Lasse Lehis (Peeter Langovits / Postimees / Scanpix) ---

Olukord, kus inimestelt aasta jooksul kokku kogutud tulumaks ühe suure maksena tagastatakse, ei ole normaalne. Juhul, kui maksuseadust muudetakse, tuleks ühe eesmärgina näha, et isiku maksukoormus jaguneks aasta peale ühtlaselt. Kui inimene saab võimaluse aasta otsa tagastust koguda, siis ta võtabki seda lõpuks kui kingitust ega saa enam aru, mille eest see soodustus talle antud on.

Lähtudes eeldusest, et kõik maha­arvamised säilivad senisel kujul, saab tulumaksukoormust ajaliselt ühtlustada vaid tulumaksu kinnipidamise reeglite muutmise kaudu.

Täiendav mahaarvamine laste eest on lihtsalt rahasse ümber arvutatav (27 000 x 0,21) – 5670 krooni aastas ehk 472,50 kr kuus ühe lapse kohta. Ma ei näe mingit takistust, miks ei võiks selle võrra lihtsalt suurendada lapsetoetust. Sellega oleks ka toetus kättesaadav neile lapsevanematele, kellel maksustatavat tulu piisavalt ei ole ja kes toetust kõige enam vajaksid. Teine võimalus on asendada tulust 27 000 krooni mahaarvamine tulumaksust 5670 krooni mahaarvamisega. Ka sel juhul saaksid tulumaksu tagastust ka need inimesed, kellel piisavalt tulu ei ole.

Kui lastega seotud soodustus jääb siiski tulumaksusüsteemi osaks, siis tuleks anda tööandjatele õigus ka seda soodustust igakuiselt arvestada – selleks ei ole vaja muud, kui töötaja peab esitama tööandjale avalduse ja lisama tõendi laste arvu ja lapsetoetuse saamise kohta.

Teiste mahaarvamiste puhul võiks lubada tööandjatel neid jooksvalt arvestada. Selle teostus on veidi keerulisem, sest kui laste puhul piisab laste arvu teadmisest, on eluasemelaenu intresside ja koolituskulude puhul vaja teada konkreetselt aasta jooksul tasutavat summat. Ülejäänud mahaarvamised, st annetused ja III sammas, moodustavad väikese osa ja muudatusi ei vaja.

Eelkõige eluasemelaenude puhul on teada, et see on pikaajaline väljaminek ja enam-vähem kõik, kes viimases tuludeklaratsioonis sellist mahaarvamist deklareerisid, teevad seda ka järgmisel aastal (tõsi küll, intressimäär muutub ja annuiteedi kohaselt tavaliselt laenumakse põhiosa ajapikku suureneb ja intressi osa väheneb). Seega on võimalik MTA tõendi või kinnitatud tuludeklaratsiooni alusel esitada tööandjale avaldus, paludes teha tulumaksust mahaarvamine iga kuu. Võib ju lubada ka jooksvalt arvestada mitte 100%, vaid näiteks 75% eelmise aasta mahaarvamisest. Nii saab inimene oma raha kohe kätte ja pole vaja muretseda selle pärast, et ta ei käi kord aastas saadava rahaga mõistlikult ümber.

Koolituskulude jooksva arvestuse süsteem oleks ilmselt keerukam ja selle võiks töösse võtta hiljem (näiteks koolitusasutus esitab iga kuu elektroonilised teatised MTA-le ja see edastab pärast andmete kontrollimist need tööandjatele, kes vastava isikukoodiga isiku eest makse deklareerivad). Kuna lõplik arvestus tehakse nii või teisiti tuludeklaratsioonis, ei pea ka jooksev arvestus peensusteni lihvitult täpne olema. Oluline, et ei mindaks teise äärmusse, kus jooksvalt arvestatakse kulusid liiga palju ja inimene peab pärast tulumaksu juurde maksma.

Tööandjad ei pruugi täiendava halduskoormusega nõus olla, kuid piisab sellest, et seadus annaks tööandjale vastava õiguse. Kes peab võimalikuks, see rakendab, kes ei pea, see ei rakenda.

Maksuametile tähendab see alguses natuke lisatööd, tuleb deklaratsioonivorme täiendada ja muuta omavalitsustega toimuvaid arveldusi, kuid selle nad võidavad kuhjaga tagasi, sest tuludeklaratsioonide esitamise ajal ei pea enam nii suures mahus tegema kontrollitööd nii lühikese ajaga ja inimesed ei ole nii närvilised oma “tulumaks tagasi viie päevaga” ootuses.

Autor on Eesti Maksumaksja Liidu juht