PÕRSAMAJA: Hiinlased kutsuvad 33 kogumispõrsast sisaldavat Eesti paviljoni hellitavalt Põrsamajaks. Kogutakse häid ideid, kuidas tulevikulinna päästa. Tiina Jõgeda

Maailmanäitused on 160 aasta jooksul tutvustanud inimkonnale jalgratast, vahvlitorbikut, õmblusmasinat, Eiffeli torni, telefoni, televisiooni otseülekannet ja palju teisi ilmaimesid.

5,28 ruutkilomeetrile Shanghai EXPO-l on kokku kuhjatud kõigi aegade suurim rahvaste tarkuste väljapanek.

Eesti seelikutriibulisest paviljonist jookseb iga päev läbi 20 000 hiinlast. Suurem osa neist ei tea tund aega hiljem, mis riiki paviljon, mida nad hellitavalt Põrsamajaks kutsuvad, esindas. Pole ime, ka mina ei oska pärast kolmekümnenda paviljoni väisamist öelda, kas plastmassist hiidkaelkirjak esindas Tuvalut või Lesotot või kas pitsiline välisfassaad ilmestas Poola või Inglismaa messihalli. Tähtsam on muu. Kohalolek, aja vaimu tabamine.

Eesti sead sobivad lisaks eneseiroonilisele mitmetähenduslikkusele hästi propageerima säästlikku elulaadi tootmisest-tarbimisest väsinud maailmale. Suurte värviliste hoiupõrsaste sümbolkeelt pole tarvis tõlkida. Aga nad on kõigest vahva vorm. Eesti paviljoni interaktiivne sisu on neile, kes süveneda viitsivad, paljupakkuv.

Kui EXPO-l käiks võistlus, kellel on pikem saba, võidaks mõistagi Hiina. Järgneks Ameerika, Saksamaa…Eesti on messil täpselt sama väike kui maailmakaardil. Rõngassaba vonkleb ümber nurga ning et neil lõbusam oodata oleks, astub giid Urmas Pappel toolile ja karjub ruuporisse põhifakte Eesti kohta: et me räägime eesti keelt, et Eestist on pärit Skype ja Carmen Kass.

Laulupeod on meie “21. sajandi vahvlitorbik ja diiselmootor”. Idee korraldada tuntud eesti ja hiina lauludega karaoke läks nii hästi peale, et esialgsest plaanist teha lauluõhtuid laupäeviti on saanud igaõhtune kella-kuuene traditsioon.

Kell saab kuus. Ekraanile ilmub koorijuht Veronika Portsmuth, kes räägib, et eestlane on laulurahvas, ja tõstab dirigendikepi. Hiina- ja eestikeelseid silpe võib igaüks ekraanilt veerida. Maasikatikandeis saaligiididel on sõnad pähe kulunud.

“Draakoni lugu” (Hiina rahvalaul)

See on Hiinas laialt tuntud laul, valgustab mind EXPO peakomissari ­Toomas Tiiveli assistent Anneli Vilu.

Eesti paviljon on väiksem, kui ta välja paistab, ütles Tiivel. Ma ei saanud kohe vihjest aru. Ükspäev nägin majas liikumas võõraid nägusid, kes kadusid ukse taha, kuhu, nagu selgus, ükski Eesti paviljoni töötaja siseneda ei saa. Alles siis panin tähele lae all igas ruuminurgas surisevaid kaameraid. Päris suur töö võib olla Hiina KGB-l 190 paviljonis lindistatud sagimist läbi vaadata. Ma ei kahtle, et nad teevad oma tööd põhjalikult. Metsatölli plaadiümbriselt leidis tsensor türgi rahvast solvava stroofi mängleva kergusega üles: “Traas, traas, tri kali! / lasksin püssist välja tina /türgi silmi, oi, oi, oi!” Karistuseks jättis tsensor ukse taha ka Arvo Pärdi plaadid (välja arvatud need, mis erakohvrites kohale rändasid). Selline armas nõuka-nostalgia.

