Härra Pütsep, hakkasite oma isa Ervin Pütsepa nimelist preemiat välja andma 10 aastat tagasi, 1996. aastal. Kas nüüd kümnendat kandidaati otsustada oli žüriile kergem või raskem kui alguses?

Väga meeldiv on, et oleme siiski igal aastal leidnud väärika kandidaadi, kuigi mõnikord on aasta alguses tundunud valik veidi kitsas. Sel aastal preemia saanud Karin Hallas-Murula töö Saarineni Suur-Tallinnast on ikka väga mahukas ja silmapaistev töö ja selge valik.

Kas Karin Hallas-Murula tööle oli palju konkurente?

Ikka mõned olid.

Kas on kunagi tulnud kõne alla ka mõne välis-eesti kunstiteadlase töö premeerimine?

Ei ole. Aga pole lihtsalt väärilisi töid leidnud. Põhiline suund on aga, et preemia peaks minema ikka kodueestlastele.

Milliseid auhinnatud töid te ise julgete esile tõsta, n.ö teie subjektiivne valik?

See on muidugi raske küsimus, aga mul on väga suur respekt Teddy Böckleri vastu. Tema töö Tallinna raekojast oli nii põhjalik. Ja ta oli raekojaga tegelenud juba 1954. aastast, üle poole sajandi.

Pütsepa preemia on rahaliselt suurim eesti kunstiteadlasele antav preemia. Kas on kavas summat ka suurendada?

Preemia summa on praegu 15 000 Rootsi krooni, alguses aga 10 000, ja on kindel, et summa tulevikus tõuseb. Preemiaraha tuleb ühest fondist, mille juhatus määrab väljaantavad summad.

Kuidas preemia teie ja teie õe jaoks oluline on?

Isa andis meile “koduse kunstiajaloo hariduse”, mis andis meile teadmised ja sütitas huvi kogu eluks. Sellepärast on see preemia ka austusavalduseks isa mälestusele.

Jälgite te ka rootsi kunstiajaloolaste monograafiaid?

Loen küll, aga mitte samal määral kui eesti omi. Kui julgen võrrelda, siis mulle tundub, et eesti kunstiteadlaste uurimuste tase on märksa kõrgem kui Rootsis. Üks põhjus on selles, et paljud eesti kunstiteadlased valdavad saksa keelt, kuid rootslased mitte ega suuda ennast materjalist läbi süüa.