Liisinguühingute Liidu tegevdirektori Reet Hääle (51) pisikesest kontorist Rotermanni kvartalis avaneb oivaline vaade igasse ilmakaarde. Lift on privaatne – keegi teine sellega samale korrusele ei sõida –, ultramoodsas töötoas pole ühtki kolleegi. Ja siiski on Hääl töötanud meeste keskel kogu oma elu – spordi-, finants-, tootmis- ja reklaamisektoris. 99% ajast on ta ümber olnud mehed.

Häälele tundub, et hiljuti justiitsminister Reinsalu vastase petitsiooni organiseerinud ei saa meestest aru. Ega naistest. Või soorollidest üleüldises mõttes.

Järgnev intervjuu ei kajasta end feministiks pidava ajakirjaniku vaateid, seksuaalselt laetud detailide kirjeldamiseks on väljastatud ühekordne litsents. Kuid lihtsalt võimatu on mööda vaadata taljesseliibuvaist mustadest nahkpükstest, mida pr Hääl sel tööpäeval seljas kannab. Sellest, kuidas pikad mustad saapad läbi õhu sahisevad, kui jalg üle põlve lendab.

Intervjuu andmise tagamaadest

„Mu emapoolne suguvõsa on Käsmust pärit ja seal käime ikka kirikus, kuigi ma otseselt usklik ei ole. Kirikus on noor – noh, minuvanune, noor kirikumeeste keskmisega võrreldes – kirikuõpetaja ja ta ütles ükskord kantslist maha sellise lause, et tihti mõtleme sellele, mida oleme teinud, aga peaksime mõtlema ka sellele, mida oleme tegemata jätnud.

Minu jaoks on see Reinsalu teema viimane piisk, sest nagu massipsühhoosi poole kaldub juba asi. Jääb mulje, justkui naiste arvamus olekski ainult selle kamba arvamus. Aga ei ole. On ka teistsuguse arvamusega naisi, kellel lihtsalt valdavalt ei ole aega intervjuusid anda.

Siin me istume täna tund aega, ma arvan. Aga see aeg tuleb kuskilt leida.

Eks ma saan hiljem igast asendist, aga olgu. Las siis tambivad mind.“

Sõbrannade konsensusest kambaka osas

„Ma ütlen täiesti ausalt, et mul pole ühtegi südamesõbrannat. Sellist sõbrannatamist, et käin õhtuti ja lihtsalt s õ b r a n n a t a n (Reeda suu kõverdub siinkohal veidi), ei ole mu elus. On küll väga suur seltskond sõbrannasid, kellega ma sporti koos teen, ja ka tutvusringkonnas on palju sõbrannasid ja k õ i k, kellega ma olen arutanud seda asja, on ühte meelt, et kanakarja kambakate tegemine on läinud üle võlli! Ma pole rääkinud kellegagi, kes mõtleks teisiti.

Ma mõtlen, et teatud naised on viimaks hakanud mõistma, et võrdsus meestega pole võimalik. Ja muutnud seetõttu taktikat: teeme kambaka ja tambime kuked nii madalaks, et oleme ikkagi nendega võrdsed ühel hetkel."

Olete te feminist?

„(Reet tundub kohkunud) Ei, kindlasti mitte! Jumal hoidku selle eest!

Mina oleks igal juhul sellise multifunktsionaalse ühiskonna poolt, et üks ei tohi teise üle domineerida.“

Teile tundub, et naised domineerivad meeste üle?

„Jah, pikapeale hakkab tunduma küll sedamoodi.

Tänapäeva ühiskonnas on see retoorika, et emaksolemine on nagu veskikivi naiste kaelas ja takistus nende tohutule karjäärile, aga tegelikult naistel on valik: kas olla ema ja koduperenaine või karjäärinaine ja üldse lapsi mitte muretseda – või siis teha seda kõike koos.

Minu positsioon on, et hoopis mehed on ahistatud, sest meestel pole valikut. Mehed ei saa sünnitada ja emaks hakata.“

Sellest, milles naised head on

„Teate, mitmendal kohal on Forbesi tabelis rikkuse järgi maailma esimene self-made-women? Pakkuge!“

Kaheksateistkümnendal?

