Euroopa uus valitseja Merkozy?
Sellelgi nädalal asuvad kasinuse ja kokkuhoiu sümboliks saanud Angela Merkel ning napoleonlikust Euroopa ühendamise entusiasmist pakatav Nicolas Sarkozy oma järjekordse, väliselt kangelasliku, aga sisemiselt rutiinse tööülesande “päästa lõplikult Euroopa ja euro” juurde.
Juba kakskümmend korda on seda viimase poole aasta jooksul teha tulnud ja keskmiselt on pingutus aidanud järgmiseks kümneks päevaks. Aga iga kord on kinnitatud, et just see kohtumine toob lõpliku lahenduse.
Kohtumiste põhisisuks on suurte valikute asemel olnud palju pragmaatilisem küsimus – kust saada raha aja juurde ostmiseks, enne kui turud lõplikult usalduse kaotavad. Või teisisõnu: kuidas kas või osaliselt saada tagasi pankade poolt perifeeriariikidesse investeeritud vara.
Äkki on esmapilgul täiesti lahendatava Euroopa võlakriisi süvenemises ja globaalses usaldusekaotuses süüdi just Euroopa liiderduo – Saksamaa ja Prantsusmaa, keda kehastavad Merkel ja Sarkozy ehk lühidalt Merkozy? Ehk on nad näiliselt ühishuvide eest võideldes väljas hoopis omamaiste pankade ja tööstuse pikaajaliste ärihuvide eest ega tahagi Euroopa süvaprobleeme lahendada, üritades naiivsemate ääreriikide seas tekitada solidaarsuspuhangut, et nende arvelt veel lisakasumit saada?
Kindlasti pole saksa ja prantsuse riigipeade kohtumised juba aastaid olnud sedavõrd sagedad ega jututeemad mõlemale poolele ühtviisi huvipakkuvad. Kasumisoovis on ju hulk pensionifondide raha ääreriikidesse kulutatud ja vajadus see maha kanda ohustaks valitseva koalitsiooni poliitikute populaarsust mõlema riigi vananeva elanikkonna seas. Vahendeid Kreeka, Portugali, Hispaania ja ka Itaalia päästmiseks eurotsoonil samuti piisab. Millest siis on tingitud järjestikused vastandumised lahendusvariantide osas?
Nii sakslased kui ka prantslased soovivad eelkõige ise võimalikult vähe vastutada ja kahju kanda ning kogu kulu solidaarselt liikmesriikide maksumaksjate õlule asetada. Oma osa kanda saavad ka eestlased.
Peamiseks omavahelist lõhet tekitavaks kaalukeeleks aga osutus prantslaste raha selgelt suurem riskisoov ja sellega kaasnenud suuremad kaotused tänastes mureriikides. Kaasnev majanduslik allakäik on pannud Merkeli salamisi mõtlema võimalusele Sarkozy koos majanduslike kaotustega allavett saata ja haarata enda kätte ka Euroopa poliitiline juhtpositsioon. Pealegi kui itaallased ja britid on valmis seda käed rüpes leplikult pealt vaatama.
Sakslasi on varemgi kahtlustatud ihas taas Mandri-Euroopa juhtohjad kahmata, siiani on sellest suudetud diskreetselt kõrvale hoida. Kas Merkeli puhul on tegemist entusiastliku paneuropismi järgijaga, selle taha varjunud saksa neoimperialismiga või hoopis suutmatusega mõista oma tähtsust ülejäänud Euroopa majandusruumi jaoks, näitab lähitulevik.
Sarkozy puhul on lähitulevikus hinnas eelkõige oskuslikud taandumislahingud: majandusolukord on trööstitu, ees ootab suurem hulk mahakantavaid investeeringuid, poliitiline mõju ja majanduskasv Vahemere põhjakaldal on kokku kuivanud, itaallased liitlastena on pigem abivajajad ja inglased tõrksad. Valimiseelsed küsitlused ei tõota Sarkozyle samuti kasvavat populaarsust, ehkki tõsiseid konkurente presidenditoolile esialgu ei paista.
Iseenda huvide ja ideede nautimise käigus on Merkozyl kaasliikmesriikide riigipeadega arvestamine jäänud tagaplaanile. Ent õige pea võib Euroopa valitsemisse asuda taas sekkuma Itaalia ja siis saaksime Merkozy asemel kõneleda juba Samorkelist (Sarkozy + Monti + Merkel).
Nädalavahetusel toimuv kohtumine ise on saanud juba jahutava avalöögi. Hoolimata välisest soovist aluslepinguid muuta on prantslased kinnitanud, et täiendavat Euroopa rahvusülesuse poole liikumist lähiajal oodata pole. Arvestades, et just Sarkozy on olnud rahvusülese Euroopa eestvõitlejaid, näib edasine integratsioon mõneks ajaks seiskuvat ja asenduvat Euroopa suurriikide vastastikuste kaevikulahingute ning kasumikasseerimisega, mille tagamiseks ongi kerkinud vajadus aluslepinguid ringi teha.
Alanud Merkozy ajastuga on otsa saamas 20 aastat tagasi Euroopa Liidu lepingu sõlmimisega alanud integratsiooniajastu. Kuna sõdade puhkemine poliitika jätkamiseks teiste vahenditega ei meeldi kellelegi, on oodata pikka stagnatsiooniperioodi. Ka seekord jääb hea saksa aeg tulemata.
