Estonia läks põhja 1994. aasta 28. septembri ööl – see on ainus fakt, mis vaidlusi ei tekita. Kõige muu üle, mis laevaga (ja laevas) juhtus – alates sellest, kuidas õnnetus kulges, kuni kas või selleni, mitu inimest eluga pääses – esitatakse versioone juba veerandsada aastat.

Esimesena alustas süüdlase otsimist politseiuurija Väino Karmi, kes seadis 28. septembri hommikul tööle tulles kõigepealt sisse kriminaal­asja toimiku – kriminaalkoodeksi paragrahvi 83 lõike 1 tunnustel. See käsitles „raudtee-, vee- või õhutranspordi töötaja poolt transpordi ohutu liiklemise või liiklusvahendi käitus­eeskirjade rikkumist, mis põhjustas õnnetusjuhtumi inimestega, katastroofi, avarii või muu raske tagajärje“. Miks just see paragrahv, küsiti aastaid hiljem tema toonaselt ülemuselt Priit Männikult. „Sest esimesed kuulujutud õnnetuse põhjuste kohta rääkisid, et laev läks kummuli, kuna last oli laevale valesti paigutatud,“ selgitas Männik.

Esialgu uuriski Karmi põhiliselt kauba pealelaadimist laevale. „Meie otseselt laeva huku põhjusi ei ole uurinud, neid uurib rahvusvaheline komisjon,“ laiutas Karmi käsi. Tema töö laevahukuga vajus uute peale kasvanud kuritegude all („Keegi peab igapäevaste moosivargustega ka tegelema,“ tunnistas Karmi kord mulle) unarusse.

Avalehele
174 Kommentaari
Loe veel: