Eesti eurolauluagoonia ja -tõmblused lähevad aasta-aastalt seda hirmsamaks, mida viletsam on eelmise aasta tulemus. Valimissüsteemi rapitakse nagu kirurgide käe alla sattunud konna.

Sel aastal tehti üks põhimõtteline muudatus. Löödi käega senisele ausa konkurentsi reeglile ning telliti laulud kümnelt tiimilt, kes seetõttu ilma võistlusmomendita rahulikult laagerdusid. Kui senist meetodit võis võrrelda hipodroomitraavlite ettevalmistamisega (kümme kiiremat pääseb rajale), siis tänavune süsteem oli nagu orikate nuumamine.

Paradise Crew alustas kena sündipopiga, aga see oli ka kõik. Niipea kui lauljanna suu lahti tegi, oli pidu läbi.

Deva Deva Dance eklektilisus oli öökimaajav. Aga mida sa hing ikka tahad, kui laval pannakse koos kõõrutama buda munk ja kohalik Shania Twain.

Koit Toome esinemisel oli vähemalt üks hea külg. Mees tegi üksi meloodia, üksi esines ja üksi vastutab. Mitte just levimuusika tipp, aga omapärane, stiilne ja ühtlane lugu. Ilmekas tõestus sellest, et mida rohkem kokkasid paja ligi lastakse, seda viletsam saab roog.

Laura malbed sõstrasilmad köitsid pilku. Libe ja veniv meloodia ei ergutanud halbu ega häid emotsioone. Lugu võiks vabalt kuulata mõnes mahajäetud külabaaris pärast viiendat õlut. Aitaks üksindusetunnet leevendada. Inimeste hulka ei sobi.

Gerli Padar nagu nelja eelmise loo esitajadki ajas lihtsalt ja tagasihoidlikult oma pisikest Eesti asja. Sõnad olid meloodia kohta siiski silmatorkavalt sobimatud - kuigi mõne maniakaalsema tegija suus poleks häirinud.

Vanilla Ninja tõestas kõige paremini, mida nuumale minek võrreldes möödunudaastaste traavivõistlustega loomingule tähendas. Rock-ballaadi pähe pakuti saepuru.

Linda lugu algas kõrvuhellitava kitarrisaatega Red Hot Chili Peppersi stiilis ja see saade oligi õhtu meeldejäävaim üksiküritus. Soiguvale laulule ja lauljatarile ei oska küll muud funktsiooni leida kui topless-aknapesu.

Soul Militia loo algus tundus üsna kastreeritud poistebändi moodi, aga erinevalt teistest läks see aina paremaks. Ainus seltskond, mis ilmutas verbaalset võimekust! Ainus pala, mis ka lihtsalt raadiost kuulates meelde jääks ja mida meeleldi teist korda kuulaks.

Ines esines samuti märksa kahvatumalt kui mullu. Tiim tahtis sihile jõuda liiga väikese vaeva ja inspiratsiooniga (ilmne nuumamise tundemärk). Ivo Etti coldplaylik klaverisaade palju ei päästnud.

Hele Kõre ja Kristjan Kasearu üritasid kahe peale Terminaatori "Juulikuu lume" sohilapsest välja võtta viimasegi sentimentaalsusepisara ja kuulaja selle sisse uputada. Stuudio on tänaseni märg.

Lõpetuseks sobib rida Linda laulust: "Kogu asi on õhtus, mis saabub aasta pärast."

Jään huviga ootama.