Euroopa odav pizza
Hukkunud linn Pompei. Kõlab nagu Bombay. Esimene on neist Lõuna-Itaalias, aga teine Indias. Pompei hukutas vulkaani purse aastal 79 meie aja järgi. Täna on Vesuuv endiselt purskevalmis nagu kõvastunud peenis. Ja Napoli eeslinnad on roomanud veelgi lähemale, hõõrudes vastu suitsevat vulkaani. Ja kõik teavad, et ühel päeval tuleb järjekordne purse.
Praegu on Pompei muuseum. Pilet maksab 9 eurot ehk 140 krooni. Ka laste pilet maksab sama palju, kuid ainult Eesti laste pilet. Euroopa Liidu lastele on pilet tasuta. Üritan soomlast mängida, kuid ei lähe läbi, sest minu autojuhi lubadele ei ole kirjutatud Finland.
Varjulised viinamarjadesse mähkinud purskaevudega aiad reedavad, et pompeilased elasid väga hästi. Loomulikult oli neil tol ajal juba veevärk, köök, teater ja staadion turuplatsist ja saunast rääkimata. Ja nende akendest ja väravatest avanes dramaatiline vaade Vesuuvile.
Pompeilased tegi kunagi oma valiku. Meil on valik ees. Euroopa ei ole kallis. Isegi ülikallis Veneetsias maksab kiire lõunasöök sama palju kui Tallinnas. Ainult selle vahega, et mehukas pizza lõik koos õllega tuleb ära süüa kanali ääres. Kuid kivi on seal soojad, lausa kuumad. Nii et istekoht ei ole probleem. Ja veini hind uskumatu. Pooleliitrine külm karahvin valge veiniga maksab ainult 60 krooni. Seejuures liitrine pakkivein poes 15 krooni. Eesti hinnad sõltuvad eestlaste valikutest. Elekter, vesi, kanalisatsioon, prügi, küte - need hinnad sõltuvad meie ametnikest. Keegi ei nõua nende hindade kiiret tõstmist. Kui nende hindade tõstmisega ei kiirusta, siis püsivad maas ka tööjõu kulud.
Kuid tagasi pizza juurde:
Napoli südalinnas maksab isuäratav pizzalõik - 18 krooni, Veneetsias 30 krooni. Maht jämedalt pool Peetri pizzast. See ei ole London, kus jube hot-dog võib maksta 60 krooni. Samas kolmekäiguline õhtusöök Londoni südalinna Soho Hiina restoranis koos joogiga on 125 krooni. Mitte enam. Eestis ei saa sellise hinnaga seda taset.
Nii et ma ei kardaks Euroopat, sest Euroopa on väga mõnus koht. Küsimus on meie endi konkurentsivõimes ja soovis mõista kaasaegset maailma.
Paavo Kangur on ajakirja DI peatoimetaja