„(Rõhuga) Saja kaheksakümne kuuendal! Hiinlanna, teeb mobiiliklaase. Enne teda on kõik naised kas päranduse, abielulahutuse või kinkimise teel saanud oma varandused.

"Kui ta oleks vedanud mind külmkappide taha – üritanud vedada –, siis ma oleks lükanud ta basseini ja istunud, jalg üle põlve, baarileti äärde ning tellinud uue džinn-tooniku. Ja vaadanud, kuidas ta sealt basseinist välja ronib."

Me lihtsalt ei saa vägisi panna naisi ja mehi ühele pulgale, me ei saa. Kui võtame maailma maalikunstnikud või heliloojad, siis mida me näeme? Ainult meeste nimed ongi!

Mehed on riskialtimad, mehed on julgemad, mehed on otsustuskindlamad.

Ja naised on... noh, nagu me bioloogiliselt oleme.

Naised on koduhoidjad. Naised on ülihead keskastmejuhid, kordades paremad kui mehed, sest nad viitsivad tegeleda ka pisiasjadega. Empaatiavõime on hoopis parem kui meestel. Kui keraamikatehasesse läks vaja laohoidjat, siis laohoidjatööks oli naine alati parem valik.

Aga kui me lülitaks mehed naistega tasa, siis, ma väidan, ühiskonna areng jääks seisma. Sest mehed julgevad riskida. Ja neid ka feilib miljoneid - aga sellest ei saa me kunagi teada, sest nad ei presenteeri seda.

Kui palju on Eestis self-made naisi? Ühe käe sõrmedel loeb üles võib-olla.“

Äkki on palju naisi seepärast nurjunud, et neid pole tõsiselt võetud?

„Äkki on, ma ei tea. (Reet ei paista seda väga uskuvat) Eestis ei jää küll soo pärast kellelegi pangalaen andmata, kui hea äriplaan on!“

Kuidas teie ise nii palju saavutanud olete, kui meestel on läbilöömiseks paremad eeldused?

„Ma ei tea. Kaks last, kaks töökohta, sport, õpingud – öösel tegin kursusetöid. Ju ma siis tahtsin seda kõike nii hirmsasti.

Ja ei ole ma midagi nii palju saavutanud. Mu mees (Heiti Hääl – Toim.) on kindlasti rohkem saavutanud kui mina.

Jah, ma olen ka eraettevõtja, aga praegu te räägite minuga kui palgatöölisega.“

Millega teie eraettevõte tegeleb?

„Laevandusega, paadindusega. Purjekate ehitamisega.“

Teile meeldib endale ka purjetada?

„Jah, on Atlandi ookeani ületatud, on Vaikset ookeani ületatud – aga mina ja mehed, jälle. Üksi ma ei lähe merele! Ma ei ole kaptenipabereidki endale teinud, põhimõtteliselt, kuigi mehel on, ja lastel.“

Kersti Kaljulaidist ja Ojasoole andestamisest

„Ma olen koos Kersti Kaljulaidiga magistrit õppinud Tartu ülikoolis 2000ndate alguses. Väga kihvt naine, viis alati oma väga keerulised majandusarvutuste tööd esimesena ära, pea töötas tal nagu koorelahutaja. Tol ajal oli ta väga mustvalge inimene veel, aga kui ma praegu vaatan, kui palju ta seal Euroopas edasi on arenenud... lihtsalt supervõrdes on kõik. Väga kihvt president ja ma arvan, et Exceli tabelit jagab ta ikka sama hästi.“

Kui nüüd mõelda, et kuskil on inimesi – ja küllap kuskil on –, kes väljendaks mis-mõttes-on naine-riigipeaks suhtumist, siis see ju vihastaks teid?

„Ei... Ma arvan, et igal inimesel on...“
Reet Hääl intervjuu
Reet Hääl intervjuu Andres Putting

Aga te ju ise kinnitate, et ta sobib sellele kohale nii hästi. Kui mõelda, et kellelgi oleks eelarvamusi tema suhtes puhtalt seepärast, et tegemist on bioloogiliselt naisega?

„(Hõredalt) Jah, see võib-olla oleks taunitav. Pigem siis õpi tundma teda.“

Te seega nõustuste, et soopõhiste üldistuse tegemine on vale?

