Eurovoliniku raske sünd
Inimkonna helgemad ajud on antiigist saati unistanud ideaalriigist, mida valitseb “tarkade kogu”. Ateenat juhtisid kuningavõimu kaotamise järel arhondid, Spartat suunasid õigele teele efoorid, Rooma vabariigi karjasteks olid magistraadid.
Euroopa Liidu ülesehituses on jooni antiikdemokraatiatest. ELi valitsevad volinikud, kes on koondatud Euroopa Komisjoni. Iga volinik on vastutav mõne kindla valdkonna eest, mille juhtimises tal on pikaajalised kogemused. Peale selle on volinikel suurepärased isiksuslised omadused: nad on targad, ausad, töökad, aatelised, erapooletud, kartmatud. Volinik on meie kontinendi au ja uhkus, ta on crème de la crème.
Ülimalt oluline aspekt kogu asja puhul on veel see, et volinik on absoluutselt sõltumatu rahvuslikest valitsustest ning poliitilistest erakondadest, kes on valitsused kokku pannud; volinik juhindub ELi juhtimisel vaid oma tarkusest ning parimast äratundmisest.
Suur maadejagamine volinike ümber
Paraku on tegelik elu mitmekesisem. Esmalt täpsustagem eurovoliniku sõltumatust ja rahvusülesust. See on fiktsioon. Eurovolinikke ei kutsuta Brüsselisse kusagilt väljaspoolt, näiteks Norrast või Šveitsist (kuigi võiks, sest nemad oleksid kõva kraad erapooletumad ELi kodanikest). Igal volinikul on olemas isamaa, iga ELi koosseisus olev rahvusriik tahab palavalt “oma” volinikku. Selle ümber on olnud seletamist ennegi, kuid veelgi kangem vaidlus käib selle ümber praegu.
Senise põhimõtte järgi jagunesid “vanas” ELis olnud 20 volinikukohta nii, et iga suur riik (suur ollakse alates 40miljonilisest Hispaaniast) sai endale kaks volinikukohta, sellal kui väiksemad riigid pidid leppima ühe kohaga. Muidugi oli see ebaõiglane, sest kui 80miljonilisel Saksamaal oli kaks volinikku ja 440 000 elanikuga Luksemburgil üks volinik, siis väikese jagamistehtega jõuame järeldusele, et volinikukohtade järgi on üks luksemburglane väärt umbes 60 sakslast (valed proportsioonid esinevad ka muudes ELi asutistes; Euroopa Parlamendi kohtade jaotumisel on väiksema rahvaarvuga riigid samuti tugevalt soositud).
Kui ELi vanad liikmed omal ajal Nizzas aru pidasid, millised järelmid on liidu laienemisel uute liikmetega liidu juhitavusele, jõudsid nad järeldusele, et Euroopa Komisjoni senine moodustamispõhimõte on aegunud. Komisjon kisub liiga suureks ning ELi juhtimine muutub sellega ohtlikult kohmaks. Uuele ELile soovitati korraldust, kus suured riigid loobuvad teisest volinikukohast ning kaotatakse ka põhimõte, et igal riigil peab tingimata olema oma volinik. Reformiga saavutataks olukord, kus isegi suurenenud liidu komisjon on väiksem (15 volinikku) sellest komisjonist, mis oli enne laienemist (20 volinikku).
Paljudele see uuendus ei meeldi. Ka Eestile mitte. Meie esindaja Euroopa Tulevikukonvendis Henrik Hololei teatas oma 5. juunil peetud kõnes: “Mind ei veena argument, et mida väiksem komisjon, seda efektiivsem on selle töö. Paljude riikide valitsused on märksa suuremad kui tuleviku komisjon ja keegi ei väida, et nad on töövõimetud. ELis on muudki tähtsat kui ainult efektiivsus. Efektiivsus ei ole tähtsam demokraatia ning võrdsuse põhimõttest.”
