troinoi
.

Kui uurida, kuhu odekolonnipudelid rändavad, selgub, et kaupa villitakse pisut linna piirest väljas asuval suletud territooriumil, mis kohalike hulgas kannab nime V
ojennõi Gorodok
.

Kogu selle äriga olevat üsna otseselt seotud 16 000 elanikuga linna juht
Georgi Bõstrov
.

Sellise jumeka vandenõuteooriaga esineb Maardu linnavolikogu liige
Priit Korts
. Volikogu vähemusse kuuluv rahvaliitlane koos oma mõttekaaslastega on püüdnud linnapea Bõstrovi süüpinki ja sealt edasi vanglasse kupatada juba aastaid.

"Kui me kord võimu juurde pääseme ja dokumentide ligi saame, siis lõpeb see asi ilmselt Bõstrovi jaoks vanglas,” on Rahvaliidu Harjumaa koordinaatorina töötav Korts sõjakas. “Meil on
Villu Reiljaniga
kokkulepe, et siis on selle pesaga seal lõpp!”

Hooletu elegantsiga vuntsi siludes laob Korts, kes võitis sel esmaspäeval eelmise Bõstrovi-laimamise kohtuprotsessi, teisipäeva hommikul lagedale väited, mis tõelevastavuse korral oleksid ajakirjanduslik dünamiit: Maardu sõjaväelinnakus käib ulatuslik äri salapiirituse, -suitsude ja narkootikumidega, territooriumi omanik on aga firma, mille salaosanik ja endine direktor on Maardu linnapea isiklikult.


Kuus kuud ja kuus päeva

Hommikul, kui Korts oma uudispommiga päevavalgele tuleb, on kohalike omavaltsuste valimisteni jäänud täpipealt kuus päeva ja kuus kuud. Varem Maardu rahvamaja juhtinud ja Bõstrovilt väidetava raharaiskamise eest kinga saanud Kortsul seisab ees uus suur šanšš.

Lepitamatu võimuvõitlus Maardus, kus eestlasi on elanikkonnast umbes kümnendik, on tekitanud ridamisi süüdistusi ja kohtuasju mõlemale osapoolele. Juba kolm aastat tagasi esitas isand Korts (toona veel Mõõdukate ridades) koos erakonnakaaslastega Harju politseile avalduse, kus süüdistati linnapea Bõstrovi vähemalt seitsmes eri seaduserikkumises aastail 1993-1999 ning nimetatakse tema tegevust “ohtlikuks põhiseaduslikule korrale ja ühiskondlikule moraalile”.

Süüdistuste üks nurgakivi oli Maardu linna 1993. aastal sõlmitud tähtajatu ja väidetavasti ebaseaduslik rendileping ASiga Vudink, millega viimane sai enda käsutusse endise sõjaväelinnaku. Jõujooned selginesid, kui pisut hiljem asus Vudinki tegevdirektorina tööle Georgi Bõstrov ise.

Bõstrovi kahe valitsemisperioodi vahel linnajuhi toolil istunud
Vladimir Arhipov
kinnitab, et firma, mis rendib sõjaväelinnakus edasi lao- ja tootmispinda, pole tänaseni maksnud linnale sentigi rendiraha. Opositsionääride arvutuste järgi pidanuks see olema kaks miljonit krooni ainuüksi esimese kahe aasta eest.

Vudink on huvitav firma, mille omanikena on kirjas endised tippkommunistid ja Maardu Keemiakombinaadi eksjuhid eesotsas
Aleksandr Revkutsiga
. Ettevõtte osanik on ka kohalik multiärimees ja linnapea isiklik hea sõber
Nikolai Zelentsov
, kelle haare ulatub Maardus peaaegu kõikidesse eluvaldkondadesse alates ehitusest ja lõpetades Tallinna vahet käiva bussiliiniga.

Arhipov märgib, et linnapea Bõstrov tegeleb lillepeenarde, tänavate hoolduse ning purskkaevudega. Ei saa öelda, et ta midagi ei tee, ja linlastele see meeldib. Lihtrahvast ei huvitagi, et meer teenib kitsa äriringkonna huve ning suur osa eelarverahast kaob teadmata. “Bõstrov ei tegele probleemidega, mis on linnale olulisemad – narkomaania, töötus jne. Minu arvates on see vale,” ütleb keskerakondlasest ekslinnapea Arhipov.


Lauale lüüakse toimik

1997. aasta valmistel tegi Ühendatud Rahvapartei esinumbrite hulka kuuluv väidetavalt ainult vene keelt valdav Bõstrov ülivõimsa häälteskooriga
comebacki
ning vedas endaga kaasa hulga erakonnakaaslasi, kes kindlustasid talle absoluutse enamuse 21liikmelises Maardu volikogus.

Ei läinud kaua, kui Bõstrovi vaenajad kaevasid üles sõjaväelinnaku loo, lisasid sellele süüdistused ühe kauplusehoone omavolilise erastamise, linna soojatrasside mahaparseldamise ja linn a eelarveraha kasutamise kohta Bõstrovi valimiskampaanias ning toimetasid materjali politseisse.

