d

VAATA GRAAFIKUT

Eelmise nädala hakul üllatas kaitseministeeriumi kantsler Mikk Marran Roostal järjekordseid kõrgemaid riigikaitsekursuseid avades avaldusega, mis puudutas Venemaa sõjalise kohaloleku suurenemist Läänemere piirkonnas ning sellega kaasnevat vajadust Eesti luure- ja eelhoiatusvõime parandamise järele.

Ootamatult jõulises avalduses teatas Marran, et Eesti on koos liitlastega Venemaa sõjalise kohaloleku suurenemisest teadlik ja arvestab seda oma kaitseplaneerimises. „Jälgime ka edaspidi tähelepanelikult oma naabruses toimuvat, oleme jätkuvalt rahvusvahelisel areenil aktiivsed, konsulteerime oma liitlastega ning jätkame oma luure- ja eelhoiatusvõime arendamist,” lausus ta. Ehkki selline sõnavõtt ja selle ajastus tekitas rohkelt küsimusi, keeldus kaitseministeerium teemat lähemalt kommenteerimast.

Eesti Päevalehe käsutuses on aga kaitseringkondades leviv ametisiseseks kasutamiseks mõeldud dokument, mis toob esile mitu konkreetset murekohta. 2009. aastal suurendati Leningradi sõjaväeringkonna lahinguüksuste koosseisu 16 535-lt mehelt 25 704-le ja formeeriti Narva jõest mõne sõidutunni kaugusel Vladimirski Lageris 25. motolaskur-brigaad. Juba enne seda olid Eesti lähistel Pihkva 76. ründedessantdiviis, Pihkva 2. spetsnaz’i brigaad ja Luga 9. suurtükiväe brigaad. Neist üksustest saab kiiresti luua väga tõsise löögijõu.

Nüüd on Luga 26. raketibrigaad ümber relvastatud Iskander-M-i rakettidega, mille kuni 500 kilomeetrini ulatuv laskekaugus katab suure osa Eesti territooriumist. Tihenevad õhudessantvägede õppused, kusjuures Eesti lähedal käivad järjest tihedamini ka kaugemate ehk Tula ja Ivanovo dessantdiviiside allüksused. Sagenenud on Vene õhujõudude luurelennud, pommituslennukid on sel aastal teinud demonstratiivseid lende. Viimase kahe aasta jooksul on märgatud Vene õhujõudude otseseid õppusi Eesti ja Läti suunal. Ka Kaliningradis asuvas 336. merejalaväebrigaadis suurendati isikkoosseisu märkimisväärselt –1227 mehelt 2700-le.

Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse nooremteadur Kaarel Kaas kommenteeris Vene vägede tugevdamist Eesti piiri taga, et kuigi Venemaa on teatud määral suurendanud Balti riikide vastas olevaid sõjalisi võimeid, pole muutus siiski suur ja selle pärast ei ole põhjust paanikasse sattuda. „Kui Pihkva dessantdiviis saab 50 soomukit juurde, vaadatakse seda Eesti avalikkuses tihti kui surmaohtu,” lausus Kaas.

Strateegiliselt muret tekitav muutus on Iskanderi rakettide paigutamine Eesti lähedale Lugasse, ent sellest veelgi olulisem on nende paigutamine Kaliningradi oblastisse. Kui Iskanderitele lisada samuti Kaliningradi viidav väga võimekas S-400 õhutõrjesüsteem, suudab Venemaa tekitada sellega nii Balti riikide kui ka Poola kohale kilbi, mida saab kasutada, et hirmutada NATO riike võimaliku sõja korral Balti riikide kaitseks sekkumast.

Maaväge on küllaltki vähe

Lugas paikneb 12 Iskanderi laskeseadeldist, igaühel kaks raketti kuni pooletonnise lõhkepeaga. Kaasi hinnangul on Iskanderite peamiseks sihtmärgiks võimaliku sõja korral Eestis Tallinna, Ämari ja Tartu lennuväli ning suuremad sadamad, mida liitlased saaksid kasutada abivägede siia toomiseks. Lennukitega oleks küll võimalik maanduda ka maanteedele ja lagedatele platsidele ning laevad saaks kasutada ka väiksemaid sadamaid ja tuua varustust kas või tühjale kaldale, aga see teeks protsessi pikemaks ja keerulisemaks.

