Moskvas resideeriv Euroopa Liidu saadik Markus ­Ederer saatis 3. septembril märgukirja kahele ELi tippametnikule, kes tegelevad Euroopa ja Aasia suhetega. Kiri oli ametialane ehk konfidentsiaalne. Kümme päeva hiljem avaldas Briti ajaleht Financial Times selle kokkuvõtte.

See tekitas vähemalt Eestis kihinat-kahinat, sest Edereri kirjast võis välja lugeda kavatsust võtta Venemaa „korralike“ riikide klubisse tagasi. Alustada temaga koostööd teatud valdkondades, nagu 5G-mobiil­side või andmekaitse, laiemalt aga panna seljad kokku konkurentsis Hiinaga. Ehkki, nagu teame, pärast 2014. aasta sündmusi Ukrainas pole Venemaa enam koostöökõlbulik riik.

ELi kõrge ametniku kiri oli löök Eesti välispoliitilisele eneseteadvusele. Meil on alates taasiseseisvumise algusest unistatud sellest, kuidas väike tubli Eesti astub kindlal sammul suurte otsustajate nõupidamislaua juurde ning asetab sellele Kaaluka Argumendi, võimsa nagu Kalevipoja mõõk, mida vaadates suured otsustajad saavad aru, et jah, Venemaa tõesti ei kuulu „korralike“ riikide hulka.

« Avalehele 0 Kommentaari