Šoti ajalehele Scotland on Sunday antud intervjuust nähtub, et 14 aastat tagasi ajuverejooksu tõttu ratastooli jäänud Edvaldssonil on tugevasti hingel Wiesenthali Keskuse süüdistused 90ndate alguses tema isa vastu.

Wiesenthali Keskuse juht Efraim Zuroff pani Miksonile süüks vähemalt 10 inimese tapmist oma käega ja 150 inimese surmasaatmist. Zuroff esitas Islandil KGB kohtuprotsesside toimikud 1961. aastast ka Islandi peaministrile ning nõudis kriminaaluurimise algatamist. Mikson suri 82-aastasena, enne kui kohus alata jõudis.

Edvaldssoni sõnul tapsid isa Wiesenthali Keskuse rängad süüdistused.

"Kõik vanad natsid olid surnud, kuid see Wiesenthali organisatsioon pidi kuidagi elatist teenima. Need olid valed, rämps," sõnab Edvaldsson ja küsib, miks siis isa ainult Islandile põgenes, kui kõik teised natsikuritegudes kahtlustatavad pagesid koguni Lõuna-Ameerikasse.

Teise maailmasõja järel Islandile põgenenud ning omale uue nime "Edvald Hinriksson" võtnud Mikson kasvatas riigis üles kolm last - Johannese, Atli and Ann`i. Johannese sõnul saatsid isa uut elu pidevad hirmud, et venelased ta lõpuks kätte saavad. Ta väidab intervjuus, et mäletab siiani musti limusiine nende kodumaja ees seismas ja kohaliku peaministri kinnitusi, et pere turvlisus on tagatud.

"Kui (Reykjaviki) sadamas peatus vene laev, ei jätnud ema ja isa meid omapäi," kinnitab Edvaldsson.

1993. aastal Eesti Ekspressis ilmunud kokkuvõttes Islandi ajakirjas "Mannlif" avaldatud artiklist arvas Mikson, et Simon Wiesenthali Keskuse süüdistuste taga on tema "endine kolleg Eesti Politseist, kes on nüüd rikas mees Venezuelas, tahtis mulle kätte maksta pärast seda, kui olin kirjutanud artikli, kus ma nimetasin tema nime ja rääkisin tema kuritegudest eestlaste vastu Teise maailmasõja ajal."