Eurointegratsiooni surmahoop Suur-Eestile
Tallinna kolinud pärnakas Jüri Mõis esines kord mõttega, et kogu Eesti peaks koonduma Suur-Tallinnasse (ühes tulevikustsenaariumis nimetatud ka Lõuna-Soomeks), kus on tööd suurtele, koolitamisvõimalusi lastele, inimväärset meelelahutust nii ühele kui teisele.
Vihastav seiskoht. Põhjustas lausa pisikese skandaali. Tartus olla klubi inimestest, kes pole kordagi Soomes käinud. Võrus võiks siis ju olla klubi nendest, kes pole kordagi Tallinnas käinud. Protesti märgiks. Nagu luuletaja Jonny B. Isotamm vanal hallil aal, kui oli veel ENSV. Võrukatel on suur-Eesti šovinistidega oma arved klaarida. Nagu ka ülejäänud ääremaade rahvastel. Saarlastel ja mulkidel näiteks.
Mis on Eesti? Suurlinna tuledega meelitav Tallinn ja ülejäänud ääremaa, kus midagi ei toimu.
Küla nimega Tallinn
Linna lähedalt maalt pärit hansapankur Indrek Neivelt küsis “Järgmise Eesti” foorumil, mis juhtub pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga. Siis kaovad füüsilised piirid Läti, Soome ja Rootsiga. Neivelt mõtiskles Põhja-Euroopa kaardi kohal ning vaagis, millised on meie piirkonna metropolid ehk tõmbekeskused, nagu ta neid nimetab. Need on Stockholm, Helsingi, võibolla Riia, võibolla Peterburi. Tallinn ei ole.
Neivelt arvab, et Lõuna-Eesti orienteerub Riiale. Nii nagu see oli vanasti, kui sealne rahvas elas Liivimaa kubermangus. Neivelt ennustab, et Saaremaa libiseb Stockholmi "taga-" või "eesõueks”. Seda juhul, kui saarlased ehitavad suure reisisadama. Siis oleksid nad ringiga tagasi aegades, kui Saaremaa oli seotud meretaguste kuningriikidega – Taani ja Rootsiga.
Peterburi magneetiline jõud eestlase (eestimaalase) südamele ja hingele on esialgu rohkem teoreetiline võimalus, kuid ajalugu meenutades olgu öeldud, et omal ajal kuulus Narva linn administratiivselt Peterburi kubermangu koosseisu. Ning Peterburis elas omal ajal väga suur eestlaste kogukond. Kaugemas perspektiivis võib kujutleda virulasi Piiteris aega veetmas. Patseerimas Nevski prospektil ning külastamas keiserliku Mariininski teatri etendusi.
Aga Tallinn? Vabandage, mis koht see veel on? Piirideta Euroopas muundub Tallinn sadama ja vanalinna ümber laiuvaks külakeseks.
Uute, traditsioonilisi riigipiire eiravate regioonide teke Euroopa ruumis on põnev teema. Kas Lõuna-Rootsi maakond Skåne libiseb Kopenhaageni mõjusfääri? Skåne oli 17. sajandi keskpaigani Taani kuningriigi lahutamatu osa. Pärast seda, kui Karl X selle relva jõul taanidelt ära võttis, olla Sundi ja Kattegati väinade keskele püstitatud Euroopa esimene “raudne eesriie” (nii seda leppimatud skoonelased nimetavad), mis pidi Stockholmi kurjade kavatsuste järgi takistama värskelt haaratud provintsil hoidmast sidemeid põlise emamaaga, see tähendab Jüüti poolsaarega. Skåne ja Taani n.ö taasühinemisele praegusel hetkel takistusi justkui pole. Kui Taani ja Rootsi loobuvad lõpuks ka oma rahvuslikest vääringutest, minnes nii siin- kui sealpool Sundi üle eurole, võivad skoonelased Stockholmi olemasolu üldse ära unustada.
Saaremaa erijuhtum
Juhan Smuul ja teised meretagused suurkujud ei teinud saladust sellest, et saarlastel kuigi sooje tundeid mandrimeeste vastu pole. Ajalugu tõendab seda. Kui mandrimehed läksid isamaalisest vaimustusest õhetades Vabadussõtta, korraldasid saarlased punase mässu ehk töörahva ülestõusu, mille mandrimeeste saadetud karistusväed veriselt maha surusid.
Mandrirahvas ei aimagi, et saarlastel on tänase päevani nendest sündmustest okas hinges. Ja egas see esimest korda olnud. Muistse vabadusvõitluse ajal juhtus samuti, et saarlased ja venelased (Novgorodist tulnud) käisid koos mandrieestlasi kurgitamas. Näiteks 1217. aastal, kui saarlased ja venelased piirasid Otepää linnust. Kümme aastat hiljem käisid aga mandrimehed sakslastega üheskoos nüüd juba saarlasi tümitamas. Tänapäeval öeldakse niisuguste sündmuste kommentaariks, et olid keerulised ajad.
Saarlased on alati kuidagi omaette hoidnud. Saksa orduga olid neil teistsugused lepingud kui mandrirahval. 1559-1645 olid nad millegipärast Taani kuningriigi koosseisus, sellal kui manner oli jaotatud Rootsi ja Poola vahel. Siis läksid saarlased küll nagu kõik ülejäänud eestlased Rootsi võimu alla, kuid ega nad loobunud oma trikkidest ka siis.
Administratiivselt kuulusid saarlased Liivimaa koosseisu ning nende kõrgeim kohtuinstants asus Riias. 18. sajandil oli Saaremaa vennastekoguduse liikumisest märksa enam haaratud kui mandrialad. 19. sajandil pöörasid saarlased massiliselt õigeusku. Ja siis see mäss 1919. aastal, mis sai alguse Vabadussõtta mobiliseeritute hulgas, kui nad Kuivastu sadamas mandrile saatmist ootasid. Vaat kui saarlastele oleks öeldud, et minnakse jälle Sigtunat põletama, ei nad siis oleks mässama pööranud.
Mis muutub mandri ja Saaremaa suhetes siis, kui Eesti ühineb Euroopa Liiduga? Ei julge mõeldagi. Stockholmi rahvas ehitab saare sommerstugasid täis ja Kuressaare Landmarschall hakkab nagu muiste huvudstadis parketil kraapsjalga vedama. Saarlaste elatustase hüppab lakke, nii nagu see oli keskajal, kui saarlased elasid mandrirahvast jõukamalt. Saarlased peaksid tõsiselt kaaluma, kas neil on ikka tarvis silda üle Suure Väina? Kubermangude ajal ning varemgi veel aeti Saaremaal üpris edukalt nn Sundsperre poliitikat, mis äraseletatult tähendas seda, et mandrilt saadetud (ebameeldivad) korraldused ei jõudnud Saaremaa rüütelkonnani kohe mingisuguse valemiga. Kord oli meri tormine ja siis jälle kollitasid hirmsad jääolud. Kuressaares laiutati vaid käsi ja öeldi “pole näind, pole kuulnd”!
Riia, mu arm
Lõuna-Eesti “ärakargamise” ohtu peaks samuti tõsiselt võtma. Ka siin on murettekitavaid traditsioone. Esiteks muidugi asjaolu, et Pärnu- , Viljandi- ja Tartumaa kreisid kuulusid koos Põhja-Läti ehk tänase Vidzemega Liivimaa kubermanguks nimetatud haldusüksusesse. Liivimaa rüütelkonnal oli oma Maapäev, keskuseks oli neil Riia linn, neil olid omad saatkonnad Stockholmi ja hiljem Peterburi õukondades.
Lõuna-Eesti oli kunagi õige edumeelne koht. Seal asutati ajalehti ja seltse, korraldati näitusi ja laulupidusid, aeti Eesti asja nii et huugas. Tallinnas ja selle ümbruskonnas valitses samal ajal talveune sarnane letargia. Või võtame eestlaste-lätlaste ühisprojekti Valgas – Cimse seminari. Seal õppis Eesti tulevane maaintelligents. Maa sool. Näiteks Carl Robert Jakobson õppis Valgas. Seal sai hariduse terve pinutäis lätlaste äratajaid ning rahvusliku liikumise tegelasi.
Lõunaeestlased viskasid pooleteise sajandi eest silma Läti aladele. 1878. aastal sõitles Jakobson ajalehes Sakala õiglases meelepahas lätlastega, tuues ära ajalehtedes Rizhkii Vestnik ja Zeitung für Stadt und Land trükitud lätlaste hädakisa, et eestlased tungivat Liivimaa kubermangu Läti aladele ja suruvat lätlasi nende põliselt maalt välja. Vana hea Jakobson tuletab dotseerivalt meelde, et 13. sajandil olid just lätlased need koerad, kes koos sakstega eestlastele kallale tulid ja seepärast peaksid nad nüüd suumulgu kinni hoidma. Kui poleks loodud Eesti ja Läti rahvusriike, mis käristasid pooleks kaherahvuselise Liivimaa kubermangu, oleks Jakobsoni õnnistusel eestlaste lõunasuunaline ekspansioon jätkunud ning kogu maa Valga ja Riia vahel lõpuks eestikeelseks muutunud.
Euroopa Liitu astudes, kui piirid kaovad, võib selle üritusega uuesti õnne proovida. Riia väärib pingutamist. Ikkagi Baltimaade ainus metropol. Varem või hiljem avastavad kolmkümmend tuhat ameeriklast, kes Prahas aega surnuks löövad, et idas on teisigi ilusaid linnasid. Riia iseäranis. Siis tulevad kõik need toredad jänkid Riiga elama. Kui Pärnu-, Viljandi- ja Tartumaa kreiside noorsugu peab valima, kas minna jõuluvorsti ostvaid soomlasi täis Tallinna või hoopis sportlike ameeriklaste särast täidetud Riiga, siis nad valivad õigesti. Nad lähevad Riiga.
A.D 2015 saab olema praegusest üpris erinev. Eesti Vabariigi tänased ääremaad on sattunud naabruses asuvate miljonilinnade võluvõimu alla. Ärksam noorsugu ajab asja kas lombi taga või Brüsselis. Tallinnas aga elavad luuserid ja tuhatkond ametnikku.