„Ma arvan, et on naisi, kes saavad igasuguste asjadega hakkama.“

Kui presidendi kantselei otsustaks, et Ojasood siiski ei saa kaasata vabariigi aastapäeva tähistamisse, siis kuidas te reageeriksite?

„(Hoobilt) Mu meelest oleks see väga vale otsus!

See Ojasoo asi on ju lahendatud ja kui mõnele asjale on lahendus tekkinud, siis nii see on ja lepime sellega.

Aga miskipärast Eestis viimasel ajal kogu aeg tuhnitakse minevikus, tuleviku peale inimesed nagu ei mõtleks üldse. No proovime (hääl on korraga peaaegu paluv) elada tulevikus ja positiivselt.

Ma kujutan ette, et kui Taavi Rõivas hakkab kuhugi jälle kandideerima, küll siis kraabitakse ka külmkapiasi üles kohe. Ma ei saa lihtsalt aru sellest.“

Veidike Taavi Rõivase „juhtumist“

„Ausalt öeldes, kruttima hakkaski mul juba selle Rõivase keissi ajal. Siis, kui ta ütles „Ringvaates“, et astub peaministri kohalt tagasi. Ma mõtlesin: „Mida!? Kas ma kuulsin õieti!??“

Mitte peaministri. Riigikogu aseesimehe...

„(Häirimatult) Jah, vabandust. Ma mõtlesin, et kas ma kuulsin õ i e t i. (Reet peab kandva pausi.)

Ma rõhuks nüüd oma elu- ja töökogemusele, olles kolmekümne aasta jooksul käinud väga-väga palju kordi komandeeringutes. K u i palju olen ma näinud seda, kuidas naised ise hakkavad lobby-baaris või ööklubis meestega tekiila-shot’e võidu jooma ja kuidas siis riputakse meeste pintsakurevääri küljes ja kuidas lõpuks on nutune nägu, et oi, toakaart on kadunud. Palju olen ma seda kõrvalt näinud! Aga ükski mees pole kunagi kurtnud, et teda on ahistatud ja pintsak praktiliselt ribadeks tõmmatud.

"Naised on ülihead keskastmejuhid, kordades paremad kui mehed, sest nad viitsivad tegeleda ka pisiasjadega. "

Mehed ei julgegi öelda seda.

Ka minuga on elus juhtunud, et võetakse küünarnukist kinni ja öeldakse (hääletoon muutub magusaks): „Lähme parem sööme kahekesi õhtust!“

Aga mina ütlen: „Ei, tänan, ma suhtlen siin selle seltskonnaga, kellega ma tahan!“

See e i o l e teema. Kui sa ütled „EI“, siis seda ka võetakse kui eid.“ Kui vaja, siis rabad küünarnuki ära toekast peost: „Man, behave yourself!“

Kuidas teie oleksite lahendanud olukorra Malaisia katusebaaris?

„Püha jumal – kaks täiskasvanud inimest on tantsupõrandal. Kui ühele ei meedi teise tantsustiil, siis pöörad selja ja lähed minema! Ongi kõik.

Ja kui ta oleks vedanud mind külmkappide taha – üritanud vedada –, siis ma oleks lükanud ta basseini ja istunud, jalg üle põlve, baarileti äärde ning tellinud uue gin&tonic’u. Ja vaadanud, kuidas ta sealt basseinist välja ronib.

See oleks see, kuidas mina oleks selle asja lahendanud. Mingit variantigi poleks olnud.“

Käte ümberpanekust

„Mina ei nimetaks käe ümberpanemist üldse ahistamiseks. Mina olen Nõukogude aja inimene ja ma ei kujuta ette, et kuidas see flirt siis üldse käib, kui meesterahvas nagu ei üritagi kätt ümber panna.

Mina olen abielus õnneks ja järgmist meest ei otsi, aga ma ei kujuta ette, mis see näiteks noortele tähendab. Äkki ei julgetagi enam läheneda? Tegelikult tänapäeval juba ongi muutused toimunud, tütarlapsed ongi väga agressiivsed ise. Ega siis meie ajal ei tulnud keegi selle pealegi, et võid ise meesterahvale helistada ja ta välja kutsuda.