Analüüsimist on Hiina tolliametnikel praegu palju. Nii kulus neil Eesti suveniirviina ja Vana Tallinna ekspertiisiks õige mitu pudelit ning ametnik polnud siis ka kindel, et kange kraam hiinlasele midagi paha ei tee. Ei veennud neid seegi, et juba Eestis sai igale pudelipõhjale hiinakeelne seletus kleebitud. Tiivel andis allkirja, et vastutab tagajärgede eest.

Kalevi kaneeliküpsised istuvad siiamaani tollis kinni.

Ega tsensorid ainult jooma pea, lugema ikka ka. Kõikidest Eestit tutvustavatest suveniir-raamatutest-ajakirjadest-buklettidest tuli saata üks eksemplar koos hiinakeelse tõlkega juba varakevadel teele. Võis olla üsna hariv lugeda Fred Jüssi loodusfotoraamatut ning kokaraamatut “Eesti köök”.

Ega paranoiline tähelepanu ei saada ainult Eesti tooteid. Samal ajal, kui meie olime šokeeritud Arvo Pärdi keelamisest, nägid soomlased vaeva muumitrollide maale saamisega. Helsingis asuv rootsikeelne Svenska Teatern pidi esitama Tove Janssoni raamatul põhinevat etendust ”Muumipapa ja meri”, kuid tsensuur leidis, et näidendis ei ole hea ja halb küllalt selgelt eristatud. Ametnikud püüdsid teha parandusi näidendi käsikirjas. Tšehhidel keelati raamat, kus leidus lause “Shanghai on üsna kapitalistlik linn”.

“Mägede hääl” (Vaikmaa/Tross)

See on ette nähtud repertuaarivalikust eesti giidide lemmik ning meeldib ka hiinlastele.

Hiina keelt oskavaid giide hakati otsima ligi aasta tagasi. Konkurss oli viis inimest kohale. Võeti neid, kes olid varem Hiinas õppinud, tundsid kohalikke olusid ja oskavad kõnekeelt. Ja seda nad EXPO-l päevast-päeva praktiseerivad. Ma ei näinud üheski teises paviljonis nii püüdlikke ja multifunktsionaalseid giide kui meie omad. Töö on Laural, Beritil, kahel Sandral, ­Kristiinal ja Urmasel raske: giidide ­tööpäevad kestavad 12 tundi ja on nii tihedad, et vaevu seistakse jalul. Kordamööda käiakse kööginurgas sohval end sirutamas. Nad elavad siinsamas, EXPO külas, võimsa vaatega jõele ja pilvelõhkujatele. Töötatakse rütmis kaks päeva tööl – kaks vaba. Pool vabast päevast kulub tüdrukutel linaste flamenkosatside triikimisele. Rõivadisainerile oli ilmselt teadmata, et iga päev kantavat vormiriietust tuleb paar korda nädalas pesta, et see peaks olema mitte lihtsalt ilus, vaid ka praktiline.

Hiinlased on veel hullemad kontrollifriigid kui ameeriklased. Terve EXPO aja on Shanghais keelatud kööginugade müük. Isegi maailma suurim IKEA kaubamaja ei tohtinud nuge müüa. Kui Eesti paviljonil oli tarvis oma kööginurka koogilõikamisriista, siis pidi peakomissar isiklikult käima seda eripoest hankimas, jättes poodi oma passiandmed. Asi pole vaid Shanghai külaliste turvamises. Viimasel ajal on Hiina koolidesse jõudnud ameerikaliku koolitulistamise hiinalik variat – noamõrvade laine.

Sellist põhjalikku turvakontrolli nagu EXPO-le sisenemisel pole ma kohanud üheski lennujaamas. Mõistagi läbivad kotid igas metroojaamas röntgenkontrolli. Mõistagi ei tohi näituse alale tuua veepudeleid väljast. Mõni leebem valvur laseb sul oma silma all lonksu võtta, et veenduda sisu ohutuses, aga üldiselt jäävad pudelid messi hiiglaslike pääslate prügikasti. Samuti ei tohtinud messi territooriumile siseneda välgumihkliga. Neid kogunes pääslatesse suurte pesukausitäite kaupa. Kui õhtul koju läksid, võisid tsoonist väljudes kamaluga tulemasinaid jälle kaasa võtta.

Aga turvasüsteem töötab vaid ühes suunas. Eestist saabuvad pakid on kellegi poolt lahti rebitud, kohvipakid katki lõigatud, osa pudeleid ja plaate ilma mis tahes seletuskirjata lihtsalt haihtunud.

“Tulesõnad” (Tormis/rahvaluule)

Korraga täitub paviljoni hiiglaslik ekraan eestlaste sajatuste, vihast moondunud nägude ja rusikatega vehkimisega. Saalitäis lauluõhinas messituriste ehmatas end soolasambaks. Haa, teil võib Kung Fu olla, aga meil on Tormis ja “Raua needmine”. Jou-jou, tulge meile külla!

Siis õõtsuvad ekraanil ABBA rütmis (“Money-money”) muhu minis naislauljad, meeshääli laulavad laigulistes mundrites ja pöetud peadega sõjaväelased. See peab potentsiaalsele Eesti-huvilisele ilmselt ütlema, et oleme laulev militaarriik.

Küsitavusi on paljude maade väljapanekutes.

Näiteks taanlased meisterdasid spiraalikujulise kaldtee, kust saab jalgrattaga alla sõita. Nende atraktsioon lõppes päras seda, kui keegi ratta seljast kukkudes jalaluu murdis. Nüüd seisavad ilusad valged rattad kurvalt paviljoni tipus lukus. Taanlased on millegipärast pidanud vajalikuks ka kohale vedada Väikese Merineitsi originaali, jättes kodusele kivile Kopenhaagenis istuma koopia.

Maailmanäitusi hakati 160 aastat tagasi korraldama rahvavalgustuslikul eesmärgil. Praeguseks on see maailma suuruselt kolmas üritus jalgpalli maailmameistrivõistluste ja olümpiamängude järel. Aga ajad pole enam need. Televisioon toob kõik ilmaimed inimesele koju kätte, poleks nagu põhjust kuhugi trügima minna. Hiinlased loodavad Shanghai EXPO-le poole aastaga saada 70 miljonit külastajat. Esimese kuu statistika näitab, et ootused olid ülepaisutatud, külastajaid on olnud loodetust poole vähem.

Hakkan aru saama, et olen sattunud maailma suurimasse mänguasjamuuseumi. Pärast diiselmootorit ja hõõglampi pole enam midagi, mis inimkonda ahhetama paneks. Peale suurte nukkude. See siin on maailma suurim nunnu-konkurss.

Lõbustuspargi kohta jäävad atraktsioonid lahjaks, stendidesse süveneda ei jõua selles virvarris keegi. Võistlus see ka pole, sest millise mõõdupuuga võrrelda Tuvalu teokarpidest helmeid Ameerika propagandafilmiga, kus Hillary Clinton ja Barak Obama demonstreerivad, kuidas nad oskavad hiina keeles tere öelda. Ei ole siin ka tänapäeva inimese põhilist lõbustusvõimalust – šoppamist. Vähestes suveniiri­putkades müüakse vaid võtmehoidjaid ja kaisuloomi EXPO maskoti Haibaoga, mis on stiliseeritud hieroglüüf ja tähendab inimest.

Hollandlased on oma õue kohmakaid puulambaid täis pikkinud.

Sakslastel rippus keset amfiteatrit laest alla hiiglaslik jõulumuna, mis hakkas karjumise peale liikuma, lätlased tegid Aerodiumis läbipaistva toru sees kunsttuult. Öötaeva kohal valges ülikonnas siputavad lätlased oli võimas vaatepilt. See oli Läti kontseptsioon maailmanäituse deviisi “Parem linn, parem elu” lahendamiseks.

Aru ma ei saa neist hiinlastest. Nad on nõus seisma kuuma päikese käes sabas, et näha, kuidas aeronaudid nagu hiired tuules saltosid teevad, ja kui läti Juri Gagarinid etteaste lõppedes tuule-purgist välja ronisid, siis tunglesid külastajad parves, et saada nendega koos pildile.

Hispaanlased olid ehitanud maailma suurima beebi. Hiidnukuga, kes murelikul ilmel pead vangutas ja värvilisi seebimulle välja lasi, taheti vahest hiinlastele öelda, et lapsed on jätkuvalt defitsiitne kaup.

Austraalia näitas oma suurust samuti hiiglaslike nukkudega etendusega. Mis nukkudel mureks oli, ei tea, sest kõik toimus hiina keeles. Nagu paljudes teisteski paviljonides.

Rootslased reklaamivad end Pipi Pikksukaga, soomlased muumitrolliga, hollandlased van Goghiga, aga Venemaa teaduse ja tehnika viimaseid saavutusi tutvustab Totu kuult. Sakslased ei pea paljuks uhkeldada aiapäkapikkude-kultuuriga. Nii et meie “Piggy Bank” on nähtuist üks intellektuaalsemaid.

Paljud riigid olid panustanud koostööefektile: kui kõik panid käed korraga ekraanile, siis pilt ekraanil muutus, kui kõik korraga puhusid ja karjusid, siis saksa hiid-jõuluehe hakkas liikuma.

“Heal The World”
(Michael ­Jackson)

Tänapäeva ekspositsioon ei pea olema silmadega vaatamiseks, vaid pildistamiseks. Lakkamatult sähvivad välklambid kinnitavad, et hiinlased ei oskagi enam kahe silmaga vaadata, vaid ainult läbi kaamerasilma. Värvilised põrsad on ideaalne koht mina-olin-siin-pildi tegemiseks. Aga istuda nende otsas ei tohi, sest kuu ajaga on nad kriimuliseks nühitud ja värvi peab uuendama.

Paljud riigid olid maailmanäitust võtnud lihtsalt kui võimalust oma riiki tutvustada: nii Kariibi mere kui Vaikse ookeani saarestiku maad olid välja pannud algelisi veesõidukeid, teokarpidest helmeid ja maske. Mida peaksidki nemad teadma linnastumise hädadest ja kurnatud urbantide muredest?

Mul oli privileeg pressipääsmega VIP-uksest sisse-välja vuhiseda. Ja välja vuhisemine tuli üsna kiirelt. Mitte et midagi vaadata poleks. Enamasti olid maad messi deviisi “Parem linn, parem elu” all välja pannud korralikult oma maad tutvustavad ekspositsioonid. Aga kes viitsiks ses trügimises vaadata iirlaste köögikujunduse arengut kümnendite kaupa või poolakate traditsioonilisi paberpitsi lõikeid või lugeda Belgia paviljonis Christine Henini ja Jacques Breli elulugu.

Tegelik töö käib paviljonide suletud aladel, kus asuvad seminariruumid. Iga kuu vahetuvad siin kunstinäitused: maali-, graafika-, foto-, rahatähtede, moekunstnike näitused. Ka muusikaprogrammis on välja pandud meie mainekaimad: ansambel Eesti keeled, Erkki-Sven Tüür ja Filharmoonia kammerkoor.

Eestist tulevad siia EASi toel turismi- ja transiidiärimehed, IT-spetsid, haridusinimesd. Kohtuvad äridele­gatsioonid, poliitikud. Turismiettevõtjad tegid kolm päeva aktiivset lobi­tööd, et turismikonverentsile meelitatud ärimeestele ja ajakirjanikele Eestit tutvustada. Kui meil õnnestuks 0,001 protsenti hiinlasi aastas Eestisse reisile ahvatleda, oleks seda kolm korda rohkem kui praegu. Praegu käib meil 4000 hiinlast aastas. Samuti on lapsekingades Eesti-Hiina ärisuhted. Mingeid allhankeid ju tehakse, aga midagi sellist nagu soomlaste Konel, mis võib ette näidata kümneid lifte Shanghai pilvelõhkujates, meil vastu panna pole.

