Veel mai keskel oli Erdogan kui just mitte nagu kuningas, siis padišahh küll. Aga demokraatlikult valitud, seda tuleb rõhutada.

Mõnes mõttes on Erdogan tõestuseks vanale tähelepanekule, et meie tugevus on ühtlasi meie nõrkus.

Ta lõi 2001.aastal Õigluse ja Arengu Partei, mida on sellest hetkest saatnud suur valimisedu. Esimesed valimised tõid 34 protsenti häältest. Teised, mis toimusid 2007.aastal, tõid juba 47 protsenti, ja see oli Türgi oludes jalustrabav edu. Kolmandad valimised 2011ndal lõid kõik rekordid – Erdogani partei sai peaaegu 50 protsenti häältest.

Pole kahtlust, et kuni praeguse mässu puhkemiseni võis ta end pidada moodsa Türgi ajaloo populaarseimaks poliitikuks.

Avalehele
5 Kommentaari
Loe veel: