troinoi
.
Kui uurida, kuhu odekolonnipudelid rändavad, selgub, et
kaupa villitakse pisut linna piirest väljas asuval suletud territooriumil, mis
kohalike hulgas kannab nime V
ojennõi Gorodok
.
Kogu selle äriga
olevat üsna otseselt seotud 16 000 elanikuga linna juht
Georgi Bõstrov
.
Sellise jumeka vandenõuteooriaga esineb Maardu linnavolikogu liige
Priit
Korts
. Volikogu vähemusse kuuluv rahvaliitlane koos oma mõttekaaslastega on
püüdnud linnapea Bõstrovi süüpinki ja sealt edasi vanglasse kupatada juba
aastaid.
"Kui me kord võimu juurde pääseme ja dokumentide ligi saame, siis
lõpeb see asi ilmselt Bõstrovi jaoks vanglas,” on Rahvaliidu Harjumaa
koordinaatorina töötav Korts sõjakas. “Meil on
Villu Reiljaniga
kokkulepe, et siis on selle pesaga seal lõpp!”
Hooletu elegantsiga vuntsi
siludes laob Korts, kes võitis sel esmaspäeval eelmise Bõstrovi-laimamise
kohtuprotsessi, teisipäeva hommikul lagedale väited, mis tõelevastavuse korral
oleksid ajakirjanduslik dünamiit: Maardu sõjaväelinnakus käib ulatuslik äri
salapiirituse, -suitsude ja narkootikumidega, territooriumi omanik on aga
firma, mille salaosanik ja endine direktor on Maardu linnapea
isiklikult.
Hommikul, kui
Korts oma uudispommiga päevavalgele tuleb, on kohalike omavaltsuste valimisteni
jäänud täpipealt kuus päeva ja kuus kuud. Varem Maardu rahvamaja juhtinud ja
Bõstrovilt väidetava raharaiskamise eest kinga saanud Kortsul seisab ees uus
suur šanšš.
Lepitamatu võimuvõitlus Maardus, kus eestlasi on elanikkonnast
umbes kümnendik, on tekitanud ridamisi süüdistusi ja kohtuasju mõlemale
osapoolele. Juba kolm aastat tagasi esitas isand Korts (toona veel Mõõdukate
ridades) koos erakonnakaaslastega Harju politseile avalduse, kus süüdistati
linnapea Bõstrovi vähemalt seitsmes eri seaduserikkumises aastail 1993-1999
ning nimetatakse tema tegevust “ohtlikuks põhiseaduslikule korrale ja
ühiskondlikule moraalile”.
Süüdistuste üks nurgakivi oli Maardu linna 1993.
aastal sõlmitud tähtajatu ja väidetavasti ebaseaduslik rendileping ASiga
Vudink, millega viimane sai enda käsutusse endise sõjaväelinnaku. Jõujooned
selginesid, kui pisut hiljem asus Vudinki tegevdirektorina tööle Georgi Bõstrov
ise.
Bõstrovi kahe valitsemisperioodi vahel linnajuhi toolil istunud
Vladimir Arhipov
kinnitab, et firma, mis rendib sõjaväelinnakus edasi
lao- ja tootmispinda, pole tänaseni maksnud linnale sentigi rendiraha.
Opositsionääride arvutuste järgi pidanuks see olema kaks miljonit krooni
ainuüksi esimese kahe aasta eest.
Vudink on huvitav firma, mille omanikena
on kirjas endised tippkommunistid ja Maardu Keemiakombinaadi eksjuhid eesotsas
Aleksandr Revkutsiga
. Ettevõtte osanik on ka kohalik multiärimees ja
linnapea isiklik hea sõber
Nikolai Zelentsov
, kelle haare ulatub Maardus
peaaegu kõikidesse eluvaldkondadesse alates ehitusest ja lõpetades
Tallinna vahet käiva bussiliiniga.
Arhipov märgib, et linnapea Bõstrov
tegeleb lillepeenarde, tänavate hoolduse ning purskkaevudega. Ei saa öelda, et
ta midagi ei tee, ja linlastele see meeldib. Lihtrahvast ei huvitagi, et meer
teenib kitsa äriringkonna huve ning suur osa eelarverahast kaob teadmata.
“Bõstrov ei tegele probleemidega, mis on linnale olulisemad – narkomaania,
töötus jne. Minu arvates on see vale,” ütleb keskerakondlasest ekslinnapea
Arhipov.
1997. aasta
valmistel tegi Ühendatud Rahvapartei esinumbrite hulka kuuluv
väidetavalt ainult vene keelt valdav Bõstrov ülivõimsa häälteskooriga
comebacki
ning vedas endaga kaasa hulga erakonnakaaslasi, kes
kindlustasid talle absoluutse enamuse 21liikmelises Maardu volikogus.
Ei
läinud kaua, kui Bõstrovi vaenajad kaevasid üles sõjaväelinnaku loo, lisasid
sellele süüdistused ühe kauplusehoone omavolilise erastamise, linna
soojatrasside mahaparseldamise ja linn
a eelarveraha kasutamise kohta Bõstrovi valimiskampaanias ning toimetasid
materjali politseisse.
“Kui me suure hurraaga ajasime Bõstrovi
kriminaalasja, siis ähvardati meid korduvalt letaalse lõpuga,” lisab oma sõnul
karastunud Priit Korts loole värvi. Maardus on tema väitel oma äri
allilmameestel
Nikolai Tarankovil
ja
Oleg Lvovil
. Tagatipuks
mainib ta ära koguni Vene luure huvi võtmepiirkonda läbiva miljardilise
transiidiäri vastu.
