12.04.2007, 00:00
"'Face2Face” disainikonverents, Stuttgart 29.–31.03.2007
Äsja Stuttgardist disainikonverentsilt saabunud Eesti Disainerite Liidu esinaine Ilona Gurjanova imestab, kui hästi õnnestus Eesti mainekujundus disaini, arhitektuuri, jazz’i, heeringavõileiva, pitsi viina ja trühvlitega.
Suur oli üllatus, kui Stuttgardi Disainikeskuse juht
Henning Horn tuli läinud aasta novembris välja ettepanekuga, et meie
Disainerite Liit esineks seitsmendal “Face to Face”
disainikonverentsil Saksamaa partnerina. Tegemist on projektiga, mille
eesmärgiks on võrgustumine ning eri maade disaini edulugude
või case study’de esitlemine ning näituse korraldamine.
Esinenud on Itaalia, Inglismaa, Austria ja teised kõrgelt arenenud
majanduse ning tugeva disainipärandiga riigid. Kuid Henning suutis
pärast Tallinnas käimist veenvalt tõestada, et just Eesti on
õige valik, seoses meie kiire majandusarengu ja silmapaistva
disainipotentsiaaliga.
Pärast riikidevahelise lepingu sõlmimist algas tõeliselt raske töö; esiteks leida ürituseks raha ja mis veel raskem: leida 10–12 paari disainerite-arhitektide ja nende klientide hulgast, kellel oleks saksa kolleegidele midagi näidata ja rääkida ning kellel oleks samas aega osaleda. Puiklejaid oli – ei ole ju eestlased harjunud suure auditooriumi ees esinemisega ning paljudel ei ole oma tootelugudest süstematiseeritud materjale. Pärast selgus, et nii lühikese ettevalmistusajaga projektist (neli kuud) on loobunud Poola ja Soome. Minul jätkus naiivsust uskuda, et mis seal siis on, teeme ära.
Läksime, pöidlad peos
Igal juhul ühel hetkel olime Sven Sõrmuse ja Tarmo Luisuga ehk näituse kokkupanijatega lennuki pardal koos 40 kg Leiburi teraleivaga. Hellitasime lootust, et näituse “Estonian Design in Focus” tarbeks Tallinnast teele saadetud tootedisaini paremik, graafilise disaini ja arhitektuuri planšetid ning Priit Toomitsa retseptide järgi komplekteeritud eesti toit õigeaegselt Stuttgarti jõuavad.
Ja jõudsidki, peatselt järgnes neile grupp eesti loovtööstuse paremikku koos oma disainiteadlike klientidega. Selleks ajaks olid tootedisaini näidised ja planšetid laotatud 800 ruutmeetrile suursuguse ajaloolise hoone ülakorrusele, majja nimega Haus der Wirtshaft, mille teisel korrusel asus ka Stuttgardi Disainikeskus.
Kultuurisündmuse maik hakkas kohale jõudma esimese ametliku vastuvõtu ajal orgaanilise toidu ja joogi restoranis, kuhu kogunesid meie 28-se kirju delegatsiooni liikmed: disainerid Tarmo Luisk, Martin Pärn, Sven Sõrmus, Villi Pogga, Heikki Zoova, Priit Zilmer koos Skype’i Londoni esindajaga, Kristjanid Mändmaa ja Jagomägi; Markko Karu oma “Tere Kerttu” kliendi Priit Kalaga; töösturitest August Kull, Rain Raidma (4Room); kultuuritegelastest Marika Valk; Kadri Tali; kultuuriesindaja Eesti Instituudist Karel Zova, peaaegu eesti arhitekt Pekka Vapaavuori ning Ülemiste Cityt esindamas arhitektid Mattias Agabuš ja Eero Endjärv. Siinkirjutaja klient, keraamiliste plaatide kollektsioonide tootja Savcor Oy-st jõudis kohale lausa autoga Soomest. Juba nimetatud suupistetele lisaks tulid sakslastele külakosti tooma Meistrite Hoovi šokolaadimeistrid ning muusikaline maiuspala saabus Villu Veski ja Tiit Kalluste vahendusel.
Jõukatsumine algas
Järgmisel päeval rõhutasin oma avakõnes kaalukategooriate erinevust: 16aastase turumajandusega väikeriigil Eestil, milles elanikke vähem kui Stuttgardi linnas (koos aedlinnaga), on vastas tugeva majanduse ja kuulsate disainiikoonidega suurriik.
Juba esimese päeva lõpuks, kui Kristjan Mändmaa ja Karel Zova oma Eesti Instituudi trükisega “12 küsimust Eesti kohta” olid rahva käima tõmmanud, kadus hirm ebavõrdsuse ees. Sest meil oli midagi, mida sakslaste ettekannetest ei leidnud: huumor, tegemiserõõm ja power. Ladusa ja pingevaba esinemisega said hakkama ka v&a uml;ikseima esinemiskogemusega tegijad. Igale case-study’le jagus 20 minutit.
