Et hing oleks hoitud...
Kui hing on pihtide vahel, sügispimedate õhtute niiskus, pori ja
kõledus pealekauba, tuleb nukrus kergesti südamesse. Paljudele
inimestele teeb muret üksildus, mis on tingitud meie praeguse elulaadi
muutustest. Kui varem suhtlesid inimesed omavahel rohkem, siis praegu on
üsna tavaline, et naabritki ei tunta. Ometigi on just inimsuhted sageli
tähtsaimaks hingehädade ravimiks.
Mida hinge eest hoolt kandmine
tänapäeva inimesele siin ja praegu tähendab? Oskar
Lutsu "Kevades" sajatas köster: "Sina pead oma
hinge eest hoolt kandma!" Aga mis see hing üldse on? Mis on see, mida
hing vajab, ja kust hingevalule leevendust saab?
Traditsiooniliselt on vaimse ja hingeabi andjaks olnud kirik, ning hingehoid on laiemas mõttes olnud kogu kiriklik tegevus, üks kristliku teenimise vorme. Meie praeguses ajas on aga kiriku roll suuresti muutunud ning ühiskond on sekulariseerunud. Kirikust võõrdunu ei pruugi tulla selle peale, et oma hingehädas kirikusse pöörduda ning kirikuõpetajalt või hingehoidjalt abi saada. Sekulariseerumine on küll räsinud senist kristlikku traditsiooni, kuid pole suutnud hävitada inimlikku muret ja hingevaeva.
Hing on inimene ise
Ehk on lihtsam mõista hingehoidu kui hoolitsust nii teiste kui ka iseenda hingeelu eest. Et hingehädad leeveneksid ning rõõm ja hingerahu tuleks tagasi ... Meie ümber on ju päevast päeva elavate inimeste hinged oma murede ja rõõmudega. Kui pole hingerahu, on see vältimatult ka nähtav ning väljendub eelkõige armastuse puudumises teiste vastu.
Kust tulevad sõnad "hingehoid" ja "hingehoidja"? Hinge all mõistetakse eesti keeles elavat inimest, isiksust. Kui räägitakse küladest või peredest, siis varasematel aegadel on ikka öeldud: seal elab nii ja nii mitu hinge. Selline sõnakasutus on küll tänapäevases tavakeeles vähenenud, kuid inimesed mäletavad seda ja saavad aru, mida mõeldakse.
Kui inimene elab, on ta elav hing. Kui inimene sureb, läheb hing välja ja koos sellega kaob inimesest elu. Võib küsida, et kas inimese elus saab olla midagi sellist, mis ei ole seotud hingega?
Piiblis esinevad sõnad nefeš (heebrea) ja psychê (kreeka) on tõlgitud eesti keelde küll kui "hing", kuid selle tähendust tuleb mõista palju avaramalt, sest inimene tervikuna ongi hing, hing on inimese olemus. Kui piibel kõneleb hingest, peab ta silmas inimest kui isikut Jumala ees.
Hingehoid ja kliendikeskne teraapia
Hingehoidlik töö ühiskonnas on üks kristliku teenimise vorme, mida tehakse inimese kui terviku parandamiseks ja hoidmiseks. See on mures inimesele toeks olemine tema enda vajadustest ja veendumustest lähtuvalt. Koos hingehoidjaga analüüsitakse põhjusi, mis on viinud probleemse olukorrani, ning leitakse uusi aspekte, lahendusi ja väljavaateid.
Hingehoiu aluseks on kristlik (piibellik) ning holistlik (terviklik) inimesekäsitlus - hingehoidlik põhimõte on tegelda inimesega kui tervikuga. Tänapäevase hingehoiu aluseks on ligimesekeskne hingehoiu mudel, mille lähtekohad on kliendikeskses teraapias. Ligimesekeskne hingehoid tähendab, et hingehoidja annab abi, aga üksnes sellega, et toetab aidatavat tema probleemide lahendamisel ja sügavaima identiteedi otsingutes tema omal viisil, tema tingimustel ja tema rütmis, sest ükski hingehoidlik ettevõtmine ei saa õnnestuda enne, kui rõhuasetus pole abis aajal. Hingehoius ei esitata eeltingimusi sell eks, et teda üldse abistama hakata, sest hingehoid on tervet inimest hõlmav osaduslik hoolitsus, lepitustegevus elu mõtte leidmiseks. Mõistagi on olulised ka eluga toimetulek ja inimese elukvaliteet.
Üldjuhul lahendab inimene oma probleeme ikka mõtlemise, otsustusvõime ja elukogemuse abil. Mõnikord võib aga siiski juhtuda, et hakatakse tammuma otsekui nõiaringis ega suudeta omal käel edasi pääseda. Sellisel juhul võib aidata teine inimene, kes vaatab probleemi kõrvalt ja võib märgata vaatenurki, mis on olukorraga kimpus olevale inimesele seni varjatuks jäänud.
