Vaapo Vaher: Minu arvates pole siin mingit revolutsiooni. See on asjade loomulik käik – postmodernism jalgpallis.

Indrek Kannik: Mina seda ka revolutsiooniks ei pea. Juhuslikke meeskondi on ka varem MMil poolfinaali jõudnud. Ma ei usu, et Korea jalgpall jääb nelja või kaheksa aasta pärast samale tasemele, kuhu ta praegu on tõusnud.

VV: Aga Türgi oma küll! Seda ma usun ka, et mingi pöördumatu nihe on toimunud. Vuti tase on sedavõrd ühtlustunud, et igasugused satsid võivad korralikult mängida. Ma ei usu, et Türgi vutt hakkab alla käima või kustub ära. Seal on klubid, organisatsioon, publik jms.

Aivar Pohlak: Revolutsiooni muidugi ei ole, aga teatud nihkeks võib toimuvat nimetada. Korea näitas väga ilusat ja kiiret jalgpalli juba kaheksa aastat tagasi. Türgi klubid elavad pankroti piiri peal ja seetõttu arvan, et türklased väga kõrgele ei roni…

VV (lõbusalt): …nad tulevad lihtsalt maailmameistriks…

AP:…okei, okei, Galatasaray võitis küll UEFA Cupi, aga see ei ole mitte klassi pealt, vaid 120 protsenti endast andmise pealt saavutatud.

IK: Koreal on praegu ka 120 protsenti välja pandud.

VV: Klassi poolest on Korea all kõigist kolmest satsist, kellele nad ära tegid: Portugalist, Itaaliast, Hispaaniast.

AP: Mina vaidleksin vastu, sest kaheksa aastat tagasi mängisid nad väga kvaliteetset jalgpalli.

IK: Peaksime arvestama, et meeskondadele nagu Korea või Senegal on MM absoluutne prioriteet. Korea näiteks tegi MMi eel kolmekuulise treeninglaagri. Euroopa ja Ladina-Ameerika koondised saavad maksimaalselt kuu aega valmistuda ja nende tippmängijatel on seljataga väga pingeline hooaeg.

AP: Seda pidasingi silmas, et kui türklased harjuvad ära, et nad on hea meeskond, siis see 120 protsendi valmidus kaob ära.

VV: Sellised riigid, nagu Inglismaa ja Saksamaa tulevad oma tasemega alumistele vastu. Inglismaa oli mulle sedapuhku täielik pettumus. Kogu rõhk läheb klubivuti peale ja rahvusmeeskonna tase ei arene. Ei ole enam niisugust Saksamaad ega Inglismaad nagu vanasti.

IS: Mulle tundub, et jutuks olnud nihet võiks võrrelda psühholoogilise barjääri murdumisena. Kui Sergei Bubka ületas esimesena maailmas teivashüppes kuus meetrit, siis hakkasid seda suutma teisedki. Nüüd näevad tugevad keskmikud, et jalgpalli suurriike on võimalik murda mitte üksnes maavõistlustel, vaid ka suurturniiridel.

IK: Tuleb nõustuda, et maailma jalgpalli tase ühtlustub kogu aeg. Heaks näiteks on Eesti võit Venemaa üle. Mõelgem, kes oleks seda uskunud 10 aastat tagasi…

VV: …et me paneme Nõukogude Liidu koondisele jalgpallis ära!

IK: Aga otsustamaks, kas mingi nihe või murrang on toimunud, peame ära ootama järgmise MMi. Kui Korea jõuab seal vähemalt veerandfinaali, olen valmis tunnistama, et Korea on jõudnud maailma tippjalgpalli.

AP: Kõigis teise ešeloni maades võtab jalgpallikultuuri teke aega. Selle poole pealt asjale lähenedes väidan, et nende edu on juhus. Taribo West Nigeeria koondisest saatis peatreeneri avalikult treenerite kursustele, nimetas ennast koos sõpradega headeks mängijateks ja väitis, et teised pallurid ei kõlba kuskile. Selline koondis ei saa stabiilselt väga kaugele jõuda. Küll aga võinuks nad juhuslikult poolfinaali jõuda. Samamoodi on Senegaliga. Julgeksin nende mängu üliprimitiivseks nimetada. Bruno Metsu saadab mehed platsile samamoodi, nagu omal ajal saatis Eesti koondise platsile Uno Piir. Ma saan muidugi aru, et ega neegreid väga hästi roolida ei saagi.

VV: Kurat, päris juhus see värk ikkagi ei ole! Aafrika meeskonnad tõusevad ju kõik ükshaaval, nende pallurid mängivad Euroopas. See näitab ikkagi üldise taseme tõusu.

AP: Seda küll.

VV: Samas jään ikkagi selle juurde, et Inglise rahvusjalgpall käib põhimõtteliselt alla. Olgu, jumal kinkis neile Oweni, aga peale tema lööjaid ju pole! Klubid on võõraid täis, kust see rahvusjalgpall peaks siis oma jõu saama? Üks kord paari aasta jooksul aetakse mehed kokku.

IK: Võõramaalasi on täis ka ülejäänud neli Euroopa suurliigat.

VV: Sellepärast ongi ülemiste tase pidurdunud ja alt tulijail on kergem ligi pääseda. Ega iirlased pole hakanud paremini mängima, aga nende šansid olid paremad kui varem.

IK: Iirimaa on hakanud võtma väga palju üle kontinendilt. Varem oli nende mäng ainult pikk pass ette.

IS: Vaapo, kas väidad, et suurliigad viivad suurte riikide koondiste taset alla?

VV: No see tase on vähemalt pidurdunud, kuna väikesed arenevad. Nende mehed mängivad Euroopas, nad saavad sellest innustust ja nende jaoks on rahvusjalgpall midagi olulisemat.

IK: Paljudele suurtele riikidele on klubijalgpall primaarne ja see võtab meeste energia ära. Aga ma usun, et finantskriisi saabudes hakkab see tendents jälle rahvuskoondistele soodsamas suunas kulgema.

AP: See finantskriis on juba kohal. Aga viimased viis-kuus aastat räägitakse sellest, et tavaline sakslane ei taha enam jalgpallur olla. Elustandard on nii kõrge, et higiste vendadega väljakul võidelda pole laste jaoks motiveeriv. Neil on stiimul pürgida parema elu poole.

VV: Arvan, et see seisukoht on pisut teoreetiline. Vutt on sedavõrd haarav mäng, et kellele on antud seda pisikut, ei mõtle pikalt, kas ta on higine või mitte.

AP: Floras küsib mõni 16-17aastane mängija vargsi kohtumisaega ja ütleb siis: “Tead, härra Pohlak, mul on suur probleem: ma tean, et olen andekas, aga ma lihtsalt ei taha jalgpalluriks saada!” Nii et see on isegi meil juba tunda.

IS: Miks nad ei taha?

AP: Jalgpall on kahevõitlus, see on võitluse imitatsioon. Sa pead olema võitluseks valmis. Kui sul seda natuuris pole, siis sa ei kõlba jalgpalli jaoks.

VV: Usun, et ka varem on olnud niimoodi, et teatud eas läheb ports rahvast ära. Ellu tulevad õlled, naised, majad. Mõni tahab raha teenida ja tunneb, et jalgpallis tuleb see liiga raskelt ja näiteks (hakkab naerma – toim) varastades kergemini.

IK: See pole üksnes Õhtumaa kultuuri probleem. Heaoluühiskond on ka Jaapanis ja Korea ei jää viimasest oluliselt maha. Küll aga on nimetatud aasialased distsiplineeritumad ja alluvad korrale paremini.

IS: Kui palju te jalgpalli vaadates tunnetate end eurooplastena? End noorematega võrreldes kammitsevad mind eelarvamused ja väljakujunenud lemmikutele kaasaelamine. Pealesirguv põlvkond imetleb neid, kes ilusamini mängivad.

IK: Olen väga sotsiaalne loom ja mul on tugev ühtekuuluvustunne mingite gruppidega. Olen alati omade poolt ja omad on vaieldamatult eurooplased. Samas jagunevad eurooplased mitmesse kihti. Põhjaeurooplastega tunnen suuremat kultuurilist sarnasust ja eelistan neid lõunaeurooplastele. Neil omakorda on selge eelis muu maailma ees.

VV: Täiesti nõus! Eesti Päevaleht nimetas mind jalgpallisakslaseks. See tähendab seda, et ükskõik kui ilusasti mängivad senegallased, olen nende ja sakslaste vahelises mängus ikka Saksamaa poolt.

IS: Kas see pole vale viis jalgpalli vaadata? Sa oled oma kunagi ammu väljakujunenud lemmikute ori või toetad kedagi üksnes geograafilistel põhjustel. Samal ajal mängivad maailma hetke ilusaimat vutti hoopis teised ning sina soovid neile hävingut ja kadu?

VV: Ilusat vutti naudin ma kelle iganes esituses. Aga kui läheb arvete klaarimiseks, siis mul on oma vana armastus, mida ma ei reeda. Mulle meeldib sakslaste jalgpall, isegi praegune meeskond. Nad ei ole oma vuti põhiväärtusi minetanud, nad pole küll efektsed, kuid väga efektiivsed.

AP: Minu lemmikud muutuvad tihti, aga alles sel MMil tunnen end esmakordselt eurooplasena. Minu jalgpallimaailm oli seni olnud väga Eesti-keskne. Viimasel ajal olen uurinud palju erinevaid kultuuritaustu ja kuigi hetkel olen süvenenud islamisse, tunnen end MMi kontekstis eurooplaste poolel.

IK: Võibolla Aivar on erand, aga jalgpall on nagu religioon, milles tekkinud lemmikuid elu jooksul ei vahetata. Seetõttu ei arva, et oleks kuidagi vale olla oma kunagiste lemmikute poolt, kuigi teised mängivad ilusamini. Kuidas seletada eluaegsele Evertoni poolehoidjale, et naaberklubi Liverpool mängib palju ilusamat vutti, miks sa teda ei toeta?!

IS: Võtame kohaliku konteksti. Oletame, et jalgpall peaks muutuma nõnda, et antijalgpalli hakkavad selle arengu käigus mängima meie lemmikud. Kas on õige minna hauda, toetades oma elu viimastel aastakümnetel kõverat jalgpalli, märkamata kõrvale tärganud uut ja huvitavamat?

IK: Ma ei tea, kas see on õige, aga mõned asjad on siiski liiga hinge külge kasvanud.

VV: Me ju näiteks Eesti jalgpalli küljes oleme kinni, ükskõik, mis staadiumis ta parajasti on. Ei saa ju lahti öelda oma jalgpallist, kirjandusest või rahvusest põhjusel, et tal on kehvad päevad. Aga sel MMil on eriti tunnetatav, et Euroopa jalgpall on ohus. Igast küljest tungivad peale kollased, mustad ja punased mehed.

IS: Kas Euroopale on kuidagi ära tehtud? Kas tegu on nn kohtunike MMiga?

VV: Ei ole. (Naerab). Sakslased tulevad ju maailmameistriks.

IK: Taseme ühtlustumine on kahtlemata oht nii Euroopale kui ka kahele suurele Ladina-Ameerika riigile, Brasiiliale ja Argentiinale. Kohtunike puhul on pigem tegemist inimlike eksimustega kui süsteemse ärategemisega.

AP: Samas võib tegu olla FIFA-sisese võimuvõitluse tagajärjega. Selle tulemusena sattusid MMile nõrgemad kohtunikud.

IK: FIFA ei saa enam anda kõigile maailmajagudele võrdset arvu kohtunike kohti. Euroopa kohtunikud eksivad ka kindlasti, aga nad teevad seda vähem kui teised.

AP: Konservatiivsus on jalgpalli suurimaid trumpe ja kohtunike vead on selle mängu üks osa. Kohtunik on püha, tema maa sisse tampimisega tambime maha ka kogu jalgpalli.

VV: Sada protsenti nõus. Mina ei heidagi neile midagi ette. Kui ma näeksin selgelt, et kohtunik teeb otsuseid küünevihaga, tuleks vahele segada. Aga inimlikud vead on kogu aeg olemas olnud. Jalgpall on läinud nii jõuliseks, et esimese korraga ei saa ka meie telerite ees aru, mis toimus. Peame olukorra uuesti üle vaatama. Aga kohtunik peab kohe otsustama. Kui hakkaksime pärast mängu tulemusi muutma, kaotaks kohtunik oma autoriteedi mängijate silmis silmapilkselt. Valeotsuseid pole tänavu tehtud rohkem. Kahju kannatasid jalgpalli suurriigid ja nende protest kostab kaugemale.

AP: Euroopa on mingil määral ohus. Mustanahaliste mängijate valgumine Euroopa riikide koondistesse tähendab ka muutust jalgpallikultuurides.

VV: Hollandi jalgpall pole ju enam päris Hollandi jalgpall ja Prantsusmaa jalgpallil on aina vähem pistmist Prantsuse boheemlasliku natuuriga.

AP: Arvan, et Surinami mängijate koloonia Hollandi koondises lasti liiga suureks paisuda. Mängu on tulnud palju mitteeuroopalikku vastutustundetust. Hollandi treenerid peaksid hoidma surinami päritolu mängijaid 3-4 mehe piires.

VV: Mina vaatan vutti kui kultuuri- või kunstinähtust. Jalgpall on tänaseks jõudnud postmodernismi. Tal on kõik samad omadused, mis postmodernismis kirjanduses ja kunstis: desakraliseerimine, karnevaliseerimine. On huvitav jälgida, kas ta mahub nende kaanonite alla. Mahub, kuigi teatud hilinemisega. Praegune MM on puhas postmodernism.

IK: Mina nimetan oma sõpradele jalgpalli kogu aeg naljatamisi Euroopa kultuuri aluseks.

AP: Jalgpalli võib vaadata kui kultuuri, kui organisatsiooni. Öelge, millises teises valdkonnas on olukord, kus juhi käe all täidavad käske miljonärid? Jalgpallipüramiidi tipus just nii ongi.

VV: (Naerab) 22 trussikutes miljonäri väljakul.

IS: Vaatame siis, kui tõsiselt lugejal maksab meie juttu võtta, kui kõvad spetsialistid koos käisid. Kui tõenäoliseks peate Türgi ja Korea finaali?

IK: Peaaegu nullvõimalus.

AP: Samad sõnad.

VV: Võibolla on finaalis Saksamaa kõrval Türgi.

IS: Ja kui juhtub nii, nagu sel MMil varemgi, et sünnib üllatus?

VV: Siis järgmises Ekspressis tuleme jälle siia lina ümber kokku.

IK: Oleme osutunud ebakompetentseteks.

AP: Ja järgmises Ekspressis antakse sõna targematele.