Üsna teadlikult läksime välja eelkõige kultuurisõnumiga – et sakslased teaksid, kust me tuleme ja kes me oleme. Seda sõnumit aitasid kindlasti võimendada Kadri Tali ja Kristjan Jagomäe Põhjamaa Sümfoonia emotsionaalne lugu ning Marika Valgu ja Pekka Vapaavuori KUMU esitlus.
Tootedisaini saavutusi demonstreeris nn inetu pardipoja lugu (Krog ja Thulema) Martin Pärna ja August Kulli esitluses, kvaliteedi ülistuslugu Aquatorilt ning humoorikas lambisaaga Luisult ja 4Roomilt. Oli ka debüüttooteid Igor Volkovilt, Tarmo Luisult, Jaanus Orgusaarelt jt.
Loomulikult oli sakslastele uudis, et Skype’i tegijad on pärit Eestist. Paneelvestluses arendati teemat disaini ekspordist. Seoses majanduse madalseisuga on ka Saksamaal hakanud levima oma nišši otsivad väikesed disainifirmad, kus disainerid ise korraldavad tootmist, marketingi ja müüki.
Tekitasime sügava huvi
Ja mida siis sakslastel vastu panna oli: Porche Design – uus akutrell; digitaalselt jälgitav Mercedes Benz Pariis-Pekingi ralli; üliõpilaste konteinerühiselamu linnaku teke; ümber oma telje sõitev invaliidisõiduk (kiirus 20 km/h), Bundestagi korporatiivne disain, Stuttgardi Kunstimuuseum; Saksa Raudtee-DB fondilugu; sakslaste Wirkkala – Peter Raacke lauanõude seeria Mono jt. 80-le lähenev Peter Raacke otsustas juba esimese loengupäeva lõpuks, pärast inimlikke väärtusi rõhutava Heikki Zoova Muhu ökomaja tutvustust, et juba juunis on vaja tulla Eestisse. Huvi selle teema vastu süvendas ehk ka fakt, et üks Raacke poegadest töötab Al Gore’i meeskonnas ökoteema nõustajana.
Põhiline erinevus case-study’des ehk oli see, et kui eestlased rääkisid nädala/kuudega tekkinud tootearengust või kolmetunnise bussisõidu vältel tekkinud uuest kollektsioonist, siis saksa 60aastased graafilised disainerid rääkisid sellest, kuidas uue loodava šrifti a-tähe lõpetuse probleemi kallal mässas terve meeskond mitu aastat.
Esimesele konverentsipäevale pani punkti Eesti päev. Reet Weidebaum Berliini saatkonnast avas näituse “Estonian Design in Focus”, seejärel esines Eestit tutvustava video taustal Villu Veski duo. Pits Viru Valget heeringavõileivaga Kapten Grantilt maandas esimese päeva pinged ning algas rahvastevaheline sõprus. Šokolaadi-workshop’ist kujunes haarang maitsvatele trühvlitele – ei jätkunud karpe ega käsi, et maiad sakslased saaksid soovitud koguseid kaasa viia.
Märkimisväärselt olid Eesti päeva korraldamisel toeks ka A. Le Coq ja Marmiton. Ametiasutustest oli osavõtlikem EAS Hamburgi kontor. Õla panid alla ka Tallinna linn, kes ka kohapeal esindatud oli, Kultuuri- ja Põllumajandusministeerium.
Vaatamata ülilõbusatele õhtupoolikutele jätkus delegatsiooniliikmetel energiat ja tahtmist arutada reisi vältel tekkinud uusi ideid ja eesti-saksa arengute võrdlusi. On ju enamalt jaolt ka eesti kultuuriinimesed-disainerid-tootjad tuttavaks saanud just välisreisidel, samuti avastati nüüd meie esinemiste ja näituse kaudu enese jaoks Eesti disain.
Olime sakslastele üllatuseks
Kiidusõnad sakslastelt ei olnud pelgalt viisakus – nad olid tõeliselt üllatunud sellest, mida nägid ja kuulsid. Ja kui küsisin, mida nad siis ootasid, oli kaks vastust: ühed arvasid, et ah, mis Eesti, mingi Nõukogude Venemaa; teised ütlesid otse välja, et ei oodanud midagi, sest ei teadnud midagi. Aeg-ajalt mõni mainis Eesti ni me ainult seoses Eurovisiooniga.
Viimase päeva lõpuks, pärast Baden-Württembergi majandusministri enese sõnavõttu, olime suutnud kruvida huvi Eestimaa vastu juba nii suureks, et konverentsikülalised krabistasid pastakate ja paberitega, et üles märkida Disainiöö ning “Arts and Lights” festivali toimumisajad (21.–23. septembrini 2007). Samal ajal korraldab “Face2Face” oma liikmetele, kuhu astus meie silme all ka Peter Raacke, vastukülaskäigu Tallinna.