Oma väidetele kaalu lisamiseks löövad volinikud lauale
sinise kiirköitja, kuhu on kogutud sadakond lehekülge materjali autoritaarse
linnapea valgustkartvate tegude kohta.
Ülessoojendatud
“kompromaat”
Lähemal inspekteerimisel linnapea kangutajate väited
kahvatuvad. Kunagi Harju politseisse esitatud süüdistus jõudis tiiruga
riigiprokuröri lauale välja, kuid päädis ikkagi kuriteo koosseisu puudumisega.
Tollile ja politseile ei ütle märksõnad “Maardu sõjaväelinnak” ja
“salaviin” midagi erilist. Aleksandr Revkuts, keda Korts esialgu
sõjaväelinnakus toimuva äri tegeliku niiditõmbajana esitles, suri hiljuti.
Värskeim etteheide – suuruselt Eesti seitsmenda linna Maardu pankroti
äärele viinud 100 miljoni kroonine võlg – tekkis Harju maavanema
Orm
Valtsoni
kinnitusel just sel ajal, kui Bõstrov linnajuhi kohalt eemal oli.
Arhipov märgib, et võlad tekitati Bõstrovi ajal, välja tulid need siis kui
tema eemal oli. “Selline ongi tema stiil. Pärast seda, kui teised on tema
keedetud suppi pidanud helpima, tuleb tagasi ja osutab: “Näe, minu ajal
olid asjad korras. Rahva poolehoid on hoobiga võidetud.”"
Georgi Bõstrovi
arvates on tema vastase kirjeldamiseks vaja meditsiinilist diagnoosi. Tema
sõnul on kogu jutt jama ega midagi muud kui valimistel alla jäänute poliitiline
käik.
Pettumuse valmistab Maardu sõjaväelinnak, mis kogu loo esialgu
intrigeerivaks tegi. Ligipääsmatu tsitadelli asemel on seal lagunenud
hoonetekobar. Mõnes neist siiski toimub äritegevus – näiteks
lamellkardinate tootmine, mida samuti linnapea Bõstroviga seostatakse. “Vähe on
Maardus ametiasutusi, kus pole akendel ees lamellkardinaid,” teatab Priit Korts
irooniliselt.
Odekolonni villimisest pole aga sõjaväeosas haisugi. Vähemalt
territooriumil liikuvad inimesed ei tea sellest midagi. Salakaubanduse
vahelaona on seda sõjaväeosa samuti raske kujutada. Keegi ei laseks ju sinna
ligi, kui see nii strateegilise tähtsusega objekt oleks.
sidebar
Meediasõda jõudis isegi Pikrisse
Tallinna
satelliitlinnas Maardus ilmub kaks kohalikku ajalehte – üks võimukoalitsiooni-,
teine opositsioonimeelne. Peale suuremate eestikeelsete päevalehtede on Maardu
võimutüli kajastunud isegi naljalehes Pikker.
Rünnakute märklauaks sattunud
57aastane Maardu linna aukodanik Bõstrov on kahtlemata värvikas kuju, kelle
käekiri linna juhtimisel sarnaneb valgustatud monarhiaga. Muuhulgas
meenutatakse, et:
- “Petseri passiga” Eesti kodanikuks saanud Bõstrov heiskas ainsa
linnajuhina augustiputši ajal tankikolonni saabudes punalipu linnavalitsuse
katusele.
- Ajal, mil kriitikud talle just nimelt sovjetlikku käitumist ette
heidavad, on Bõstrov teatanud: “Maardust saab Eesti ja võibolla Euroopa
kultuurseim linn.”
- Maardu juht tahtis rajada oma linna Skandinaavia suurima veepargi.
Kogemuste omandamise eesmärgil tegi linnavalitsus kahenädalase bussireisi
Skandinaavia veekeskustesse.
- Kuuldavasti hoiab Bõstrov tänaseni oma kabinetis moslemi usukeskuse
maketti, mis pidi Maardusse rajatama Araabia Ühendemiraatidest laekuva 10
miljoni dollari eest.
- Bõstrov proovis ajalukku minna sellega, et kuulutab Maardu
sõpruslinnaks Moskva.
sidebar
“Luukered” viivad harva kohtusse
Vastaste
minevikus peituvate “luukerede” ja valgustkartvate tegude ajakirjandusse
lekitamine on Eesti poliitikas levinud võte, kuid lisaks meediaskandaali
tekitamisele viib see harva süüdlaste karistamiseni.
Erand on sel
teisipäeval Tallinna linnakohtus langetatud otsus, millega mõisteti tingimisi
vanglakaristus vaimuhaige hoolealuse vara riisunud Rakvere endisele
vallavanemale Maie Raksole. Kaitsepolitsei süüdistuse järgi võltsis
63aastane Rakso dokumente ja riisus vaimuhaigele hoolealusele Ülo
Taligale (72) tagastatud ja kompenseeritud vara ligi 600 000 krooni
eest.
Mäletatavasti kirjutas saatusliku avalduse Kapole eelmistel valmistel
vallavolikogu esimehe koha Raksole kaotanud Hannes Konist. Rakso ise
nimetas varem süüdistusi poliitiliseks santaažiks.