Oluline on ka diplomaatia, kes keda külla kutsub. Pühapäeval sadas paviljoni ette hoiatamata sisse “naabrinaine” Tarja Halonen, samamoodi sattus ööpimeduses läbi astuma lätlaste peaminister Valdis Dombrovskis.

“Pulma lust”
(Härma/rahvaluule) ja “Põhjamaa” (Vinter/Vetemaa)

Kõige keerulisem oli tõlkida hiinlastele mõistet “kaske-kaske”, ütles giid Laura. “Oh seda elu ja õnne, oh seda pidu ja põlve” tuleb hiinlastel üsna tõetruult välja. Seda meeldib laulda nii hiinlastele kui eestlastele. “Mu hiina süda” on jälle laul, mida kõik oskavad.

“Suur ja võimas Hiina, ükskõik mis maailmas juhtub, minu süda on ikka Hiinas,” teeb mulle kiiruga sünkroontõlget Anneli Vilu, kes kahe Shanghais elatud aasta jooksul on hiina südant mingil määral tundma õppinud.

Praeguseks on EXPO-l käinud 7 miljonit hiinlast – seda on palju vähem, kui oodati.

Sain jälile, mis paneb hiinlasi nii kirglikult ühest paviljonist teise trügima, näpus pääslas jagatavad mängupassid, kuhu saab igast paviljonist võtta mänguviisa. Kuskil Hiina lehes oli kirjutatud, et passi, kus on kõikide paviljonide templid sees, saab e-bays müüa 5000 jüaani eest. Nii nad siis jooksevad, mõnel 30 passi näpus, ja vaesed paviljoni giidid tembeldavad, nii et randmed rullis. Siis otsustasid giidid, et üle kolme passi inimese kohta ei tembeldata. Ei jõua lihtsalt. Aga need templid oligi ainuke asi, mis hiinlaste horde tegelikult huvitas.

Kelle paviljoni ma soovitaksin neil minna, kes 720 krooni eest kolme päeva pileti on lunastanud? Soome, Hispaania... kuhu aga jõuate. Midagi imestamiseks leiab igalt maalt.

Kõige huvitavam oli Ungari ekspositsioon. Rubiku-kubiku-maa Ungari esitles hiljuti kahe Ungari matemaatiku poolt leiutatud kera – gömböc –, mis ei seisa kunagi paigal, vaid kogu aeg “kiigub”. Nagu hiinlaste endi jonnipunn!

Siiani on lahtine, mis saab põrsastest oktoobris, pärast EXPO lõppu. Koju Eestisse transportimine läheb kalliks, nii et tõenäoliselt jäävad nad ­Hiinasse, sest need ongi made in China.

Reisi finantseeris EAS.

Shanghai EXPO 2010 juhtlause on “Parem linn, parem elu”

? Eesti väljapanek näeb paremat elu paremas linnas säästlikkuse, taaskasutuse, kogukondlikkuse tõhustamises.

? EXPO kogumaksumus on umbes 55 miljardit dollarit.

? Näitusel osalevad 186 riiki ja 47 rahvusvahelist organisatsiooni.

? Eesti paviljoni idee autoriteks on meeskond, kuhu kuuluvad Illimar Truverk, Andres Labi, Janno Roos, Ionel Lehari, Priit Hamer ja Kristian Paljasma.

? Eesti väljapaneku kogumaksumus on 60 miljonit (Soomel 600 miljonit).

? Näitus on avatud 1. maist 31. oktoobrini.

? Maskott on Haibao (“inimene”).