Viimase õhtusöögi ajal sakslastega Raekoja keldris tõestasime kahehäälse sünnipäevalauluga Tarmo Luisule, et tõele vastavad ka kuuldused legendaarsest laulurahvast. Stuttgardi Disainikeskuse juhi Henning Horni viimased sõnad lahkumisel olid: Eesti on olnud seitsme aasta jooksul kõige parem partner!
Pärast riikidevahelise lepingu sõlmimist algas tõeliselt raske töö; esiteks leida ürituseks raha ja mis veel raskem: leida 10–12 paari disainerite-arhitektide ja nende klientide hulgast, kellel oleks saksa kolleegidele midagi näidata ja rääkida ning kellel oleks samas aega osaleda. Puiklejaid oli – ei ole ju eestlased harjunud suure auditooriumi ees esinemisega ning paljudel ei ole oma tootelugudest süstematiseeritud materjale. Pärast selgus, et nii lühikese ettevalmistusajaga projektist (neli kuud) on loobunud Poola ja Soome. Minul jätkus naiivsust uskuda, et mis seal siis on, teeme ära.
Läksime, pöidlad peos
Igal juhul ühel hetkel olime Sven Sõrmuse ja Tarmo Luisuga ehk näituse kokkupanijatega lennuki pardal koos 40 kg Leiburi teraleivaga. Hellitasime lootust, et näituse “Estonian Design in Focus” tarbeks Tallinnast teele saadetud tootedisaini paremik, graafilise disaini ja arhitektuuri planšetid ning Priit Toomitsa retseptide järgi komplekteeritud eesti toit õigeaegselt Stuttgarti jõuavad.
Ja jõudsidki, peatselt järgnes neile grupp eesti loovtööstuse paremikku koos oma disainiteadlike klientidega. Selleks ajaks olid tootedisaini näidised ja planšetid laotatud 800 ruutmeetrile suursuguse ajaloolise hoone ülakorrusele, majja nimega Haus der Wirtshaft, mille teisel korrusel asus ka Stuttgardi Disainikeskus.
Kultuurisündmuse maik hakkas kohale jõudma esimese ametliku vastuvõtu ajal orgaanilise toidu ja joogi restoranis, kuhu kogunesid meie 28-se kirju delegatsiooni liikmed: disainerid Tarmo Luisk, Martin Pärn, Sven Sõrmus, Villi Pogga, Heikki Zoova, Priit Zilmer koos Skype’i Londoni esindajaga, Kristjanid Mändmaa ja Jagomägi; Markko Karu oma “Tere Kerttu” kliendi Priit Kalaga; töösturitest August Kull, Rain Raidma (4Room); kultuuritegelastest Marika Valk; Kadri Tali; kultuuriesindaja Eesti Instituudist Karel Zova, peaaegu eesti arhitekt Pekka Vapaavuori ning Ülemiste Cityt esindamas arhitektid Mattias Agabuš ja Eero Endjärv. Siinkirjutaja klient, keraamiliste plaatide kollektsioonide tootja Savcor Oy-st jõudis kohale lausa autoga Soomest. Juba nimetatud suupistetele lisaks tulid sakslastele külakosti tooma Meistrite Hoovi šokolaadimeistrid ning muusikaline maiuspala saabus Villu Veski ja Tiit Kalluste vahendusel.
Jõukatsumine algas
Järgmisel päeval rõhutasin oma avakõnes kaalukategooriate erinevust: 16aastase turumajandusega väikeriigil Eestil, milles elanikke vähem kui Stuttgardi linnas (koos aedlinnaga), on vastas tugeva majanduse ja kuulsate disainiikoonidega suurriik.
Juba esimese päeva lõpuks, kui Kristjan Mändmaa ja Karel Zova oma Eesti Instituudi trükisega “12 küsimust Eesti kohta” olid rahva käima tõmmanud, kadus hirm ebavõrdsuse ees. Sest meil oli midagi, mida sakslaste ettekannetest ei leidnud: huumor, tegemiserõõm ja power. Ladusa ja pingevaba esinemisega said hakkama ka v&a uml;ikseima esinemiskogemusega tegijad. Igale case-study’le jagus 20 minutit.
Üsna teadlikult läksime välja eelkõige kultuurisõnumiga – et sakslased teaksid, kust me tuleme ja kes me oleme. Seda sõnumit aitasid kindlasti võimendada Kadri Tali ja Kristjan Jagomäe Põhjamaa Sümfoonia emotsionaalne lugu ning Marika Valgu ja Pekka Vapaavuori KUMU esitlus.
