17.10.2008, 00:00
Erinevalt paljudest läheb Bermanil hästi
Fjodor Berman juhib ainsat ettevõtet esikümnest, mille väärtus mullu kasvas.
Mida peate BLRT suurimaks väärtuseks?
Iga
ettevõtte suurim väärtus on valitud inimesed. Võib
omada tehnoloogiaid ja seadmeid, aga kui personal ei ole professionaalne ega
ole huvitatud töö tegemisest, tal pole vastutustunnet, siis on selge,
et resultaate saavutada on raske.
Kultuur on väga
tähtis?
Kindlasti. Mentaalsus on
võtmeküsimus. Näiteks ostsime Leedus laevatehase, kus
tegutsesid kolm aastat norralased. Nad said kahjumit seitse miljonit dollarit,
mis jäi meie kanda.
Praegu võime uhkusega öelda,
et oskame seal äri ajada. Oluline on, et Leedu firmat juhiks leedulane,
kes on koha peal üles kasvanud ja teab, kuidas seal äri teha.
Leedus oli meil alguses väga raske inimesi ümber veenda. Seal
arvati, et tippjuht peab ainsana ise kõike otsustama ja juhtima.
Tänaseks on vastutus delegeeritud ja struktuur üles ehitatud
sarnaselt Tallinnaga. Klaipedas töötab üle 20 firma.
Mullu kasvas BLRT tulu 32 protsenti ja puhaskasum 26 protsenti.
Milline on seis tänavu?
Jõulude ajal anname
firma sees üle auhinnad – parimale raamatupidajale, parimale
tehnoloogile ja nii edasi. Tavaliselt olen pidanud sellel üritusel
ütlema, et “tänavune aasta oli parem kui eelmine”.
Arvan, et ka tänavu saan samamoodi öelda. Esimesel poolaastal
töötasime paremini kui mullu, kasv oli 20–30 protsenti.
Muidugi avaldavad maailmas ja Baltimaades toimuvad protsessid
mõju ka meile. Püüame kogu aeg aru saada, mis toimub, ja vastu
võtta objektiivseid otsuseid. Näiteks meil on firma Elme
Metall, kes on Baltimaades üks suuremaid tegijaid metalli
müümisel. Eestis kukkus armatuuri müük 50 protsenti. On ju
arusaadav, et kui ehitus langeb, siis ehitusfirmad ei osta ehitusterast.
Kuid see firma töötab täna ka välisturgudel ja
Kaliningradi oblastis praegu turg kasvab. Samuti müüme Soome ja
Rootsi, nii et teeme sealse kasvuga kaotatu tasa. Leedus läheb
endistviisi, kuid näeme ette, et tuleval aastal kukub ilmselt ka seal.
Kas otsite uusi strateegilisi suundi ja
turge?
Teeme seda pidevalt. Näiteks poolteist aastat
tagasi lõime firma Arefonte Chemicals, mis tegeleb kautšukite
müügiga. Ostab Venemaalt ja müüb Hiinasse, Hispaaniasse ja
mujale. See on uus suund, areneb väga dünaamiliselt.
Samas paneme vajadusel ka mõned suunad kinni. Mullu sulgesime firma
Umeks, mis tegeles raudteetehnika ja rongide remontimise ning
moderniseerimisega. Elu näitas, et tegime õigesti ning õigel
ajal, sest me ei saanud mingit kahju. Inimesed ka ei kannatanud, enamik neist
viidi üle teistele töödele.
Mulle tundub, et
kohati laieneme isegi liiga kiiresti. Eriti praegu, kui näeme
finantskriisi, millel on globaalne iseloom.
Tavaliselt on kriis
halb, kuid samas lubab kriis töötada veelgi efektiivsemalt ja paljud
plaanid ümber hinnata. Arvan, et me kõik elasime viimastel aastatel
liiga mugavalt. Paljudel inimestel tekkis tunne, et ükskõik
kuidas ka ei tööta, ikka läheb hästi.
Millest on tänapäeva Eestis kõige rohkem
puudus?
Olin veel kümme aastat tagasi uhke, et liigume
teistest kiiremini. Nägime Lätis ja Leedus töötades isegi,
mitu aastat me neist ees olime. Kuidas meil võeti seadusi kiiremini
vastu, kuidas algas maa müük ja nii edasi.
Viimastel
aastatel ma ei saa aru, mis Eestis toimub. Missugune on üldse meie
eesmärk? Sellest räägitakse k&
amp;
uuml;ll palju, kulutatakse tohutult raha Eesti imago loomisele, kuid
poliitikast ma aru ei saa. Kellele me tahame mida tõestada ja mida
saavutada? Pragmatismi ei ole. Inimestele on aga tähtis pragmatism.
