Fotod on tehtud Iraagis ja nende peategelane on pöetud ­irokeesisoenguga korvpallurikasvu mees – istumas kord soomustatud Hummeri kapotil, kord sõjaväekopteri ukseavas või puruks lastud tanki vrakil. Sekka pilte kuuli- või killurahest räsitud eravärvides džiibist, konfiskeeritud trofeerelvadest ja isegi õõvas­tav kaader söestunud laibast.


Pildid, millest värskeimad lisati 2. veebruaril, on seda üllatavamad, et ripuvad Klan MC Estonia koduküljel. See on üheksa aastat tagasi Pärnus asutatud motoklubi, mis teatab juba sissejuhatuses, et on “kurikuulus tänavatel ja maanteedel segaduse ja terrori külvamise poolest”. Rääkimata sellest, et kooniline müts klubi logol meenutab neegrivihkajate klanni peakatet.


Aga mis on ühist pisut ekstreemsete vaadetega Pärnu motoklubil ja märulil Iraagis? Vastus: edev Rambo eelkirjeldatud fotogaleriist – klubi asutaja Jaanus Karm. Mees, kes ei vaja Eesti üldsusele tutvustamist ja kelle nimi ületas viimati uudiskünnise mullu 11. septembril, kui märgiti ära Eesti kaitseväe rahuaja suurima tragöödia 10. aastapäev.


Praegu 38aastane Karm on Kurkse surmaretke peategelane. Kolm aastat väldanud kohtupidamise tulemusel mõisteti ta süüdi võimu kuritarvitamises, mis põhjustas Pakril toimunud ellujäämisõppusel luurerühma 14 mehe surma. Kaitseväe mainet räsinud loo peategelasele määrati üheaastane karistus poolkinnises vanglas.


Ehkki president andis talle 2000. aastal armu, vabastati endine rühmaülem teenistusest ja on pärast seda avalikkuse radariekraanilt eemale hoidnud. Aasta hiljem ületas Karm põgusalt uudis­künnise, kui asutas firma Kirvevars Oli Sitkest Kasest. Paljude meelest Eesti lõbusaima nimega osaühing tegeles – üllatus, üllatus – ellujäämiskursustega, mida korraldas Karm.

Leivakõrvast teenis Karm ka tsiklite remondi ja äriga, mida ta ajas Klan MC egiidi all. Nii mõneski motofännide seltskonnas pajatatakse tänini, kuidas pärnakas oma kaherattalisega maan­teel surmapõlgavat tempot arendas. Ise tõrjus mees aga ka katastroofi 10. aastapäeva ajal kõik meedia katsed temaga ühendust saada. Kuni järsku kerkis pinnale motoklubi saidil...


Eraturvameeste Eldoraado


Ainus kehtiv märge Jaanus Karmi kohta äriregistris on mullu asutatud Pärnu Aikido Klubi, mille juhatusse ta kuulub. Klubi teine juhatuse liige Vladimir Sillaste kinnitab, et Karm töötab tõesti juba pikemat aega eraturvamehena Iraagis, mistõttu pildid veebis ei tule talle üllatusena. “Ta on seal varsti aasta,” nendib Sillaste. “Pole ka ise temaga ammu kontakti saanud.”


Iraagi valitsuse andmetel tegutseb riigis üle 180 peamiselt Ameerika ja Euroopa päritolu eraturvafirma, mille palgal on kuni 100 000 meest, kellest märkimisväärne osa on endised eriüksuslased. Seega on sisuliselt tegemist USA armee järel suuruselt teise relvakontingendiga Iraagis. Nüüd sai kinnitust, et sellesse hästi makstud era­armeesse kuulub ka eestlasi.


Selgub, et Karm pole ainus ega ka tingimata tuntuim eestlane selles ebatava lises tsunftis. Eestiga häid sidemeid omava International ­Bodyguard Associationi (IBA) peadirektor Jim Shortt teab, et Iraagis töötab ka tema ammune tuttav Andres Ambros (passi­nimega Andrei Ambros). Veel 2005. aasta lõpus saatis sõjaväepolitsei ridadesse kuulunud Ambros ihukaitsjana peaminister ­Andrus Ansipit Iraagis.


