ETA surm
"Osa inimesi on täitsa nälgas," ütleb ETA peatoimetaja kohusetäitja Kerttu Pass vaoshoitud vihaga. Tunded Eesti Teadeteagentuuri tagasihoidlikes bürooruumides Tondil on kuumaks köetud. Alatasa viibivad palgapäevad pole töötajatele enam ammu üllatus, suur mure lahvatas aga jaanuari algul, kui ETA 40 töötajat said detsembrikuu tasust kätte vaid umbes poole. Nüüd on ETA rahva töökuulutusi täis terve CV Online.
ETA toimetajad ja reporterid on terve jaanuarikuu kohusetundlikult tööl käinud. "Et meid ei saaks tööluusi pärast vallandada," ütleb Pass. Veebruarikuist palgapäeva ei oota aga keegi neist pikisilmi, sest raha pole niikuinii loota. Seda isegi enam ei lubata. Nüüd lubatakse ainult pankrotti.
Allakäigu lugu
Korra on ETA juba pankrotis olnud. ETA allakäigu alguseks võib lugeda 1995. aastat, kui suure hurraaga kokku kutsutud erastamisprotsess jäi toppama. Erastamise töörühma juhtinud Tarmu Tammerk mäletab seda kui vaevarikast ja pikka protsessi, mille kestel tehti valitsusele palju ettepanekuid ja soovitusi. Ükski neist ei läinud aga läbi ja erastamine jäi venima.
Vahepeal üritas Tiit Vähi peaministrina ETAst poliitagentuuri luua. Kui see ebaõnnestus, lõid riigijuhid ETA tegemistele käega ja kahjumit tootev agentuur jäeti saatuse hooleks. ETA arendusjuht Tarmo Hellat teab rääkida, et 1999. aastal käis rahandusministeeriumi alluvusse kuuluva asutuse aastaaruande tulemuse kinnitamisel suur boss, minister Siim Kallas ise. Kahjuminumbrid olid paberil mustvalgel kirjas, Kallas löönud aga käega: laske edasi! 1999. aastal tootis ETA neljamiljonilise käibe juures 10 miljonit krooni kahjumit.
2000. aasta alguses ETA lõpuks erastati firmale nimega Rose Marketing. Projektijuhiks kutsutud Jaano-Martin Otsa sõnul lubati selle omanikule, tema vennale Peeter-Erik Otsale, et erastamise käigus kirjutatakse korstnasse ka kolossaalne neljamiljoniline intressivõlg maksuametile. Kas selline kokkulepe ka tegelikult oli, ei mäleta enam keegi. Igatahes jäi võlg alles. Juba juunis otustas Rose Marketing firma likvideerida, septembris kuulutati välja ETA pankrot.
Töötajad ütlevad nüüd, et ka neil rasketel aegadel ei jäänud keegi kordagi palgata. Agentuuri võttis üle Läti investoritele kuuluv operaatorfirma ETA Interactive ja palk hakkas jooksma lihtsalt teisest kaukast.
Müstilised omanikud
Pärast seda on omanikud aga veel korra vahetunud (väidetavalt on need nüüd mingid müstilised Läti investeerimispangad) ja ajakirjanikud ei tea enam üldse, kelle poole rusikaid viibutada. "Nad on siin majandanud ilma, et oleks kordagi huvi tundnud, mis toimub," ütleb arendusjuht Hellat. "Kogu aeg süstisid raha. Nüüd lõpetasid. Sai kõrini."
Tõepoolest - kuigi väidetavalt on Läti omanikud korra-paar Eestis olukorda kaemas käinud, väidavad ajakirjanikud, et pole neid näinudki. Peremehe huvipuudusest annab märku ka tõsiasi, et agentuuril pole isegi peatoimetajat - Kerttu Pass on vaid toimetuse töötajate hulgast valitud kohusetäitja. Jaanuari algul öeldi Passile ja tema alluvatele, et omanikud on projektis pettunud ja pole enam ETAst huvitatud.
"Ma tahaksin neilt lätlastelt küsida, mida nad endast õige arvavad, et palka ei maksa," ütleb toimetaja Manona Visnapuu, kes on praegu elanud isa ja abikaasa toel. Aga küsida Visnapuu ei saa. Ta võib parimal juhul pöörduda juhataja Tiit Lõhmuse poole, kelle lätlased on määranud suuvoodriks.
"Nad palusid, et mina neid esindaksin," ütleb Lõhmus ka Ekspressile ega avalda omanike kohta mingit infot. "Mina olen siiski oma töötajatega samas paadis ja töötan praegu 24 tundi selle heaks, et olukord lahenduse saaks." Hinnanguid ja lubadusi ei julge Lõhmus ometi jagada. "Ma olen sellega arvestanud, et mina olen see piksevarras, kelle peale töötajad on vihased. Õigustatult on."
BNSi vandenõu?
Mornis olukorras arenevad ka omad vandenõuteooriad. "BNS on oma tahtmise saanud," vihjavad mõned. Kõneldakse omanike kokkumängust konkurendiga, ETA kliendilepingute saladuslikust sattumisest vaenlase kantsi.
BNS Eesti tegevjuht Oleg Arlamov peab seda jaburuseks. "Kui öeldakse, et meie oleme süüdi ETA pankrotis, siis võiks meid ju ka sama hästi süüdistada printsess Diana surmas!" Inimlikult saab ta aga palgata jäänud inimeste kibedusest aru ega imesta eriti, et need näevad oma hädade peapõhjusena just BNSi – oli ju ETA enne BNSi tulekut 1990. aastal suur ja võimas agentuur: neil oli hästi toimiv fotoosakond, põhjalik arhiiv, raamatukogu,140pealine töötajaskond.
Konkurendi tulekuga läks aga ETA-l jalgealune tuliseks. BNS lendas peale uue ja värske hooga, ETA hoidis oma positsioonist kinni, rõhudes stabiilsusele ja põhjalikkusele. Ometi oli sellest vähe kasu. Jaano-Martin Ots: "BNS lõi uuenduste, kiiruse, agressiivsusega. ETA võis küll olla põhjalik ja hea, aga sellal kui meie ketrasime faksi, tõi BNS välja online-uudised."
BNSi toimetaja Ainar Ruussaar ei hinda aga eriti kõrgelt ka ETA ajakirjanduslikku taset. "Nad ise ei tootnud enam midagi - kirjutati ümber pressiteateid. Aga kui sureb ajakirjandus, sureb ka väljaanne."
Tõusu- ja mõõnaperioodid ETAs vaheldusid, vähehaaval võitles ETA oma niši kohalike uudiste ja korralike kultuurisõnumite kajastamisel tagasi, see aitas mõlemas uudisteagentuuris hoida head konkurentsi, meenutab Tarmu Tammerk. Pärast pankrotti olid ETA kliendid aga läinud ning uute omanike palgatud juhataja Lõhmusel tuli kulutada palju lävepakke, enne kui osagi neist tagasi võideti. BNSi turuosa oli kasvanud mitmekordseks. Endisest võimsast ETAst oli järel ainult hall vari.
Nüüd on seegi hääbumas.
Kommunismi ja kodanluse häälekandja
ETA loodi 29. novembril 1918 Narvas Eesti Töörahva Kommuuni välja kuulutamisel nime all ESTA. Kommuuni eesotsas seisnud Jaan Anvelti ja Hans Pöögelmanni idee läbi sündinud agentuuri funktsioon oli levitada punapropagandat Ajutise Walitsuse juhitavas noorukeses kodanlikus Eesti Wabariigis.
Esimene ESTA juhataja oli Viktor Kingissepa naine Elsa. Ametis oli tookord 2-3 korrespondenti, peakorter paiknes algul Narvas, hiljem koliti Pihkvasse, Luugasse, Staraja Russasse.
ESTA-l oma sidekanaleid ei olnud. Rubriikide "Punaselt väerinnalt" ja "Orjastatud Eestist" uudiseid edastati raudteetelegraafi või käsiposti teel.
Maikuus 1919 ESTA suleti. 1920 avas see jälle uksed, nüüd juba kodanliku vabariigi agentuurina. Enamik ETA aktsiatest kuulus riigile, väikest osa kamandasid ka suurfirmad ja ärimehed. Agentuuri koosseis oli majandusministeeriumi palgal.
Ka vabariigi päevil oli ETA-l majandusraskusi - eriti suureks paisus kahjum 1924. aastal. Aktsionäride sissemaksete suurendamisest suudeti siiski puudujääk katta ja 1931. aastal teeniti juba 115 krooni kasumit.
Sõjaeelsetel aastatel kasutas ETA kõige moodsamat tolleaegset tehnikat. Info vastuvõtmisel olid käigus 1932. aastal kasutusele võetud raadiovastuvõtjate juurde kuuluvad Hell-süsteemi automaatkirjutajad.
Pärast sõda jätkas ETA tööd juba ENSV Ministrite Nõukogu agentuurina. 50ndatel võeti kasutusele teletaibid, töö nendega jätkus vahelduva eduga kuni 90ndate aastateni. Infovahetuseks kasutati palju ka telefoni, hiljem juba ka fakse.
Allikas: "ETA: Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Eesti Telegraafi Agentuur", Tallinn 1978
"ETA: kogumik materjale informatsiooniagentuuri 70. aastapäevaks", Tallinn 1988