Kui Iskander ja S-400 loovad Balti riikide kohale üsna võimeka kupli, siis selle kupli all olevate maavägedega on venelastel natuke kehvemad lood. Narva jõest mõne sõidutunni kaugusele Vladimirski Lagerisse on küll kolme aasta eest rajatud motolaskurbrigaad, aga kaitseliidu peastaabi planeerimisjaoskonna juhataja erukolonel Hannes Toomsalu sõnul võtab tühja koha peale väeosa rajamine päris kaua aega ja Venemaa sõjaliste arenguplaanide täitmise venimine kas siis ressursside puudumise või kaadrikoosseisu stagneerunud mentaliteedi tõttu on selle kohta hea näide.

Nimelt oli Vladimirski Lageris vanasti üks tagalaväeosa ja selle asemele motolaskurbrigaadi loomine edeneb vaevaliselt. Kaasi sõnul oli see brigaad eelmisel aastal vaid osaliselt mehitatud: olemas oli küll kolm motolaskurpataljoni, aga toetusüksuseid mitte. Brigaadi relvastuses on roomikutel soomukid MT-LB, mille soomuskaitse on nõrk ja mis ei sobi lahingus osalemiseks. Tanke pole, mistõttu lahingusse peaksid brigaadi võitlejad minema jalastunult, ilma soomusvägede toetuseta.

Nii Vladimirski Lageri kui ka Pihkvas asuva 76. dessantdiviisi ja spetsnaz’i brigaadi puhul tuleb Kaasi sõnul arvestada, et nende koosseisus on umbes kaks kolmandikku ajateenijaid, keda võetakse vastu kaks korda aastas. See tähendab, et peaaegu pool nende väeosade meestest on kogu aeg oma väljaõppetsükli esimeses pooles.

Kaasi teada soovib Venemaa sõjaline juhtkond, et väeosade koosseisust umbes kolmandiku moodustavaid elukutselisi sõdureid kasutataks ajateenijatega läbisegi keerulisemate ülesannete täitmiseks, aga reaalsus on väeosades selline, et mingigi võitlusvõimelise üksuse loomiseks panevad õhudessantväeosade ülemad elukutselised võitlejad ühte allüksusesse.

Pihkvas asuvad üksused on Eesti julgeoleku jaoks ebameeldivad, aga nad on seal kogu aeg olnud ja seega ei ole Kaasi sõnul tegu mingi muutusega.

Üllatusrünnaku tõenäolisus

Kui Venemaa president Vladimir Putin küsib oma sõjaväelastelt, mida nad Balti riikide ja NATO vastu suudavad, siis mida talle vastatakse?

Üks kõige ebameeldivam stsenaarium on kolme Balti riigi ootamatu vallutamine üllatusrünnakuga, mida on pidanud täiesti võimalikuks mitmed analüütikud, neist ühe viimasena Rootsi kindralmajor Karlis Neretnieks, kes hindas, et Balti riikide täielik okupeerimine võiks võtta Venemaal kuni nädala.

Nii Kaas kui ka Toomsalu pidasid aga kõigi kolme Balti riigi edukat üllatusrünnakuga vallutamist ebatõenäoliseks ja vaid ühe riigi vallutamine on Toomsalu arvates mõttetu.

Venemaa viimase 20 aasta suurimad sõjad olid Tšetšeenias. Kolm Balti riiki on Tšetšeeniast aga kümme korda suurema territooriumi ja kuus korda suurema rahvaarvuga. Kui võtta eeskujuks USA standardid, milles on ühe sõduri kohta arvestatud kuni sada tsiviilelanikku, tähendab see vajadust vähemalt
60 000-mehelise okupatsiooniväe järele. Seda väge tuleks Toomsalu sõnul üle Venemaa kokku koguda – see aga võtab aega ja jääb silma, võimaldades NATO-l ja Balti riikidel enda kaitsmiseks samme astuda. Eesti vahetus läheduses Venemaal on Kaasi hinnangul vägesid, mida on võimalik kasutada minimaalse eelhoiatusajaga, umbes kuus kuni seitse pataljoni lahingugruppi ja kaks kuni neli roodu erivägesid.

Kui Neretnieks peab kaitseliitu peamiselt abistavaks organisatsiooniks, mis kõlbab vaid NATO baaside valvamiseks, siis eestlased on kaitseliidule palju suuremat rõhku pannud.

„Venelastel on alati küsimus, et mis see kaitseliit on,” lausus Toomsalu, kelle sõnul paneb kaitseliit Venemaad piisavalt muretsema, et selle vastu propagandat teha. „Kaitseliit on arvestatav jõud eelkõige seetõttu, et ta on hoomamatu,” selgitas Toomsalu. Seda isegi paljude Eesti ametnike jaoks.

Seetõttu on ka kaitseliidu vastu sõdimist raske planeerida. Kaitseliidu liigne formaliseerimine ja kaitseväelisele korrale allutamine üksnes vähendaks selle tugevuseks olevat määramatust.

Ida-Viru stsenaarium

Palju rohkem muret tekitab Eestist ühe tüki hõivamise võimalus, mida võib nimetada Ida-Viru stsenaariumiks. Kui Ida-Virumaal tekiksid majanduslikud või rahvuslikud rahutused, võib see anda Venemaale ettekäände sekkumiseks. Kolmest pataljonist piisaks Kaasi sõnul, et kiirelt hõivata kogu maakond ning panna Eesti ja kogu ülejäänud maailm sündinud fakti ette.

Seda stsenaariumi on Venemaal palju lihtsam ellu viia kui rünnakut kõigi Balti riikide vastu, aga selle rahvusvaheliseks õigustamiseks on enne vaja kas ära kasutada või tekitada Ida-Virumaal pingeid, mis annavad omakorda võimalikust ohust märku. Isegi piiratud sõjalisest operatsioonist peaks Eesti teada saama vähemalt 24 tundi enne rünnaku algust.

Infot saame nii Venemaa õhuruumis toimuvaid lende jälgides kui ka eeldatavalt Eesti piiri lähedal olevate Vene üksuste sidet jälgides. Kui Eesti lähedal läheb lennukitega tavalisest tihedamaks sagimiseks ja üksuste sidet jälgides on näha ebatavalist aktiivsust, siis on need ohumärgid, mida peaks arvestama. Seejärel peavad Eesti poliitikud võtma omakorda ette ennetavaid samme, näiteks Narva jõe sildade hõivamise takistamiseks.



LIITLASED

Kas meile tullakse appi?

Sellele küsimusele on keeruline vastata, aga Hannes Toomsalu sõnul eelistaks Venemaa pigem olukorda, kus lääneriikidega õnnestub saavutada mingi kokkulepe Balti riikide kaitseks mittesekkumise kohta või kus mõne muu kriisi tõttu on näiteks ameeriklased väga hõivatud.

Kui Eesti küsib NATO-lt abi, siis ei saa keegi takistada mõnda riiki, näiteks USA-d, talle abi andmast. Kuna aga eeldatavasti tahaks ka USA tegutseda NATO raames, siis võivad vaidlused NATO-s Balti riikide abistamise üle abi saamist venitada.

Venemaa võib tahta rünnata mõne piiritletud eesmärgi saavutamiseks, näiteks Balti riikide või NATO alandamiseks ja usaldusväärsuse kahandamiseks. Keeruliseks läheb Venemaal siis, kui Eesti valitsus otsustab vastuhakku jätkata hoolimata abi hilinemisest. „NATO-l on raske mitte toetada riiki, mis hakkab vastu,” lausus Kaarel Kaas.