Juba siis olevat ta rääkinud erasfääri parema palga peale minekust, sest – nagu kinnitab IBA boss Shortt – Iraak on tänapäeva ihukaitsjate Eldoraado. “Kuidas me ka ei vihkaks Osama bin Ladenit, peame teda siiski tänama. Ta on igal juhul meile kõvasti raha sisse toonud,” nendib iirlane. “Kui pole rotte, pole ka rotipüüdjaid.”


Oma karjääri juba N Liidu eriüksustes alustanud Ambros on tuntud kui erakordselt kompetentne instruktor. “Eestis on vähe neid, kellele ta koolitusi pole pidanud. Ta on selles valdkonnas elav legend. Ega meil Eestis sel alal suuremat professionaali pole,” kiidab Lõuna-Afganistanis viibinud Eesti kontingendi endine ülem kolonelleitnant Raivo Tamm.

Aga nii nagu Karmil, luurab ka Ambrosel minevikus luukere. See on 1994. aastal loodud Spetsiaalsete Operatsioonide Grupp (SOG), mille lõuapoolikud ristisid tollase Kaitseliidu ülema järgi Kerdi Kaardiväeks. Aastaid salajas tegutsenud grupi olemasolu paljastus kõige ebameeldivamal moel – tema asetäitja SOGs osales ühe inimese surma ja mitme vigastusega lõppenud röövikatses!


Ehkki Ambros ise viibis skandaali ajal täiendusõppel USAs, lahkus ta pärast sealt naasmist kaitseväe teenistusest. Nimelt avastas asja uurinud komisjon muu hulgas SOGs mitmeid administratiivseid rikkumisi ning Ambrose lubamatu osaluse eraäris.

Edasi tegutses Ambros turvameeste ning ju-jutsu instruktorina (suudab väidetavasti käega purustada kuni üheksa tellist), kuid tõmbas peagi uuesti selga kaitseväe mundri.


“Nad saavad iga päev tina!”



Ambrose teine kaitseväeperiood vältas neli aastat. Oletatakse, et peale kopsaka palga võis karjäärimuudatuse põhjustada ka see, et kapteni auastme saavutanud mehel on kuuldavasti ainult keskharidus, mis takistas kõrgema auastme saamist.


Ainus eestlane, kes teadaolevalt Eesti eraturvameestega Bagdadis suhtles, on Andres Sepp. 56aastane spets juhtis poolteist aastat Bagdadi rahvusvahelise lennuvälja lennujulgeolekut. “Ma ei saa aru Eesti kaitsejõududest, kui sellistele meestele keeratakse selg. Nad on kõvad mehed,” kiidab Sepp, kelle teada on Eesti eraturvajad sattunud tööülesandeid täites mitme rünnaku alla, millest meedia midagi kuulnud pole. “Nad on üle elanud teeäärse pommi plahvatuse ja ellu jäänud. Nad saavad kogu aeg ja iga päev tina.”


Sepa teada võib Eesti eraturvajaid kokku lugeda ühe käe näppudel. Neid viimati pool aastat tagasi kohanud mees ei hoia värve kokku. “Nad on karmist sõelast läbi käinud professionaalid, kes teevad Eesti riigile au!” leiab Sepp. “Nad ei ole kauboid ega õnnekütid.”


Kinnitamata andmetel on nende seas ka teine Kurkse katastroofi veteran Priit Paulus ja SOG karastusega ­Ragnar Reitsakas. “Nad ei kaitse naftapütte ega läbipääsuväravaid. Nende põhitöö on inimelude kaitsmine,” kergitab Sepp saladuseloori.


Täpsemalt ütlemine oleks Sepa sõnul juba sõjasaladuse reetmine. Tema sõnul sisaldab turvameeste kontraht ka vaikimisklauslit ning lobisemine ei tooks kaasa mitte ainult vallandamise, vaid võiks tuua ka kohtuasja. Ilmselt just seet&ot ilde;ttu on Ambrose ja Karmi mobiiltelefonid kuude kaupa välja lülitatud ja vastuseta jäävad ka Ekspressi poolt neile tuttavate kaudu saadetud sõnumid.


