Jaanuaris 1938 hakkas kehtima uus põhiseadus, mis nägi Eesti riigipeana ette presidendi. Paar kuud enne presidendivalimisi valiti uus Riigikogu, mis koosnes alamkojast (Riigivolikogu) ja ülemkojast (Riiginõukogu). Kõik nad loomulikult nägid tulevase presidendina Pätsi. Mingit opositsiooni Pätsile seetõttu ei olnud ja sisuliselt oli ta ainus kandidaat presidendi kohale. Seda mõisteti ka välismaal - Saksamaa ajakirjandus ennustas Pätsi ülekaalukat võitu.

 

Ainuke presidendikandidaat

Ennesõjaaegses Eestis valisid presidendi Riigivolikogu (80 liiget), Riiginõukogu (40 liiget) ja omavalitsuste esindajate kogu (120 liiget) ehk kokku 240 valijameest. Kui kandidaat sai nende kolme kogu ühisel valimiskoosolekul vähemalt 144 häält (kolm viiendikku), loeti ta valituks. Konstantin Pätsi valimine Eesti esimeseks presidendiks oli seega protseduurilt küll keerulisem kui praegu, kuid tulemus see-eest oli juba enne valimisi selge.

Valimised algasid 22. aprilli hommikul 1938, kui Toompeal käis Pätsi juures omavalitsusesindajate kogu delegatsioon. Nad teatasid, et soovivad esitada Pätsi kandidatuuri presidendi kohale. "Palume teid, härra Riigihoidja, jätkata Eesti riigi juhtimist esimese Eesti Vabariigi Presidendina meie rahva ja riigi õitsenguks." Päts vastas, et see ülesanne on küll väga raske ja kohustusrikas, kuid kui rahvas soovib seda, siis ta ei saa öelda ei.

Kui omavalitsuste delegatsioon oli Pätsi jah-sõnaga lahkunud, astus riigihoidja kabinetti Riiginõukogu esindus. Ja kohe seejärel Riigivolikogu delegatsioon. Mõlemad esitasid Pätsile sama palve, millele viimane vastas nõustuvalt.

Järgmisel päeval pidasid Riigivolikogu, Riiginõukogu ja omavalitsuste esinduskogu koosolekud, kus valiti oma kandidaat suurele valimiskoosolekule. Nii Riiginõukogus kui ka omavalitsuste esinduskogus hääletati ainult Pätsi, kes oodatult sai ülekaaluka võidu.

Vaid Riigivolikogus esitati lisaks Pätsile teine kandidaat, Jaan Tõnisson, keda kohe ka nöögiti. Nimelt teatas koosolekut juhatanud professor Jüri Uluots, et Tõnissoni kohta puudub dokument, mis tõendaks kandidaadi täpset vanust. Kümneminutilise vaheaja järel tehti Tõnissoni vanus siiski kindlaks ja võis asuda hääletamisele. 65:14 Pätsi kasuks. Sellega oli Päts sisuliselt juba valitud Eesti presidendiks.

 

Sümboolne hääletamine

Konstantin Pätsi võidu vormistamine viidi ellu 24. aprillil 1938. Sel pühapäeval oli kogu maa lipuehtes. Õhtul särasid tuledes nii Toompea kui ka Kadrioru loss. Uhke oli ka Riigikogu hoone, kus toimus hääletamine. Vestibüüli ja saali kaunistasid loorberioksad. Pidulik üritus algas kell kümme hommikul. Kohal oli 238 valijameest, vaid kaks puudusid haiguse tõttu. Riigivolikogu esimees Uluots ütles avasõnad ja teatas, et ainsa kandidaadina on üles seatud Konstantin Päts.

Seejärel algas hääletamine. Valijameestele jagati välja kaks sedelit. Ühele oli trükitud sõna "POOLT" ja teine sedel oli tühi. Kes oli Pätsi poolt, andis ära poolt-sedeli, kes vastu, tühja sedeli. Hääletamas käidi tähestiku järjekorras ning see võttis aega alla tunni. Siis oli oodatu saanud ka kinnituse.

Kell 11.20 teatas Uluots: "Vabariigi presidendi kandidaadi Konstantin Pätsi poolt on antud 219 häält." Saalis puhkes maruline aplaus. Valimiskogu liikmed tõusid püsti. Pätsist oli saanud president.