Tootedisaini saavutusi demonstreeris nn inetu pardipoja lugu (Krog ja Thulema) Martin Pärna ja August Kulli esitluses, kvaliteedi ülistuslugu Aquatorilt ning humoorikas lambisaaga Luisult ja 4Roomilt. Oli ka debüüttooteid Igor Volkovilt, Tarmo Luisult, Jaanus Orgusaarelt jt.
Loomulikult oli sakslastele uudis, et Skype’i tegijad on pärit Eestist. Paneelvestluses arendati teemat disaini ekspordist. Seoses majanduse madalseisuga on ka Saksamaal hakanud levima oma nišši otsivad väikesed disainifirmad, kus disainerid ise korraldavad tootmist, marketingi ja müüki.
Tekitasime sügava huvi
Ja mida siis sakslastel vastu panna oli: Porche Design – uus akutrell; digitaalselt jälgitav Mercedes Benz Pariis-Pekingi ralli; üliõpilaste konteinerühiselamu linnaku teke; ümber oma telje sõitev invaliidisõiduk (kiirus 20 km/h), Bundestagi korporatiivne disain, Stuttgardi Kunstimuuseum; Saksa Raudtee-DB fondilugu; sakslaste Wirkkala – Peter Raacke lauanõude seeria Mono jt. 80-le lähenev Peter Raacke otsustas juba esimese loengupäeva lõpuks, pärast inimlikke väärtusi rõhutava Heikki Zoova Muhu ökomaja tutvustust, et juba juunis on vaja tulla Eestisse. Huvi selle teema vastu süvendas ehk ka fakt, et üks Raacke poegadest töötab Al Gore’i meeskonnas ökoteema nõustajana.
Põhiline erinevus case-study’des ehk oli see, et kui eestlased rääkisid nädala/kuudega tekkinud tootearengust või kolmetunnise bussisõidu vältel tekkinud uuest kollektsioonist, siis saksa 60aastased graafilised disainerid rääkisid sellest, kuidas uue loodava šrifti a-tähe lõpetuse probleemi kallal mässas terve meeskond mitu aastat.
Esimesele konverentsipäevale pani punkti Eesti päev. Reet Weidebaum Berliini saatkonnast avas näituse “Estonian Design in Focus”, seejärel esines Eestit tutvustava video taustal Villu Veski duo. Pits Viru Valget heeringavõileivaga Kapten Grantilt maandas esimese päeva pinged ning algas rahvastevaheline sõprus. Šokolaadi-workshop’ist kujunes haarang maitsvatele trühvlitele – ei jätkunud karpe ega käsi, et maiad sakslased saaksid soovitud koguseid kaasa viia.
Märkimisväärselt olid Eesti päeva korraldamisel toeks ka A. Le Coq ja Marmiton. Ametiasutustest oli osavõtlikem EAS Hamburgi kontor. Õla panid alla ka Tallinna linn, kes ka kohapeal esindatud oli, Kultuuri- ja Põllumajandusministeerium.
Vaatamata ülilõbusatele õhtupoolikutele jätkus delegatsiooniliikmetel energiat ja tahtmist arutada reisi vältel tekkinud uusi ideid ja eesti-saksa arengute võrdlusi. On ju enamalt jaolt ka eesti kultuuriinimesed-disainerid-tootjad tuttavaks saanud just välisreisidel, samuti avastati nüüd meie esinemiste ja näituse kaudu enese jaoks Eesti disain.
Olime sakslastele üllatuseks
Kiidusõnad sakslastelt ei olnud pelgalt viisakus – nad olid tõeliselt üllatunud sellest, mida nägid ja kuulsid. Ja kui küsisin, mida nad siis ootasid, oli kaks vastust: ühed arvasid, et ah, mis Eesti, mingi Nõukogude Venemaa; teised ütlesid otse välja, et ei oodanud midagi, sest ei teadnud midagi. Aeg-ajalt mõni mainis Eesti ni me ainult seoses Eurovisiooniga.
Viimase päeva lõpuks, pärast Baden-Württembergi majandusministri enese sõnavõttu, olime suutnud kruvida huvi Eestimaa vastu juba nii suureks, et konverentsikülalised krabistasid pastakate ja paberitega, et üles märkida Disainiöö ning “Arts and Lights” festivali toimumisajad (21.–23. septembrini 2007). Samal ajal korraldab “Face2Face” oma liikmetele, kuhu astus meie silme all ka Peter Raacke, vastukülaskäigu Tallinna.
Viimase õhtusöögi ajal sakslastega Raekoja keldris tõestasime kahehäälse sünnipäevalauluga Tarmo Luisule, et tõele vastavad ka kuuldused legendaarsest laulurahvast. Stuttgardi Disainikeskuse juhi Henning Horni viimased sõnad lahkumisel olid: Eesti on olnud seitsme aasta jooksul kõige parem partner!