Näiteks Norra oli vanasti kõige vaesem maa. Mul on seal
palju tuttavaid, kes on rääkinud, et isa oli kapten, vanaisa oli
kapten ja nad elasid nii kehvalt, et neil ei olnud peale kala mitte midagi. Aga
täna näeme, et Norra on number kaks riik maailmas. Nad ei
räägi, et saame jõukaks, nad juba on.
Peame
olema pragmaatilisemad.
Tuleb vähem rääkida
poliitikast ja rohkem ärist ning majandusest. Kui poliitika on
kõige tähtsam ja poliitika pärast tuuakse ohvreid, siis pole
ka ettevõtlikkust.
Tasub lugeda rohkem ajalugu. Ajalugu
kordub. Meie aga arvame, et tuleb midagi erilist.
Arvan, et me teeme
praegu ühe vea teise järel ja siis hakkame rääkima, et
küll meil on halb kliima, et meil ei ole ettevõtlikke inimesi ja
nii edasi. Ma arvan, et meil on kõike. Võimulolijad peavad vaid
normaalseid tingimusi looma.
Üks
suuremaid probleeme on suhted Venemaaga.
Soomlastest tasub
õppust võtta, kuidas areneda.
Miks me ei taha
majanduses olla esimesed, aga mõned kohas tahame? Väikeriigid ei
otsusta ju tavaliselt geopoliitilisi protsesse.
Muidugi olen
Venemaa suhtes tundlikum, sest meil on 50 protsendi suurune osalus
naftaterminalis Dekoil. Poolteist aastat tagasi oli kõik
suurepärane. Praegu on meil kahjum. Ja mõtleme, kas ta
mitte kinni panna, sest me ei näe perspektiivi.
Samas
näeme, mis toimub Soomes. Soomlased on võimelised investeerima ja
juhtima seda transiiti, mis läks Eestist Soome. Lätist ma ei
räägigi.
Teil on olnud juba aastaid
probleeme keevitajate hankimisega.
Praegu küsivad
sajad inimesed meie personaliosakonnast, kas saame neid tööle
võtta. Aasta tagasi seda veel ei olnud.
Kuid need inimesed,
kes tulevad, ei lahenda kahjuks meie probleeme. Nad tulevad siia isuga teenida
18 000 – 20 000 krooni kuus. Aga mida te oskate? Mitte midagi, kuid me
tahame õppida. Kuid selleks, et saada hästi kvalifitseeritud
keevitajaks, tuleb kaua õppida. Need inimesed ei taha kaua
õppida. Nad ütlevad, et töötasid ehitusel ja tahavad
nüüd saada keevitajateks.
Oleme kokku põrganud ka
uue probleemiga. Meil on praegu töös väga keerukaid tellimusi,
kuhu tavalised keevitajad ei sobi. Vaja on spetsialiste, kellel on
töökogemused offshore-valdkonnas, see tähendab, merre ehitatud
naftapuurimis- ja gaasiplatvormidel. Selliseid keevitajaid on väga
vähe.
Tunnetame praegu sellist defitsiiti, et oleme neid valmis
ka Norrast palkama ja pole oluline, kui palju neile palka maksta.
Kus sellised keevitajad töötavad?
Nad töötavad nii Eestis kui ka Leedus.
Soomes on
meil tavaline laevaremonditehas ja seal töötavad tavalised keevitajad
ka Eestist ja Leedust. Mitte küll kogu aeg, aga siis, kui tellimuste
täitmiseks inimesi ei jätku.
Aga
töötajate toomine mujalt?
Praegu
töötavad meil inimesed Ukrainast, Bulgaariast, Rumeeniast. Venemaalt
on väga vähe, ainult Kaliningradi omad töötavad Leedus.
Oktoobris saab Leedus aasta täis 50 hiinlasel. Oleme nende
tööga väga rahul. Meile tulnud inimesed on väga
distsiplineeritud. Nad praktiliselt ei tee praaki. Muidugi pole nad odav
tööjõud.
Kaalume ka Eestis Hiina
spetsialistide kasutamist. Püüame praegu kas või 50–60
hiinlast siia tuua.
Rumeeniast ja Bulgaariast ei saa me aga
selliseid inimesi, kes oskaksid teha keerulisi töid.
Praegu
peetakse tööjõu liikumist normaalseks, aga
spetsialiste ikka pole. See on suurim arengut pidurdav faktor.