Kuigi on, mida neile presidendivalimistele ette heita, on neist samas ka midagi õppida. Erinevalt tänapäevast toona riigi ega põhiseaduse üle irvitada ei lubatud. Valimiskoosolekul osalemine oli kohustuslik, kusjuures puudumise põhjuste vabandatavuse üle otsustas Valimiste Peakomitee. Põhjuseta puudujaid trahviti kuni 300 krooniga. Puudujaks loeti ka need valijad, kes küll kohal olid, kuid ei hääletanud. See seaduspügal tuleks kindlasti taas kehtestada - savisaarlaste ja reiljanistide käitumine Riigikogus näitas ilmekalt niisuguse kontrolli hädavajalikkust.

 

Koolides loeti Pätsi elulugu

Veel sama päeva õhtul astus president Konstantin Päts ametisse. Kella viieks saabus ta käsundusohvitseri kolonel Herbert Grabbi saatel Toompeale Riigikogu hoonesse. Kümmekond minutit hiljem avas Riigivolikogu esimees Uluots piduliku koosoleku. "Päevakorras on Vabariigi Presidendi poolt pühaliku tõotuse andmine Eesti rahvale," ütles Uluots. Kell 17.25 luges Konstantin Päts Riigikogu ees pühaliku tõotuse teksti ja allkirjastas selle. Rituaal oli sellega lõppenud ning Uluots kuulutas: "Sellega ma nüüd kinnitan, avaldan ja kuulutan, et Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvi 41 jõul senine riigihoidja Konstantin Päts on Eesti Vabariigi Presidendi ametisse astunud." 

Pärast vandetõotuse andmist pidas Päts kõne. "Vabariigi President ei ole mitte selleks, et oma võimu näidata, vaid Vabariigi President on lepitajaks ja toetajaks asutustele nende ülesannete teostamisel," ütles Päts. Ta toonitas, et on vana mees ja et ta tahab "oma viimased eluaastad pühendada sellele tööle täie andumusega".

Tänapäeval tekitavad need presidendi viimased sõnad küsimusi. Kui vaadata Eesti Vabariigi lõpuaastatel Pätsist tehtud fotosid, ei vaata neilt vastu täies elujõus mees, vaid kepiga kõndiv lapsemeelse naeratusega vanur. Ees ootas traagiline 1940. aasta, mil Päts langetas otsuseid, mille õigsuse üle vaieldakse tänaseni. Kas presidenditool on oma viimaste eluaastate möödasaatmiseks ikka õige koht - see küsimus pole aktuaalsust kaotanud nüüdki.

Presidendi kõne lõppedes astusid tema juurde sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner ja peaministri asetäitja Kaarel Eenpalu. Nad andsid Pätsile üle presidendi ametitunnuse Riigivapi keti, Riigivapi teenetemärgi erisuurpaela ja Valgetähe teenetemärgi keti.

Järgmisel päeval oli kogu maa lipuehtes. Koolides olid õpilased tundidest vabastatud. Tundide asemel toimus pidulik aktus, kus loeti ette president Konstantin Pätsi elulugu ja lauldi hümni. Seejärel lubati lapsed koju.

Vastsele presidendile hakkas saabuma rohkelt tervitusi nii kodu- kui ka välismaalt. "&O tilde;nnesoove on tulnud iga päev sadadeviisi, nii telegraafi kui ka kirja teel kodumaalt kui ka välisriikidest. Kuni täna hommikuni oli telegramme saabunud üle 800," kirjutas 27. aprilli Postimees. Tipptasemel õnnitlesid Pätsi sõbralike maade juhid: Soome president Kyösti Kallio, Läti president Karlis Ulmanis, Leedu president Antanas Smetona, Ungari riigihoidja Miklas Horthy ja Tšehhoslovakkia president Eduard Benesh. Presidenti isiklikult õnnitleda soovijaid oli aga nii palju, et Päts ei suutnud kõiki vastu võtta.

Eesti esimene president Konstantin Päts ei olnud demokraatlik riigipea. Ta oli autoritaarne juht, keda ülistati ja kummardati ning kes ka ise pidas end kutsutuks ja säetuks. "Mina ei saa tagasi astuda, sest minu asemele ei ole kedagi panna," armastas Päts öelda.