Läinud nädalal ei pidanud seni oma meediakuvandit edukalt juhtinud esileedi närv enam vastu. Tema solvunud ja vihasest avaldusest saime muu hulgas teada, et Evelin Ilves võttis maal lapsega veedetud ajal juurde 30 kilo.
Kelle kulul Evelin Ilves rulluisutab ja teisi alasid vilje­leb, on tegelikult pisiasi, nagu oma Postimehe võrgukolumnis juba nädal tagasi märkis ka Hindrek Riikoja.
Järsku on meedia Evelini suhtes ebaõiglane? Kuid tango tantsimiseks on siiski vaja kahte partnerit. Eks­pressi toimetuses peeti kuulujutuks või maitsetuks naljaks teadet, et Evelin Ilves hakkab hommikutelevisioonis rulluisu­tamist õpetama. Pärast seda, kui presidendiproua lasi varasügisel Õhtulehe paariskülje jaoks spagaati, ei ahhetanud enam mitte ainult verejanulised ajakirjanikud, vaid ka tuhandetes kontorites ja töökodades, tööpinkide ja konveierite taga, asutuste suitsunurkades ja kohvitubades jätkus juttu kauemaks: mis on õieti juhtunud Eesti presidendiinsti­tutsiooniga?
Kas me sellist presidenti tahtsimegi, küsivad netikommentaatorid, ­rahva sõnakama ja julgema osa hääl. Valisime Toomase, saime Evelini, kommenteerib mõni. Teised soovivad aga presidendiprouale jõudu ja head uisujooksu ning kannustavad vastu pidama kadedate, nagunii paksude kriitikale. Võiks ju Evelin Ilves praegusel ajal olla paljudele Eesti naisele otsekui etalon, siresäärne purgiblond, kes igapäevase põhi­tegevusena võtab kaalus alla. Umbes nagu USA asepresidendikandidaat ­Sarah Palin küttis üles lihtsad Ameerika koduperenaised üle kogu riigi mitte oma seisukohtade, vaid punaste tikk-kontsade ja tumeda juuksepahmakaga.

Mõelgem presidendiinstitutsioonile. Kas Lennart Meri oleks omal ajal lubanud Hellel praeguse ­Õhtulehe ja Kroonika eelkäijas, tollal kuumas Liivimaa Kulleris spagaadiga esineda (pole kahtlustki, et kunagise näitleja Helle ­Pihlaku kehakool seda võimaldanuks)? Mõnigi EW vaimu ja tõelisi väärtusi pooldav vana kooli mees ehk mõtleb kodus vaikselt, käed ­rusikas, endistest aegadest ja kirub, miks Kadrioru peremees oma küljeluud ­korrale ei kutsu.
Kommentaarides õhkab rahvas ka vaikiva ja soliidse Helle järele. On ju president Toomas Hendrik Ilves oma ametiaja algusest peale üritanud Lennart Meri intellektuaalse autoriteedi uuslavastust. Kahjuks ilma erilise eduta, umbes nagu Ameerika versioonides Euroopa menufilmidest, milles kõik on olemas, isegi enam, aga originaali fluidum puudu.
Evelin Ilves pole kunagi püüdnud Hellet järele teha. Ärma talu ja leivaküpsetamine, millest saime mõni aasta tagasi lugeda igas koduajakirjas, lisaks elu põhiväärtustest pajatavad kolumnid ajakirjanduses andsid selgelt märku, et tegemist on jutuka ja rahvaliku, oma kuvandit Eesti meedias vaba vasaku käega juhtiva daamiga. Vastukaaluks laiadele hulkadele siiani kaugeks jäävale intellektuaalsele, lootusetult väliseesti või "Ameerika" presidendile üritas Evelin olla lähedane ja soe. Ja see läks tal korda. Turunduskogemused kunagisest karjäärist Eesti Päevalehes investeeris ta edukalt uude rolli, mille värvikaim väljund oli Ärma talu suurejooneline äriprojekt, mille presidendivõimu ainulaadne juuresolek eristas teistest eksklusiivsetest butiikhotellidest üle Eesti. Ärma restorani menüüs oli presidendi nimi jõudsalt käigus, mõndagi rooga müüdi T. H. nimega. Edu näis vältimatu, niivõrd hea oli idee ja täiuslikult ellu viidud.