Räägitakse, et tööpuudus kasvab. Kasvab küll, aga
kus on need, keda me vajame? Me planeerime kõige selle juures palkade
tõusu. Sest mõnedel aladel ei pea me konkureerima Läti,
vaid Norra ja Soomega, kus palgatase on märksa kõrgem.
Aeg-ajalt on räägitud BLRT
börsiplaanidest.
Tegime õigesti, et
börsile ei läinud. Meil on ressursse seni õnneks
jätkunud. Praegu on mõnel suunal tellimusi kolmeks aastaks.
Kuigi kindlust, et kõik läheb nii hästi nagu praegu,
ei ole. Mõistame selgelt, et kõik ei sõltu meist endist.
Näiteks osaleme projektis, kus meie osa on umbes 200 miljonit eurot, kogu
projekt maksab aga 1,4 miljardit eurot. See on Põhja-Saksamaal, kus
ehitatakse Põhjamerre tuuleparki.
Meil on kõik
korras, lepingud on alla kirjutatud. Aga kui näeme, et täna kukub
üks pank, homme teine ja üks pankadest osaleb projektis partnerina
– mitte ainult ei rahasta, vaid on ka partner –, siis tunnetame
probleeme.
Tegelikult ei saa end kunagi liiga mugavalt tunda,
sest nagu nii tunned, nii lähed pankrotti või satud pankroti
äärele.
Milline on suurim võit teie
karjääris?
Mulle isiklikult oli väga
tähtis õnnestumine Leedus. Sest pärast kaht esimest aastat
kaotasin juba lootuse ja arvasin, et me ei saa seal hakkama.
Miks?
Mitte miski ei laabunud. Kahjum
hakkas kasvama. Me ei suutnud seal meeskonda moodustada ega selgitada
inimestele, millises suunas on vaja liikuda. Näiteks, et ei pea olema
üks tehas, vaid võib olla mitu firmat. Ametiühing väitis,
et loome uued firmad spetsiaalselt selleks, et seal pole ametiühingut.
Praegu seesama ametiühingu juht naeratab, on rahul: ta nägi, et me
eesmärgid on teised.
Aga me ei teinud midagi erilist, vaid
võtsime selle mudeli, mida olime rakendanud Eestis.
Tänaseks oleme sinna investeerinud üle 100 miljoni euro. Mul on
meeldiv kuulda, kui riigipead või mu äripartnerid teistest
riikidest tulevad sinna ja ütlevad, et jah, see on ilus tehas.
Olete õnnelik?
Usun, et jah.
BLRT Grupp
- Asutatud 1912 Tallinnas tsaaririigi sõjalaevade ehitamiseks.
- Juhtkond ostis firma riigilt välja aastal 1996.
- Aastal 2001 ostis firma Leedus Klaipedas asuva Vakaru Laivu Remontase ning mullu Soomes Turus asuva laevaremonditehase.
- Kontsern töötab ka Lätis, Ukrainas, Venemaal ja Norras. Kokku 65 firmat ja üle 3400 töötaja.
- Firma ilmselt kõige uhkem projekt on Wind Lift I – 101,8 meetri pikkune, seega suurim laev, mis eales Baltimaades ehitatud. Tegemist on spetsiaalse alusega, mida hakatakse kasutama elektrituulikute paigaldamisel Põhjamerre.
Jõuline kasv | |||
BLRT majandusnäitajad, mln kr | |||
2006 | 2007 | 2008* | |
netomüük | 3495 | 4617 | 5692 |
ärikasum enne kulumit | 585 | 737 | 911 |
investeeringud | 279 | 580 | 610 |
* prognoos | |||
Peamised tuluallikad | |||
protsenti netomüügist | 2006 | 2007 | 2008* |
metallikaubandus | 25,5 | 27,3 | 31,5 |
laevaremont | 19,0 | 20,8 | 20,8 |
metallkonstruktsioonide tootmine | 10,6 | 14,1 | 13,1 |
vanametalli töötlemine | 17,8 | 10,8 | 8,6 |
laevaehitus | 9,1 | 8,0 | 12,1 |
tugiteenused | 12,2 | 11,5 | 9,4 |
muud | 5,8 | 7,5 | 4,5 |
* prognoos | |||
Allikas: BLRT | |||
Kuhu läheb kaup? | |||
regioonide osa netomüügis, protsentides | |||
2006 | 2007 | ||
Eesti | 22,8 | 20,6 | |
Leedu | 18,2 | 19,1 | |
Norra | 11,8 | 10,8 | |
Muu Euroopa Liit | 35,6 | 33,1 | |
ELi välised maad | 11,6 | 16,4 |