OOTEL: Afganistani oma eriüksuslased on valmis NATO peasekretär Anders Fogh Rasmusseni visiidiks. Camp Moorhead, Afganistan, aprill 2012. (Foto: DOD Photo) ekspress.ee

Laias laastus on eriüksused ette valmistatud kolmeks ülesandeks. Need on suunatud rünnak (see, mida filmides kõige meelsamini näidatakse), eriluure ja sõjaline nõustamine. Algul kasutati eriüksusi peamiselt just suunatud rünnakute elluviimiseks, et hävitada vastase jaoks üliolulisi objekte sõja ajal ning panna toime niinimetatud „kirurgilisi" operatsioone rahu ajal, olgu nendeks pantvangidraamade lahendamine, oluliste isikute evakueerimine või probleemsete isikute kinnivõtmine või hävitamine. Selliseid operatsioone ei kammitse riigipiirid, neid tehakse vajaduse korral mis tahes maailmanurgas, selleks on eriväelased välja õpetatud.

Otsese rünnakuga seotud tegevus on tihti põhjus, miks eriüksusega liitutakse. Eriväelases peab olema ports hulljulgust, mis meeskonnadistsipliini ja hästi planeeritud tegevusega kombineeritult annabki lahinguväljal tavapärasest parema efekti. Doktor Mikkel Vedby Rasmussen on oma raamatus „The Risk Society at War. Terror, Technology and Strategy in the Twenty-First Century" öelnud, et eriüksused teeb eriliseks see, et nad "ei ole osa bürokraatlikust sõjalisest organisatsioonist kui sellisest. Seda sümboliseerib see, et nad eelistavad ise oma relvad valida. Nende sõdimine ei sõltu teiste relvasüsteemide tegevusest, nagu kahurid ja tankid. Nad sõdivad omal algatusel - teisisõnu, võtavad enda peale sõjalise riski. Kui teised sõdurid loodavad (relva)süsteemidele ja pelgavad seetõttu riske, siis eriüksused astuvad riskile vastu, sest võivad valida võitlemise või surma oma tingimustel."

Eriüksused pole luureüksused, ehkki eriluure on üks nende kolmest põhiülesandest. Tegelikult on eriüksuste ja luure tegevuses olemas lausa teatav konflikt - luure ülesanne on saada probleemi kohta teavet, eriüksuse oma aga pigem probleem lahendada. Eriluure ülesanne tuleneb pigem eriüksuse oskusest sihtmärgile läheneda ja sinna siseneda, seda ka sügaval vastase tagalas. Kuna sellise oskusega üksusi on vähe, täidavad eriüksused vajadusel ka eriluure ülesandeid. Oma ülesannetest tulenevalt on eriüksused sageli vahetus kontaktis teabeallikatega, kelle või mille vastu tunneb luure huvi. Oma operatsioonideks vajaliku luure teevad eriüksused enamasti ise.

Peamiselt erineb eriüksus tavaüksustest aga hoopis sõjalise nõustamise funktsiooni poolest. Mõiste „sõjaline nõustamine" tähendab võimet organiseerida teisi jõude tegutsema, neid õpetades, nõustades, aidates. Seda võib pidada asjade ära tegemiseks „teiste kätega", kuid tegelikult tähendab see üksuste treenimist, partnerite suunamist, vajadusel juhtimist ja kujundamist nii taktikaliselt kui ka ideoloogiliselt. Nii ongi eriüksuslane erioperatsioonide „operaator" - eliitsõdur, hea inimesetundja ja spetsialist mitmes valdkonnas. USA välisminister Hillary Clinton nimetas eriüksuslasi 2012. aastal SOF konverentsil sõduriteks-diplomaatideks, ja mitte niisama suusoojaks - eriüksused viivad kogu maailmas ellu riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide poliitikat, eesmärgiga võimalikku sõjalist konflikti ära hoida. Ka NATO eriüksuste (SOF) tulevikukontseptsioon näeb ette rohkem konflikte ennetada ja ära hoida (võtmeisikute mõjutamise kaudu).

