Esimesed pildid maksid vanalinna korteri kuuüüri
Teada on, et Balti kubermangud ei jäänud teistest mitte millegi poolest maha, kui 1839. aastal hakkas Tsaari-Venemaal levima uudis fotograafia leiutamisest. Esimene dagerrotüüpiaaparaat, mis oli pärit Pariisist, tuligi Tallinnas müüki juba järgmisel aastal. Nii saame teada Tallinnas Eesti Ajaloomuuseumis hiljuti avatud näituselt “Silmapilkline ülessewõte. Eesti foto 1850–1912”.
Ent alguses oli kalli tehnika kasutamine – aga ka enda pildistada laskmine – jõukohane muidugi vaid rikkamale elanikkonnale. Pildistajateks mitte-eestlastest rändfotograafid, kellest esimesed jõudsid teadaolevalt Peterburist meie kanti 1843. aastal ning need olid kunstnik Benno Lipschütz ja rändkaupmees Baptista Tensi, kes hakkasid tööle Kadrioru supelsalongis.
Ajad muutusid aga kiiresti.
1890ndatel avati juba peaaegu igal kuul Eesti eri paikades uus fotoateljee, fotograafe tuli ka talurahva seast ja ilmavalgust nägid isegi esimesed fotoõpikud! Nii et kui päris esimeste paberpiltide eest tuli välja käia 2–15 rubla (umbes kümme rubla oli tolle aja kolmetoalise korteri kuuüür Tallinna vanalinnas), siis sajandi lõpuks olid fotod muutunud piisavalt odavaks ja neid said endale lubada ka lihtsamad inimesed: ühe foto hinnaks tuli keskmiselt 25 kopikat.
“See näitus näitab ilmekalt ärkamisaegse Eesti nägu – mitmes mõttes,” ütles Ekspressile üks näituse kuraatoritest, Merilin Roosalu, lisades, et näitus väärtustab kujutiste kõrval ka fotograafe endid: foto ei ole lihtsalt aken minevikku, vaid teos, millel on oma kindel autor. Roosalu: “Üllatuseks võib olla seegi, et ülesvõtteid 19. sajandi Eestist on keeruliste aegade kiuste üldse tänaseni nii palju säilinud!”
Aitäh Tõnis Liibakule ja Merilis Roosalule.