Mul on siiralt kahju, et Evelin Ilves ei saanud Ärma talu muljetavaldavat projekti edasi arendada, olgu ­põhjused siis juriidilised, moraalsed, imagoloogilised või julgeolekukaalutlustest lähtuvad. Täies elujõus parimais aastates ärinaise jaoks on elutööna näiva Ärma alternatiiv, esindustöö Kadriorus vaid kuldne puur, mille uks aastani 2010 lukus ja võti paraku kellegi teise, mitte hakkaja Evelini käes. Keegi ei kujuta ju ette, et Toomas Hendrik Ilves loobuks ametist ja petaks rahva valgustatud osa lootusi, selleks et Evelin saaks oma paueri Ärmasse panustada. Selle asemel, et turvameestega uisutades see lihtsalt kaloritena õhku põletada.
Ehk pole Evelin Ilvese obsessiivse spordiharrastuse ja oma keha armutu tuunimise taga need kolmkümmend kilo üleliigset liha, vaid teadvustamata või ehk ka teadvustatud rahulolematus oma praeguse tegevusega? Iga ilukirurg, stilist või teine ilutööstuse proff teab, et pideva muutumisvajaduse ja keha totaalse kontrolli soovi taga pole üksnes mõistetav soov aja ning moega kaasas käia.  Vahelduva soengu, painajaks muutunud kaalu ja vormijälgimise, rahutute stiiliotsingute taga on alati olemuslikumad põhjused, mistõttu rinnasuurendajaid nõustab alati ka psühholoog ja söömishäireid ravitakse psühhiaatri pilgu all.
Pole vaja palju mõelda, et näha sarnasusi traagiliselt lõppenud Briti printsessi Diana looga, kes muutus avalikkuse surve all buliimikuks ja piitsutas armutult oma täiuslikku keha, püüdes tegelikult hoida kontrolli all lagunema kippuvat elu. Kontrollid keha ja saad hetkeks tunde, et kontrollid oma elu! Avalikkus kütkestas Dianat, ta mängis sellega, saavutas rahva poolehoiu. Saatuse iroonia tõttu hukkus Diana autos, mida jahtisid kõmuajakirjanikud, keda ta vihkas ja armastas.
Muidugi, Evelin Ilvese spordiharrastuse ametlik legend - olla eeskujuks Eesti rahvale, kes liigub vähe, on rasvunud ja haige - kõlab hästi ja peaks kõiki innustama enam tegelema oma kehaga, selmet kabinetivaikuses vaimusügavustes urgitseda. Sobib aega, kus Eesti rahvast ühendab pigem sport kui kultuur. Evelin Ilves süstib rahvahulkadesse konkreetset positiivsust ajal, kui majanduslangus hakkab tavainimestele alles töö või kodu kaotuse kujul pärale jõudma, kui Eesti langeb kõikides rahvusvahelistes reitingutes, taandudes keskmiseks idaeuroopa riigikeseks, kui Tallinna kesklinnas erekteerub tervemõistuslikele üleskutsetele vaatamata siiski kole helendav rist ning kui ees ­ootab kuus kuud kehva suusailma.
Siis aitabki kehakultuur. Teha niimoodi trenni, et ei mäleta oma nimegi.

Meediateoreetikud ja profid maailmas on vaielnud, kas rahvas soovib rasketel aegadel eskapismi ehk põgenemist illusoorsesse ja tundeküllasesse meediamaailma, komöödiaid ja seepe, või hoopis tahab teada kvaliteetset tõde tegelikkusest, uudist ja analüüsi, ükskõik kui karm, kurb ja väsitav see ka poleks. Üksmeelele pole jõutud. 
Kunagine turundusekspert Evelin Ilves vahest teab, et tõeline reality vajab melodraama üleskütmiseks päris pisaraid ja võimalikult ehtsat raevu. Möödunud nädala ülesastumine annab selleks igatahes lootust.

Evelin Ilvese võitlev rasvapõletus 

  • Ta on Eesti Rulluisuliidu president. Treenib kuni kümme korda nädalas.
  • Suvel Viljandimaal Mustlas Lusika talus paastulaagris vabanes kehasse kogunenud mürkidest.
  • Augustis Eesti meistrivõistlustel tuli ta 40aastaste ja vanemate naiste vanuseklassis (N40) Eesti meistriks, läbides Kasepää vallas Jõhvi-Tartu maanteel maratonidistantsi ajaga 1.23.31.7.
  • Berliini maratonil septembris parandas ta isiklikku rekordit paarikümne minutiga ja tuli enam kui 6000 osavõtja seas 141. kohale.
  • Tuleval aastal on Evelin Ilves lubanud rulluisutamises ära teha spordimehest peaministrile Andrus Ansipile.  
  • Oktoobri keskel Suurbritannias visiidil viibinud Evelin Ilves kohtus sealse üleriigilise rasvumise vastu võitlemise projekti juhi Oliver Smithiga, kes tutvustas meetmeid, millega Ühendkuningriik - Euroopa Liidu kõige "rasvunum" riik - võitleb ülekaalulisuse vastu.
  • Ta kohtus ka tervishoiuministeeriumi esindajatega, kellega arutati riiklikke toitumise ja tervisega seotud küsimusi.
  • 17. oktoobril Postimehes ilmus artikkel "Kelle käes on meie keha juhtimispult?", kus Evelin Ilves väljendas oma terviseteemalisi seisukohti
  • 18. oktoobril avas Pirital Lillepi pargi rulluisu- ja jalgrattarajad.
  • 24. oktoobril Postimehes artikkel "Minu sportimise lugu. Kelle heaks? Kelle aeg? Kelle raha?", mis vallandas tulise netiarutelu.
  • Ka sel hooajal on Evelin Ilves Kanal 2 meelelahutus- ja heategevussaate "Tantsud tähtedega" patroon.