Öeldus sisaldub küll vastuolu – esimeses lauses Hololei eitab väiksuse ning efektiivsuse seost, järgnevalt aga justkui möönab seda siiski – ent olulisem on ikkagi see, et rahvusriikide võitlus põhimõtte eest “igal riigil oma volinik” seab kahtluse alla ELi arhontide sõltumatuse. Kui Eestile on oma voliniku saamine rahvusliku iseolemise elu ja surma küsimus, siis järelikult oodatakse volinikult murumütsi kandmist ning sulnist kandlemängu, olgugi et ta vastutab EL-is näiteks haridus – või maksupoliitika eest, mis on rahvusülene ega teeni mingil moel väikese Eesti maailmas tutvustamise püha üritust.
Skandaalid jälitavad ka euroametnikke
Tegeliku elu erinevus ideaalsest avaldub muuski. Euroopa karjased pole pühakud, kelle IQ ületab lihtsurelike oma mitmekordselt, ning nende moraalgi on pigem kärnane.
1999. aastal raputas ELi enneolematu sündmus. Euroopa Komisjon astus en bloc tagasi, süüdistatuna kui mitte lausa otseses korrumpeerituses, siis vähemalt suutmatuses seda takistada. Nimelt on igal volinikul oma direktoraat ning ametnikearmee (ühtekokku on komisjonis tegevad kuni 21 000 ametnikku), kellest mõned ajavad oma arhondi selja taga tumedaid asju. Selle takistamine nõuab tugevat vaimu, raudset tahet ning üliinimlikku läbinägemisvõimet.
Euroopa Komisjoni eelmine president oli luksemburglane Jacques Santer, kellel need omadused pigem puudusid. Santer nimetati 1994. aastal ametisse vaid selle tõttu, et ülejäänud (tõsisemad) kandidaadid komisjoni presidendi kohale elimineeriti vastatikku. Santer ei olnud Euroopa kõige targem ja ausam inimene; ta oli kõigest kompromiss, kelle kandidatuurile ei viitsitud rahvuslikes pealinnades vastu vaielda.
Uus president, kes on ametis praegugi – itaallane Romano Prodi – lubas komisjoni nurgatagused tiheda luuaga puhtaks pühkida. Prodi lubas uut poliitikat, kust pidid puuduma onupojad, korruptiivsus ning ebakompetentsus.
2003. aasta suvel puhkes aga Brüsselis uus skandaal, sedapuhku komisjonile alluvas statistikaametis Eurostat; ning mida kaugemale uurimine edeneb, seda tõenäolisemaks muutub Prodi komisjoni ristilöömine. Nagu Santeri juhitud komisjonigi, ei saa ka Prodi komisjoni (esialgu vähemalt) süüdistada otseselt raha kõrvaletoimetamises. Ent petnud ja varastanud on volinike alluvad. See tekitab muidugi pahameelt, sest volinik, kelle aastapalk on kolm miljonit Eesti krooni, peaks ELi kodanike arvates muude tööde kõrvalt hoolitsema alluvate aususe eest.
Juhuks, kui volinikud pole raamatupidamise küsimustes tasemel, on komisjoni enda ridades audiitorite osakond. Üks kontrollidest, hollandlane Paul van Buitenen, saigi Santeri komisjoni hauakaevajaks. Komisjoni moraalsel palgel koledaid plekke leidnud Buitenen langes 1998. aastal omaenda institutsioonis tugeva surve alla (talle anti korraldus suu pidada), mistõttu tal ei jäänud muud üle, kui lekitada mõningad valgustkartvad andmed Euroopa Parlamendi liikmetele.
Parlamendile oli see suur päev. Asi on selles, et ELi ülesehituses oli parlament üks kõige arusaamatum ja küllap ka mõttetum institutsioon. Parlamendist ei sõltunud peaaegu midagi, aga ta oli olemas, sest demokraatlik tava nõudis mingi rahvaesinduse olemasolu ELi kehamis. Buitenenilt vajalikud vihjed saanud Euroopa parlament leidis korraga oma olemasolu mõtte, asudes innukalt paljastama Euroopa komisjoni nurjatusi.
Kuna parlament on demokraatlikult valitud – erinevalt nimetatud ja määratud komisjonist –, paistis komisjoni äraruunamine parlamendi poolt kui demokraatia triumf. Loomulikult tahab parlament seda funktsiooni hoida ning süvendada ja tegelikult on ELi kirjutatavas põhiseaduses parlamendi rolli ka suurendatud.
Kuidas valitakse eurovolinikku
Iga riik nimetab oma kandidaadi, kes leitakse igas riigis kujunenud menetlusega (kuidas Eestis, see on ikka veel lahtine): kusagil teeb seda peaminister, kusagil parlament, kindel aga on, et rahvas ei vali volinikukandidaati üheski riigis. Edasi annavad kandidaadi sobivusele ELi poolt hinnangu kaks institutsiooni. Esiteks Euroopa Komisjoni president, kes on sisuliselt peavolinik. Tema suhtes lepivad kokku juba ELi riikide valitsused omavahel (kui pingelised on läbirääkimised ja millisel tasemel lehmakauplemine käib, selle kohta Eestil esialgu kogemus puudub). Teiseks volinikke heakskiitvaks asutiseks on aga Euroopa parlament. Parlamendi puhul on oluline teada, millistest poliitilistest jõududest see koosneb. Praeguses parlamendis annavad tooni konservatiivid ja sotsialistid. Arvatavasti on nad soodsamalt meelestatud nende volinikukandidaatide suhtes, kes esindavad nendega sarnast maailmavadet. Voliniku poliitiline kuuluvus omab suurt tähendust ka sellepärast, et volinik hakkab hiljem esitama parlamendile seaduseelnõusid ja nende läbiminek sõltub sellest, kui suur toetus on ühel või teisel konkreetsel volinikul Euroopa parlamendis.
Süsteem on üpris keeruline ja kohmakas. Ent tasakaalu ja demokraatia nimel tuleb kannatada.
VÕIMALIKUD EESTI EUROVOLINIKUD
Siim Kallas. Siseriiklik pluss on kuulumine võimuparteisse. EL-i poolt vaadates hiilgava ametite nimekirjaga: Kallas on olnud peaminister, välisminister, Eesti Panga president. Tal on kaks olulist miinust Brüsseli silmis: Reformierakonna esimehena on ta liigitatav liberaalse maailmavaatega poliitikute hulka, kuid Euroopa parlamendis, kes peab andma Kallase kandidatuurile heakskiidu, on liberaalid väike ning ebaoluline fraktsioon. Teiseks puuduseks on 10 miljoni dollari lugu, Euroopa parlament, kes annab korruptsiooniskandaalides siplevale Euroopa Komisjonile usinasti kirvest, vaevalt et aktsepteerib sellise plekiga kandidaati.
Toomas Hendrik Ilves. Siseriiklik miinus on kuulumine opositsioonis olevasse erakonda. Peaminister Juhan Parts ilmselt ei suuda ega taha tema nimetamise eest võidelda. Pluss Brüsselis tema isiklik tuntus. Kuulub maailmavaatelt sotsialistide hulka, kelle fraktsioon on Euroopa paralmendis suuruselt teine. Oluline eelis on ka see asjaolu, et EL-i põhiseaduse ning EL-i reformimise küsimuses on Ilves sarnastel posistioonidel EL-i asutajaliikmete ehk tuum-Euroopaga (veel oluline nüanss: ka Euroopa parlament on suuremas osas tuum-Euroopa meelsuse kandja).
Mart Laar. Miinus: siseriiklikult opositsioonis, kui mitte lausa isoleeritud. Pluss: Brüsseli silmis väga teenekas poliitik, kauaegne peaminister, karmikäeline reformija. Konservatiivina pälviks Euroopa parlamendi suurima fraktsiooni toetuse.
Kristiina Ojuland. Tema kandidatuuri tõsiselt ei arutata, sest ta ei vasta eurovoliniku kriteeriumidele (ei ole kaalukas poliitik siseriiklikult ega ole silma paistnud ka välispoliitiliselt), aga võib kõne alla tulla kompromissina pärast seda, kui kõik ülejäänud taotlejad on vastastikku elimineeritud. Ka Jacques Santer tõusis kunagi just sellel põhjusel ametisse.
