See oli läinud nädalal, kui minuga soovis Facebooki kaudu sõbruneda ka Balti Kriminaalpreventsiooni Instituut, kes “elab Tallinnas” ja “otsib sõprust, suhet, võrgustikku”. See on tähenduslik kokkulangevus, sest ka mina elan Tallinnas ja otsin neidsamu asju, kuid kindluse mõttes pole ma Balti Kriminaalpreventsiooni Insti­tuudiga siiski veel sõbraks saanud. Loodan, et ta pole väga kurb, sest Balti Kriminaalpreventsiooni Instituudil on nende ridade kirjutamise hetkel niigi juba 797 sõpra, nende hulgas sõber Elustiililiikumine Loomulikult Parimasse Vormi. Kui antakse, loovad Balti Kriminaalpreventsiooni Instituut ja Elustiililiikumine Loomulikult Parimasse Vormi omavahel ehk varsti suhte – või siis vähemasti laikivad iga päev üksteise staatus-update’e ja vahetavad personaalseid sõnumeid.

See oli läinud nädalal, kui mõtlesin, et olen Facebookis olnud umbes kaks aastat (tore aplikatsioon Facebook Stats teab, et “Krister Kivi has 417 friends. 143 of them are male, 170 are female, and 104 are confused about their gender”). Ja oh elevust ja rõõmu, mis oli Facebooki-kasutamisele omane neil õrnadel algusaegadel, mil alles hakkas ilmnema, kui lihtne on saada igal hommikul kiire ja virtuaalne ülevaade oma sõprade käekäigust ja mõtetest (siis oli neid veidi vähem kui 417). Oo põnevaid avastusi, mida peagu igaüks toonastest Facebooki-kasutajatest peagi oma isiksuse kohta tegema hakkas – hingerahvus: prantslane; parim omadus: huumorimeel; tänane tarokikaart: Voorus; seen, millega sarnaneb: pilvik; IQ: 140+; leidis äsja õnneküpsise seest: Mercedes, ja nii edasi, ad nauseam.

Kuid ka toonane Facebooki-testide palavik oli vaid osa lapsepõlve muretutest mängudest – paanikasegust arusaamatust tundsin ma esimest korda 5. juulil 2009, mil sain Facebookilt e-maili pahaendelise reaga: “Martin hakkas Raamat Ellujäämise (koka)kunst Facebooki lehe fänniks ja soovitas ka seda sulle” – kas pole see ettepanek pisut pealetükkiv, mõtlesin. Kuid ära pahanda, sõber M. – toona, erinevalt tänasest, ei olnud me turunduslaviiniga veel harjunud. Toona ei olnud ma veel saanud kutset asuda Facebookis fännama lehekülge“Mereleid – kala, mereannid, kulinaariatooted”, mis on ju kõige fantastilisem idee võimalikest. Milleks muuks ma siis ikka elan ja hingan kui mitte lehekülje “Mereleid – kala, mereannid, kulinaariatooted” fännamiseks. Aitäh, sõber I., sellise põneva mõtte eest!

See oli läinud nädalal, kui ­avastasin enda jaoks ingliskeelsed väljendid “facebooki blues”, “facebook squirrel” ja “facebook snob”. “­Blues” viitab masendusele, mida tunneb isik, kelle poolt facebooki tehtud postitust pole laikinud või kommenteerinud mitte keegi, sellal kui “orav” on indiviid, kes jookseb krabistades ja kommenteerides läbi kõigi tuttavate facebooki-lehed, taipamata, et nii nagu igasse linnusöögimajja, oodatakse mõnda kohta mitte oravaid, vaid ainult kõige ilusamaid ja värvilisemaid tiivulisi isendeid. Ja snoob – jah, snoob on mõistagi sõpru valiv ja liigitav isik, kes “facebooki-orava” taolise jubeda väljendi välja mõelda suudab.

See oli samuti läinud nädalal, kui kuulsin, et Mihkel Raud on teinud osalise virtuaalsuitsiidi ehk kustutanud ära oma Facebooki konto (“liiga palju tarbetut infi + spämm. Ei suutnud enam hallata,” põhjendas ta twitteris). Sellest on tuline kahju – Raua postitusi ma hea meelega ikka lugesin –, kuid samm on samas täiesti arusaadav. Facebooki süütuse aeg, kui seda kunagi üldse oli, on juba ammu vanemate postituste hulgas.

Facebook tähendab minu kui tuntud inimese jaoks tööd, tuntust ja siit olen leidnud paljud kadunud inimesed kogu maailmast. See on rahvastiku arenemise register kus saavad kokku nii noored kui vanad.

Arnold Oksmaa