Ja naistele ma ütleks veel, et kui teil on see mure [et käsi kiputakse ümber panema], siis olge rahulikud. See läheb üle. Kui saate vanemaks, siis ühel hetkel te enam ei mäletagi, et teile kunagi käsi ümber pandi.“

Millal see juhtub?

„Heh-heh-eh... (Reeda naer on elurõõmus ja puksuv, otsekui kihutaks saanike alla künklikust mäest). No ma ei tea. Ma ikka loodan veel.“

Palgalõhest pühas erasektoris ja flirdist töökohal

„Ma arvan, et keegi ei ole uurinud, kui paljud naised on nõus sellega, et neile veidi vähem makstakse, kui nad saavad vastu veidi vabama graafiku ja võimaluse teha näiteks reedel kodus tööd. Seda ei ole mitte keegi uurinud, aga tegelikult selliseid naisi on päris palju.

Kui ma olin tööl keraamikatehases, siis tahtsin minna üle brigaaditöövõtule, aga m i t t e ü k s naine polnud nõus brigadiriks hakkama. Nad oleks võitnud juurde kolmandiku palka või isegi rohkem, aga oleks olnud vastutus ja fikseeritud tööaeg. K õ i k naised loobusid sellest.“

Kas palgad peaks olema avalikud?

„(Väga ruttu) Ei! Erasektori palgad ei peaks.“

Kas on õiglane, kui inimene, kes teeb sama tööd kui teised, kuid oskab ennast hästi presenteerida ja „hoida suhteid“, võib-olla koguni teha kahemõttelist nalja või minna tantsima ülemusega, saab suuremat palka kui ülejäänud?

„Siin ma löön jälle lahku erasektori ja avaliku sektori. Kui ülemusele meeldib väike flirt ja ta on seetõttu nõus maksma suuremat palka, siis... maksku. See on erasektor!

Erasektor laseb "lihtsalt ilusa" mitteprofi kiirelt lahti, kui tulemust ei ole.

Ja üldse, tohutult raske on hinnata. Kust läheb piir? Kust maalt ütleme, et flirdib, ning kust maalt on lihtsalt kihvti karismaga inimene?“

Õpetuseiva ahistamise vältimiseks (Hollywoodi näidete valguses)

„No mida ma oskan öelda... Kui keegi hotellituppa kutsub, siis peab küll kõigeks valmis olema. Mõtle see kõige hullem stsenaarium välja ja kui läheb paremini, siis on hästi läinud. Tegelt ka, noh.

Kui keegi ütleks m u l l e kui ärinaisele kell üksteist õhtul, et läheme nüüd lepingutingimusi arutama hotellituppa, siis... no tule taevas appi! Mida hotellitoas tehakse? Lepingutingimusi seal kindlasti ei arutata!

See on julmalt öeldud, aga kui sa nii rumal oled, siis ju sa oled selle ära teeninud!

Kui mina oma esimesi läbirääkimisi pidasin koos Peedu Ojamaaga Soomes 1989. aastal... kui vana ma siis olingi? (Arvutab veidi aega) Ee... 1964 sündinud – kolmkümmend midagi 1989. aastal? Nojah. Seal olid kaheksa meest ja mina, olime mingis suures villas, igaühel oma magamistoad, ja kõiksugu asju oleks võinud juhtuda, isegi tehtigi mingeid lolle märkusi. Aga sa pead sellest olukorrast välja tulema: teed oma töö ära ja lähed sinna ruumi, mis on sulle ette nähtud, ja ongi kõik. Sa ei lähe kellegi teisega mingisse teise ruumi.

Ja kui sa lähed ööklubis tantsima ja pärast keegi kutsub tantsima – täpselt sama.

Kui aga oled üksi pimedal tänaval, siis... siis lihtsalt vaata ringi. Ma lähen tihti õhtuti kinost üksi koju.“

Mingi relv on teil olemas? Pipragaas?

„Ei ole mingit relva. Põlvega munadesse või kontsaga varbale! (Heidab ajakirjaniku kobakate saabaste suunas asjatundliku pilgu). Sul on muidugi sellised saapad, et nende peale konts ei hakka.“