Eurobussi esimene päev
On palav südasuvehommik ning suur sinine buss, mille külgedele kleebitud erinevate Euroopa riikide lipud (Eesti ja Sloveenia trikoloorid võrdõiguslikult kõrvu Prantsusmaa ja Itaalia omadega), keerab sisse Käina poe parkimisplatsile.
Sinine varikatus lüüakse püsti loetud minutite jooksul, Euroliitu tutvustavad bukletid, viktoriinilehed ja klaaskommid sätitakse välja. Kollastes teesärkides tüdrukud kohendavad oma hobusesabasid ja asjatavad elavalt. Kõik sujub nii kiiresti, otsekui oleks seda harjutatud juba kümneid kordi.
Eurobussi miljonikroonist eelarvet (projekti rahastab Phare) reedavad tasemel helivõimendus ning traadita internet. Viimane ei paista küll osutuvat eriliseks publikumagnetiks.
Hea Eesti kombe kohaselt on bussiga kaasa sõitnud ka turvamees, kes ronib esiuksest välja, läheb parkimisplatsi keskele ja seisab seal mõnda aega, jalad harkis, paistmata midagi paremat teha oskavat.
Kõlaritest kostub hoogsat muusikat. Eda-Ines, Sahlene ja teised eurovisiooniartistid.
Kohalikud piidlevad bussirahva tegemisi väikest distantsi hoides. Esmase umbusujää sulamine võtab aega üsna mitu minutit.
Mida teeb Arne Otter?
Arne Otter tatsab mõõdukal kõnnakul mööda väljakut, peos päevinäinud oranzh õhupall, ning surub kõigile ettejääjatele pihku erineva sisu ja trükikvaliteediga voldikuid. “Ütle “EI” priskele eurobürokraatiale!” innustavad tema bukletid. “E-Liiduga liitumine tähendab Eestile majanduslikku ja poliitilist isolatsiooni” väidab teine lendleht. Oma kihutustöönoosi saab kätte ka Eurobussi meeskond.
Suvekuumus mõjub Otteri kehakaaluga mehele karmilt. Higi voolab mööda tema nägu lausa ojadena ning soeng hakkab kiiresti sarnanema seaharjastele. Päästvat veepudelit esieurovastane kas ei tunnista või on ta selle autosse jätnud.
Kui Käinas oli Arne Otter kohal nagu viis kopikat, siis eurobussi järgmisse peatuskohta - Emmastesse - jõuab ta oma ideoloogilistest vastastest tund aega hiljem ning Kõrgessaarde saabub Otteri auto lausa kahetunnise viivitusega.
Suuremaid konflikte kahe leeri esindajate vahel ei esine. Suhted pingestuvad kergelt vaid siis, kui Otter järjekindlalt “vaba mikrofoni” nõudma hakkab ning vastasel korral “mögafoni” välja võtta ähvardab.
Mida teeb publik?
Rahvast on igas Eurobussi peatumiskohas mõnekümne inimese ringis ning persoone leiab seinast seina nii vanuse kui suhtumise poolest.
Esmalt hulk lapsi, rõõmsameelsed ja kontaktialtid.
Siis valge mütsiloduga umbes 80aastane vanaproua, päevitunud ja krimpsus nagu kolm talve üle elanud tammetõru. Peas kannab eakas daam hiiglaslikke tumedaid päikeseprille, mis teeksid au igale Hollywoodi diivale.
Siis paar pisut nooremat ja sõjakalt meelestatud naispensionäri, kes istuvad eurobussist t e i s e l e poole teed puude villu ning õiendavad võimalikult valjuhäälselt, et nemad küll üle tee ei lähe kui just seda bussi “siia ei aeta”, endal veel “suur raha käes väikse töö eest". Viimane märkus käib eurobussi vabatahtlike kohta.
Seejärel suur paks kiilaspäine mees, kes Eesti iseseisvuse taastamise aastatel tegeles arvatavasti viljaka metalliäriga. Tänaseks päevaks on temast saanud sada kilo vappuvat härjaliha, mis manustab iga paari sammu tagant tubli sõõmu kaasasolevast õllepurgist ja suhtleb välismaailmaga peamiselt urahtuste abil.
Kirevas seelikus rõõmsameelne mamsel, seljas Rahvarinde logoga teesärk.
Läänemere saari ühendava organisatsiooni sekretär Mare Ellen, kes teatab, et kolib eitava eurootsuse korral Eestist lihtsalt ära. “Ja ma tean siin Hiiumaal paljusid, kes arvavad samamoodi!”
Siis perekond Tunne ja Mari-Ann Kelam, shortsid jalas ja fotoaparaadid kaelas (“Mis teil siin uuemad materjalid on?” tunnevad nad huvi eurotrükiste vastu ning pildistavad Otterit ohutult distantsilt).
Noored ratastega kohale sõitnud tüübid, jämedad kuldketid kaelas.
Ja lõpetuseks käbe pensioniealine tädi lillelises suvekitlis, kes teab kaljukindlalt, et tema ei võida selle Euroopa Liiduga liitumisest mitte kui midagi. “Pensioni juurde ei anta. Põllumajandustoetust juurde ei panda,” seletab suvekittel ägedalt käega vehkides ning keeldub oma nime ütlemast, tulgu või surm.
Nii et teie ütlete hääletamisel ei?
“Ei tea. Viimati pannakse veel vangi!”
Siis, lühema järelemõtlemise peale, hiilib tädi näole aga avastusrõõm. “Tegelikult mis siin karta on! Ega sinna hääletussedelile ei jää ju minu nimi ometi. Ma lihtsalt panen ei ja valmis - keegi ei saa teada, et mina seda tegin.” P>