“Ohuhaldamise Grupp”


Kelle värve eestlased Iraagis kannavad? Seda ei tea või ei taha öelda ka informeeritud allikad. Näiteks endine luurekoordinaator Eerik-Niiles Kross, kes töötas Iraagis koalitsioonivägede ajutise valitsuse nõustajana, kinnitab, et on Eesti eraturvameestest kuulnud. Sama möönab Iraagis teeninud kaitseväe teavitusohvitser Peeter Tali. Kuid üksikasju ei täpsusta kumbki.

Paaril internetis rippuval fotol paistab Jaanus Karmi kuulivestil lühend TMG. Ehkki selle lühendiga firmasid on maailmas palju, on kõige tõenäolisem kandidaat USA turvafirma Threat Management Group, mida võib tõlkida kui “Ohuhaldamise Grupp”. Firma tutvustusest selgub, et tegu on 2004. aastal endiste elukutseliste sõjaväelaste asutatud väikese, aga ambitsioonika firmaga.


Firma asutajate muljet avaldavates CVdes torkab silma, et mitmed neist olid seotud kas USA saatkonna või isiklikult suursaadiku turvamisega Bagdadis. Mistõttu on firmal muuhulgas suurepärased kogemused VIPide ihukaitses. Tabamusi saanud džiipide pildid Karmi kodulehel klapivad selle tööga.


Teavitusohvitser Tali sõnul Eesti Iraagi missioonil nendega kokkupuuteid polnud. Kaitseväe ametlikus suhtumises eraturvameestesse on tunda ninakirtsutust. “Eraturvamehi on mugav palgata – sotsiaaltagatisi pole. Kui kellegagi midagi juhtub, ei huvita see kedagi. Kardan neile ülekohut teha, aga nad ei allu ÜRO konventsioonidele. Nad käituvad tihti kreisilt.”


Väljaspool seadust


Nn alltöövõtjad, kellel lasub suurem roll Iraagi kontrolli all hoidmises, kui esmapilgul paistab, on viimasel ajal üks kuumemaid teemasid. Nad kaitsevad koalitsiooni ametnike kontoreid, varustussaadetisi, saatkondi, ülesehitusfirmasid, ajakirjanikke ning ÜRO ja abiorganisatsioonide töötajaid.


Lääne pressi andmetel võib keskmine Lääne ihukaitsja Iraagis teenida aastas ligi kaks miljonit krooni, mis on ligemale kolm korda rohkem kui Eesti kaitseväe ülemjuhataja palk. Sõltuvalt lepingust võivad lisanduda ülipikk puhkus ning kindlustused pantvangi sattumise, vigastuse ja surma puhuks. Et nõudlus turvameeste järele on suur ja kasvab, esineb ka püssimeeste seas üha rohkem odavtööjõudu Aasiast, ­Aafrikast ning Ida-Euroopast.


Mida hullemaks olukord on läinud, seda raskemini on turvamehed relvastunud ja kasutavad juba näiteks ka raketiheitjaid. Üha rohkem on eraturvameestel kerge päästikusõrmega kauboide kuulsus, kelle karistamatuse tunnet süvendab tõik, et neil on enda arvates immuunsus võimalike sõjakuritegude suhtes, sellal kui sigatsenud elukutseline sõjaväelane võib sattuda tribunali alla.


Erapüssimeestel on kuulsus, et nad tulistavad enne ja esitavad küsimusi pärast. Teema tõusis eriti teravalt esile oktoobris, kui USA kompanii Blackwater turvamehed tapsid Bagdadis rahvarohkel turul marutules 17 relvitut tsiviilisikut. Juhtum põhjustas kohalike raevuka vastukaja.


Sarnaseid valimatu tulistamise süüdistusi on teisigi. See on põhjustanud terava tüli teemal, kas eraturvamehed tegutsevad väljaspool seadust või mitte. Viimane sensatsiooniline näide armee “alltöövõtjate” tegutsemisest hallil, et mitte öelda tumedal alal on ilmsikstulnud tõendid, et CIA kasutas mõningatel piinamisse kaldunud ülekuulamistel era firmade töötajaid, keda on märksa raskem vastutusele võtta.


“Seal on pahasid küll, kes paska teevad,” möönab ka Andres Sepp, kes Bagdadis veedetud aja jooksul puutus kokku enamiku suurte eraturvafirmadega. “Nad on nagu kauboid. Aga meie poisid – nad on karmid ja kontrollitud mehed.”