ühiskonnas on palju selliseid valijaid, kellel maitsele ei vasta kumbki neist kahest parteist, kes on “poliitilise menüü” kaardile trükitud. Ühiskond koosneb erinevatest vähemustest, kes tahaks lasta oma häälel kõlada. Millega jõuamegi Eestis kehtiva valimissüsteemini. Erinevalt Briti värgist on see märksa uuem, moodsam ja muidugi keerulisem. Öeldakse, et ka ebaselge või lausa “rosolje” eri meetoditest. Eesti demokraatia töötab proportsionaalse valimise ja isikuvalimiste hübriidina. 

Eesti on jagatud 12 valimisringkonnaks. Igas ringkonnas on teatud hulgal valimisõiguslikke kodanikke. Nende arv jagatakse üleriigilise kodanike arvuga ja saadud number korrutatakse 101ga. Saadakse mandaatide arv ehk Riigikogu saadikukohtade arv, mis valitakse selles piirkonnas. Tehakse mitmesugused arvutused: leitakse üleriigilise viieprotsendilise valimiskünnise piirväärtus ja ka isikumandaatide arv, kõik mõistagi arvutite abil (kui meil poleks teostunud tiigrihüpet, siis oleks see kõik üks hirmus peavalu), aga tulemus on hea ja õiglane – erakonnad lähevad ringkondades peale nii kohaliku nimekirjaga kui üleriigilise nimekirjaga ja nii nagu erakond hääli korjab (valemid ja tehted!), nii talle parlamendis kohti antakse. 

See korraldus soosib paljuparteilist süsteemi. Isegi kui Kesk ja Reform lepiksid kokku, et teevad kaheparteisüsteemi ja neelavad maailmavaateliselt lähedased erakonnad endasse, siis meie valimissüsteemist punguksid uued üritajad. 

Erakondade ühinemisest tõusta võiv tulu võib parteide seisukohalt vaadates alla jääda tekkivale valule. Parteidel on erinevast tekkeloost tulenevalt erinev sisekultuur. Isamaa ja Res Publica ühinemise üks arhitekte ütleb, et kultuuriliselt ühinesid metsavendade salk ja regulaararmee polk (kes on kes, jäägu lugeja mõistatada). Kuna osa “regulaar­armeelasi” teinud “metsavendadega” koostööd ametikohtade nimel, siis saavutasid “metsavennad” ülekaalu. Selle järgnes “regulaararmeelaste” lahkumine, sest neile polevat olnud geriljavõitluse stiilis poliitiline sisekultuur seeditav.

Eelnevat arvestades on üpris raske ette kujutada, et “füüreri-printsiibil” töötav Keskerakond võiks ühte sulada kirjuilmeliste sotsidega või anarhistlikud Rohelised võiks panna mõne teise erakonnaga leivad ühte kappi.

Duaalse parteisüsteemi üle arutlemine on varjutanud ühe teise protsessi, mis on võib-olla olulisemgi – “üheparteilise võimumonopoli” lammutamise. Riigikogus arutatakse praegu “Avaliku teenistuse seadust”, mis muudab ligi 30 000 Eesti ametniku ­töösuhteid riigiga. 

Lõviosa neist läheks üle ­tavalisele töölepingule senise haldusakti asemel.  Riigikogus 1. oktoobril toimunud arutluse käigus kõlanud mõiste “ametnikepartei” toob meelde mõnede poliitikute väited, et just nimelt see partei määrabki kogu meie elu. Uus seadus võimaldaks ametnikke n-ö paika panna ja represseerida – näiteks kui kantsleril ei laabu koostöö ministriga, siis kantsler lastaks kuuekuulise “katseaja” järel lihtsalt lahti. Meenutage, kui vaevaliselt läheb praeguse seaduse raames ministritel vabanemine ebasobivatest kantsleritest (Aaviksoo vs Almann), ja hinnake toimuva revolutsioonilisust.