Eriüksused ei nõusta sõjaliselt mitte ainult kohalikke relvastatud üksusi, vaid kõiki konfliktis olulist rolli omavaid „mängijaid": politsei, majandustegelased, poliitikud jne. Seda peamiselt kahel eesmärgil - leevendada pinget piirkonnas, mis väldiks relvastatud konflikti puhkemist, ning luua ühtne, nii inimvõrkudel kui ka tehnilistel lahendustel põhinev suhtlusplatvorm. Sellega saab liita kõik teised vajalikud üksused: sõjalised jõud, humanitaarabi, tsiviileksperdid jne.

Eesti kaitseväe eriüksusest on räägitud palju aastaid, selle juured ulatuvad aastasse 1998. Üksust on kogu aeg katnud saladuseloor. Eesti eriüksust on koguni peetud rohkem salastatuks kui enamiku maailma eriüksuste puhul kombeks. Kuigi muu maailm on kohati ka põhjendatult kahtlustanud Eesti kaitseväel eriüksuse olemasolu juba pikka aega, sai selle loomine tegelikult hoo sisse alles mõne aasta eest. Varem polnud aeg üksuse arendamiseks veel küps, kaitseväe prioriteet oli konventsionaalse sõjapidamise võime loomine.

Süsteemne Eesti eriüksuse ülesehitus käib alates 2008. aastast. Erioperatsioonidele on eraldatud piisavalt vahendeid ning teostatud on rida edukaid värbamisi, tänu millele on üksus suures osas komplekteeritud. Oleme oma erioperatsioonide võimega juba jõudnud ka maailmakaardile ja rahvusvaheliste liitlasvägede (ISAF) operatsioonile Afganistanis. Näiteks 2012. aastal oli meedias vaid paar uudist kaitseväe eriüksuse tegevuse kohta, samas toimus just siis kaks olulist eriüksuse edasijõudmist märkivat sündmust. Esiteks osaleb meie eriüksus alates detsembrist esimest korda Afganistani missioonil USA erioperatsioonide kontingendi osana. Teiseks muutis Riigikogu aasta lõpus kaitseväekorralduse seadust, millega muutusid eriüksuse alluvussuhted. Nüüd on kaitseväe erioperatsioonide üksus kaitseväe juhataja otsealluvuses ning see planeerib, valmistab ette ja viib ellu erioperatsioone. Sisuliselt on loodud uus väejuhatus, mille ülesanded on mõnevõrra laiemad kui lihtsalt üksusega opereerimine.

Aeg, kus eriüksuslast käsitletakse vaid kui ukselammutajat või vaatlusposti mehitajat, hakkab läbi saama - uus standard on vahetu lähedus kõikide „mängijatega" ja nende dünaamiline mõjutus igas olulises valdkonnas ka kõige ohtlikumas keskkonnas. Eesti on oma erioperatsioonide võime arendamisel läinud õiget teed. Me pole keskendunud kolme väeliigi rünnaküksuste väljaõpetamisele, vaid hoopis võimele organiseerida teisi. See ei tähenda, et meie eriüksuslased ei saaks hakkama „kirurgiliste" rünnakuoperatsioonidega. Aga täna õpetavad nad Afganistanis sealseid eripolitseiüksusi, osalevad koos kohalike võimukandjatega šuuradel (hõimu-, klanni- või külavanemate koosolekutel), kus arutatakse olukorra stabiliseerimise kõrval ka majandus- ja humanitaarprobleeme, ning pälvivad partnerite tunnustust ja tänu. Ometi teeme me erioperatsioonide valdkonnas alles esimesi samme. Pikk tee on ees. Praegu keskendume pigem sellele, et oma riigi ja kaitseväe juhtidele ning partneritele kinnitada, et me oleme professionaalsed ning usaldusväärsed. Kõik eeldused selleks on olemas.