Hingehoidja ja psühholoog
Hingehoiu põhiolemus on praktiline abistamistegevus, mis ei erinegi väga psühholoogi tööst, sest tegemist on inimese toetamise ja tema probleemide käsitlemisega. Seega on hingehoidja nõustaja, kes on saanud ettevalmistuse, et aidata kriisis olevaid, haigeid või surevaid inimesi, olles kannatavale inimesele toeks tema enese vajadustest ja veendumustest lähtuvalt.
Vahendeid ja teadmisi, mida kasutavad psühholoogid, kasutavad ka hingehoidjad, kuid nad ei ole töö aluseks võtnud ühtegi konkreetset teraapiasuunda, vaid on oma tegevuses eklektilised. See aga eeldab teadmist väga erinevatest valdkondadest - üsna laiapõhjalist ettevalmistust. Hingehoidja püüab empaatiliselt mõista abivajajat, asetudes tema olukorda ning seeläbi tunnetada abivajaja situatsiooni ja aidata suunavate küsimustega abi vajaval inimesel jõuda oma mures selgusele.
Hingehoidja on kiriku poolt koolitatud inimene, kes tahab ja oskab olla kannatava inimese kõrval selleks, et jagada tema koormat ning aidata tal katsumustes vastu pidada. Hingehoidja baashariduseks on üldjuhul teoloogiline kõrgharidus, millele lisandub pikk spetsialiseerumiskoolitus ning pidev töö oma isiksuse kallal. Selline ettevalmistus annab hingehoidjale oskuse olla hooliv kuulaja, kes ei anna valmis vastuseid, vaid aitab abi vajaval inimesel jõuda oma vastusteni. Oluline on siinkohal mõista, et teist saab aidata vaid niikaugele, kui ise ollakse jõudnud. Isiksuslik küpsus, teadmised, oskused ja kogemused on olulised, sest siis ei hakka aitaja aidatava hinges oma probleeme lahendama.
Inimene, kes hoolib
Mille poolest hingehoidja erineb psühholoogist? Hingehoidjal on rohkem võimalusi tegeleda abivajajate eksistentsiaalsete küsimustega (mis sageli tulevad esile kriisiolukordades), nagu näiteks elu mõte, surmahirm, süütunne, patt, Jumal, elu põhiväärtused, elu teiste keskel, mittenähtav maailm ning arutleda vajadusel ka filosoofilistel teemadel. Otsustav erinevus peitubki selles, et hingehoid vaatab inimeksistentsi lähtuvalt usu dimensioonist, psühhoteraapia aga rajaneb empiirilistel teaduslikel teadmistel.
Ametinimetus "hingehoidja" kannab endas teavet maailmavaate kohta. Hingehoidja on kiriku töötegija haiglas, hooldekodus, koolis, vanglas - kus iganes. Hingehoidu ja psühholoogiat on kohati raske väliselt eristada. Mõlemal juhul vestlevad kaks inimest: üks vajab abi ja teine püüab seda pakkuda. Meetodid võivad olla sarnased, kuid hingehoius on miski, mis teeb selle enamaks kui mingi meetod või tehnika. See töö on täis suurt vastutust Jumala ees ning seda õpitakse tegutsedes, olukordi lahendades ja palvetades. Suured teoreetilised teadmised ja inimlik tarkus iseenesest ei aita, kui need pole rakendatud armastuse teenistusse. Ja sellest sünnib julgus olla abi otsiva ja vajava inimese jaoks lihtsalt inimene - ligimene, kes hoolib.
Artiklis on kasutatud Naatan Haameri, Kadri Uguri, Aire Varjo, Aarno Sainio, Tõnu Lehtsaare ja teiste mõtteid.
Näiteid
* Esimene lumi toob mulle alati meelde jõulud, jõulud aga tulevad jällegi üksikud. Igal muul ajal olen harjunud toime tulema sellega, et olen üksik ja ei saa oma elu kellegagi jagada, aga jõulueelne aeg ja pühad ise panevad alati mõtlema, kas minu elul ongi mingit mõtet, kui pole kedagi kellega seda jagada.
* Mees oli nõutu. Ta oli harjunud oma pereprobleemidega toime tulema, nii nagu enamik mehi. Esmalt eitas ta probleemi nii kaua, kui võimalik, ja siis püüdis teenida piisavalt raha, et teistel perelistel oleks võimalik asja lahendamisega tegelda. Nüüd oli tema jaoks midagi muutunud. Sünnitraumaga poeg, kellega tegelemine oli alati olnud ema asjaks, sai kahekümneseks. Kuidagimoodi pidi hakkama korraldama tema iseseisvat elu. Ja korraga tundis mees, et ta ei taha asjadel lasta vanamoodi minna. Viimaks oli tal kõndiva rahakoti rollist villand saanud.