“Kui me suure hurraaga ajasime Bõstrovi kriminaalasja, siis ähvardati meid korduvalt letaalse lõpuga,” lisab oma sõnul karastunud Priit Korts loole värvi. Maardus on tema väitel oma äri allilmameestel
Nikolai Tarankovil
ja
Oleg Lvovil
. Tagatipuks mainib ta ära koguni Vene luure huvi võtmepiirkonda läbiva miljardilise transiidiäri vastu.

Oma väidetele kaalu lisamiseks löövad volinikud lauale sinise kiirköitja, kuhu on kogutud sadakond lehekülge materjali autoritaarse linnapea valgustkartvate tegude kohta.


Ülessoojendatud “kompromaat”

Lähemal inspekteerimisel linnapea kangutajate väited kahvatuvad. Kunagi Harju politseisse esitatud süüdistus jõudis tiiruga riigiprokuröri lauale välja, kuid päädis ikkagi kuriteo koosseisu puudumisega.

Tollile ja politseile ei ütle märksõnad “Maardu sõjaväelinnak” ja “salaviin” midagi erilist. Aleksandr Revkuts, keda Korts esialgu sõjaväelinnakus toimuva äri tegeliku niiditõmbajana esitles, suri hiljuti.

Värskeim etteheide – suuruselt Eesti seitsmenda linna Maardu pankroti äärele viinud 100 miljoni kroonine võlg – tekkis Harju maavanema
Orm Valtsoni
kinnitusel just sel ajal, kui Bõstrov linnajuhi kohalt eemal oli.

Arhipov märgib, et võlad tekitati Bõstrovi ajal, välja tulid need siis kui tema eemal oli. “Selline ongi tema stiil. Pärast seda, kui teised on tema keedetud suppi pidanud helpima, tuleb tagasi ja osutab: “Näe, minu ajal olid asjad korras. Rahva poolehoid on hoobiga võidetud.”"

Georgi Bõstrovi arvates on tema vastase kirjeldamiseks vaja meditsiinilist diagnoosi. Tema sõnul on kogu jutt jama ega midagi muud kui valimistel alla jäänute poliitiline käik.

Pettumuse valmistab Maardu sõjaväelinnak, mis kogu loo esialgu intrigeerivaks tegi. Ligipääsmatu tsitadelli asemel on seal lagunenud hoonetekobar. Mõnes neist siiski toimub äritegevus – näiteks lamellkardinate tootmine, mida samuti linnapea Bõstroviga seostatakse. “Vähe on Maardus ametiasutusi, kus pole akendel ees lamellkardinaid,” teatab Priit Korts irooniliselt.

Odekolonni villimisest pole aga sõjaväeosas haisugi. Vähemalt territooriumil liikuvad inimesed ei tea sellest midagi. Salakaubanduse vahelaona on seda sõjaväeosa samuti raske kujutada. Keegi ei laseks ju sinna ligi, kui see nii strateegilise tähtsusega objekt oleks.

sidebar

Meediasõda jõudis isegi Pikrisse
Tallinna satelliitlinnas Maardus ilmub kaks kohalikku ajalehte – üks võimukoalitsiooni-, teine opositsioonimeelne. Peale suuremate eestikeelsete päevalehtede on Maardu võimutüli kajastunud isegi naljalehes Pikker.
Rünnakute märklauaks sattunud 57aastane Maardu linna aukodanik Bõstrov on kahtlemata värvikas kuju, kelle käekiri linna juhtimisel sarnaneb valgustatud monarhiaga. Muuhulgas meenutatakse, et:

  • “Petseri passiga” Eesti kodanikuks saanud Bõstrov heiskas ainsa linnajuhina augustiputši ajal tankikolonni saabudes punalipu linnavalitsuse katusele.
  • Ajal, mil kriitikud talle just nimelt sovjetlikku käitumist ette heidavad, on Bõstrov teatanud: “Maardust saab Eesti ja võibolla Euroopa kultuurseim linn.”
  • Maardu juht tahtis rajada oma linna Skandinaavia suurima veepargi. Kogemuste omandamise eesmärgil tegi linnavalitsus kahenädalase bussireisi Skandinaavia veekeskustesse.
  • Kuuldavasti hoiab Bõstrov tänaseni oma kabinetis moslemi usukeskuse maketti, mis pidi Maardusse rajatama Araabia Ühendemiraatidest laekuva 10 miljoni dollari eest.
  • Bõstrov proovis ajalukku minna sellega, et kuulutab Maardu sõpruslinnaks Moskva.

sidebar

“Luukered” viivad harva kohtusse
Vastaste minevikus peituvate “luukerede” ja valgustkartvate tegude ajakirjandusse lekitamine on Eesti poliitikas levinud võte, kuid lisaks meediaskandaali tekitamisele viib see harva süüdlaste karistamiseni.
Erand on sel teisipäeval Tallinna linnakohtus langetatud otsus, millega mõisteti tingimisi vanglakaristus vaimuhaige hoolealuse vara riisunud Rakvere endisele vallavanemale Maie Raksole. Kaitsepolitsei süüdistuse järgi võltsis 63aastane Rakso dokumente ja riisus vaimuhaigele hoolealusele Ülo Taligale (72) tagastatud ja kompenseeritud vara ligi 600 000 krooni eest.
Mäletatavasti kirjutas saatusliku avalduse Kapole eelmistel valmistel vallavolikogu esimehe koha Raksole kaotanud Hannes Konist. Rakso ise nimetas varem süüdistusi poliitiliseks santaažiks.