"Meedia räägib sellest, mis inimestele huvi pakub. Kelgutamine ei paku inimestele või vähemalt spordiajakirjanikele huvi, ja sellepärast ei sellest ei kirjutata kah. Aastate eest teadsime kuut esimest naiste velotrekisõitjat olümpiamängudel. Tänapäeval enamus inimesi ei tea velotrekis isegi Pekingi olümpiavõitjat."

Veerpalu kuuendat kohta ning mittekohanemist uute võistlusreeglitega peab endine kümnevõistleja loogiliseks: "Veerpalu on 39-aastane, ta ongi treeninud nii, et on ühisstart. Hetkel ei saa enam seda muuta. Ta ei ole ka sellise iseloomuga, et panna mehele suusakepp jalge vahele, et mööda saada."

Noole sõnul analüüsis ta mõned päevad tagasi eestlaste tulemusei erinevate talialadel.
"Järgmised taliüolümpiamöngud Sotšis on juba nelja aasta pärast, ja ega seal väga rõõmustavat pole," ütles Nool, kelle väitel on Eesti suusakoondiste keskmine vanus Vancouveris 30 lähedal. "Need samad inimesed ei lähe nooremaks. Noortesport on aga kehvas seisus. Kui vaatame, kes peaks võistlema 2016 Rio de Janeiros, siis peaksid juba praegu jalad kandma ja silma paistma."

Kes on siis süüdi Eesti spordi allakäigus?

"Süüdi on need, kes saavad igapäev spordi arendamise eest palka. Vaatame sellist fenomeni nagu Sloveenia, mis on Eestist pisut suurem riik. Neil on palju erinevaid alasid, mis on kõik maailma tipus. Pisut uurisin, mida nad erilist teevad? Kui vaatame 12-14 aastaseid lapsi, siis Eestis harjutavad nad keskmiselt mitte üle kolme korra nädalas. Aga sloveenid ütlesid, et 12-14 aastase dpeaksid tegema 7 korda nädalas."

Saatejuht Mihkel Raud küsis Erki Noolelt, kes on need kolm inimest, kelle ta Eesti spordi juhtimise juurest ära kaotaks.

"No "S" täht väga jõuliselt domineerib seal – See, kes kõige otsesemalt vasutab on Tõnu Seil (kultuuriministeeriumi asekantsler spordi alal - toim.). Aga võib-olla ta sai Vancouveris ka indu juurde."

Ülejäänud nimede nimetamisel Nool tõrkus ("Ma pean homme ka siit uksest välja astuma"), kuid lisas siiski, et Eesti Olümpiakomitee president Mart Siimann ja peasekretär Toomas Tõnise. "Nemad hoiavad eesti sporti ohjes või lasevad vabalangemisse. Praegu on see vabalangemises, igas omavalitsuses on erinev süsteem. Ega meil väga palju aega pole, võib-olla pool aasta, et mõtelda, kuidas edasi minna. Spordis ei ole demokraatiat!"