* Kui ma noor olin, oli mul mees, kodu, töö, lapsed. Siis suri mees, lapsed kasvasid suureks. Hiljem tulid lapselapsed. Kogu aeg oli minu ümber elu ja askeldamist, mul oli alati midagi teha ning alati midagi anda ja jagada. Nüüd ma enam ei jaksa ja mind pole enam kellelegi vaja.
* Vähidiagnoosiga naise tütar: "Ma tundsin, et pean olema väga tugev, et oma emale selles kriisiolukorras toeks olla, ma pidin sellega toime tulema ... Ja ma teadsin, et kui ma hakkan rääkima tema haiguse võimalikest tagajärgedest, siis võin nutma hakata ja ta tunneb ennast veelgi kehvemini. Seetõttu tekkis meie vahele nagu sein. Ühel päeval ütles ema: "Sa mõtled, et ma hakkan surema, eks ole?" Puhkesime mõlemad nutma. Paari hetkega lagunes sein meie vahelt ja pärast seda juhtus, et mõnikord toetas tema mind ja mõnikord hoidsin mina teda ülal. Aga me kandsime seda koos."
Allikad: Kadri Ugur "Ringist välja", Marion Stroud "Vähiabi"
Kuulamissoovitused hingehoius
Hingehoius on kuulamine ühtaegu lihtne ja samas keeruline toiming - vahend ja kanal, mille kaudu toimub abistamine. Kuulamisest algabki hingehoid. Osavõtlik, empaatiline, tähelepanelik ja aktiivne kuulamine võib abivajaja koormat tublisti kergendada. Kuulamisoskust on võimalik arendada ning oluliseks kogemuseks on see, kas sind ennast on kuulatud ja ära kuulatud.
- Kuula teadlikult. Ole täielikult pühendunud teisele inimesele. Kuulamine tähendab seda, et oleme lähedal.
- Anna mõista, et ta on sulle tähtis. Ole tema suhtes lugupidav.
- Anna kogu oma tähelepanu abivajajale, võta vastu kogu sõnum.
- Näita oma tähelepanu silmsideme, noogutuste ja ettepoole nõjatumisega - su kehakeel on mitteverbaalseks vastuseks.
- Pea meeles, et inimene ei räägi sulle midagi juhuslikult. Igal asjal on oma tähendus.
- Pea tähtsaks kõike, mida inimene räägib - see kõik on tema jaoks oluline.
- Räägib kogu inimese olemus, ka ümbrus.
- Ära katkesta teise inimese mõttekäiku, hakates rääkima oma asjadest (näiteks omaenda sarnastest probleemidest). Hoidu olemast hinnanguline.
- Ära liiga palju küsi ning jäta kõrvale oma uudishimu! Räägi inimesega ainult sellest, millest ta ise tahab vabatahtlikult rääkida. Sa ei koosta tema elukäigu kronoloogiat.
- Ära tungi vägisi inimese sisemusse, kuid ära jää ka liiga kaugele.
- Ära kohku millegi eest, mida sulle räägitakse.
- Ela kaasa teise inimese tunnetele.
- Ära karda vaikust ning pane tähele ka sõnatut teadet. Ära täida vaikust omapoolse kõnelemisega. Anna ruumi mõtiskluseks.
- Mõtle järele, millised tagajärjed võivad olla sellel, kui ütled välja oma arvamuse.
- Ära lohuta alusetult. Pole vaja rääkida sõnu, mida ise ka ei usu. Avameelsus on parim lohutus.
- Ära mõtle kuulamise ajal sellest, mida tarka sul nüüd selle jutu peale kosta oleks. Ära tee läbematuid ja kiirustavaid järeldusi ega oletusi öeldava kohta.
- Pahasel inimesel tuleb lasta oma pahameel välja valada. Ole nagu prügikorv, kuid ära unusta pärast seda tühjendamast. Tunnete väljaelamine on kergendav, kuid viha ja pahameele vastuvõtmine ei ole lihtne. Siin tuleb olla kas "patuoinas" või "nutumüür".
- Inimest tuleb toetada, kuid talle peab jääma vaba valik teha ise otsus.
- Ja vältimatult tuleb meeles pidada, et hingehoius kuuldu ei ole kuulujutt, seda ei tohi ka mitte vihjamisi edasi rääkida.
Oluline on mitte ainult kuulata, mida räägitakse, vaid kuulata ka seda, mida antud jutuga öelda tahetakse - mis sõnumit edastatakse.
Kõik me pole hingehoidjad, kuid hingehoidlik lähenemine teisele inimesele ja vastav hoiak on igaühele vajalikud.
Usaldus on sild, mis ühendab üht inimest teisega. Kui usaldus on purunenud, tähendab see eraldumist teistest inimestest, tervest inimkonnast.
